14:48 17. November 2019
Kuula otse
  • USD1.1034
  • RUB70.3938
Reformierakonna logo

Lüüasaanud reformierakondlastel tasub hinge tõmmata ja järeldusi teha

© Фото: Reformierakond
Poliitika
lühendatud link
6444

Reformierakond võib opositsioonipartei rollis olla Eestile kasulikumgi kui võimupartei rollis, kuid tal tuleks lõpetada süüdlaste otsimine ja teha omad järeldused

Villem Rooda, kolumnist

Uue valitsuse sajapäevane „katseaeg" ei ole veel täis tiksunud ja et teda väljakujunenud tava kohaselt hinnata, selleks ei ole aeg veel käes. Kuid on möödunud piisavalt aega selleks, et teha järeldused sellest, mis siis tegelikult riigi endiste juhtide ja Reformierakonnaga juhtus, mis oli nende koalitsiooni ja valitsuskabineti kukkumise põhjuseks.

Reformierakond juhtis valitsust ja riiki Eesti jaoks hämmastavalt pikka aega, tema võimumonopol näis olevat kõigutamatu. Kukkus ta aga nii kiiresti ja tema krahh oli sedavõrd laastav, et partei ei suutnud vältida süüdlaste ja „reeturite" otsimist, süüdistavaid sõnavõtte ja erakonnasiseseid nääklemisi.

Mutrikese otsimisel pole perspektiivi

Vihjed erakonna esimehe ning valitsusjuhi Taavi Rõivase ebakompetentsusele ja saamatusele paistavad äärmiselt pinnapealsed ja jaoti ei vasta need tegelikkusele. Oma isikuomaduste ja võimete poolest ei jäänud Taavi Rõivas vahest ühelegi eelmisele peaministrile alla.

Süüdistusi sotsiaaldemokraatide juhi Jevgeni Ossinovski kui võimupöörde ühe peakorraldaja aadressil ei saa samuti veenvaiks pidada. Just tema püüdis korduvalt valitsuse kukkumist ära hoida, osutades tolle eksisammudele ja pakkudes välja oma variante valitsuskabineti tegevuses ette mõningate muudatuste läbiviimiseks.

Lõhe reformierakondlaste seas kukutas nad võimult

Talumatu Edgar Savisaare Keskerakonna juhi kohalt minemapuksimine andis võimaluse poliitilisteks manööverdusteks. Vastavate tagajärgede võimalikke variante kaaluti korduvalt läbi erakonnajuhtide arvukatel salajastel kohtumistel. Just need salajased läbirääkimised äratasidki mõnedes juhtivates keskerakondlastes soovi oma asendamatu ja kompromissitu juht välja vahetada. Samal ajal sündis juhtivate Reformierakonna poliitikute peas mõte kutsuda enda kõrvale valitsuskoalitsiooni keskerakondlased ja sel viisil saavutada endile kindlam ja mugavam positsioon.

Osa reformierakondlaste tuumikust tajus selgesti valitsuse ja partei enese vaheliste erimeelsuste arutamise käigus tekkinud ohtu. Vastasseisus, mille olemasolu reformierakondlased siiamaani ei tunnista, asusid Taavi Rõivase pooldajad realistlikumale positsioonile. Nende poliitilises plaanis kogenumad, kuid ajast pisut maha jäänud vastased, tuginedes sisemajanduse ja sisepoliitilise olukorra suhtes ebaadekvaatsetest seisukohtadele, eksisid.

Võib-olla tasub reformierakondlastel uurida ja järgida oma ammuste oponentide — Keskerakonna — kogemust ja eeskuju. Saanud erakonna eelmises võimuhaaramisvoorus Edgar Savisaarelt lüüa, laskusid erakonna siseoponendid pilvedest alla patuse maa peale, analüüsisid olukorda põhjalikult, korrigeerisid oma tegevustaktikat ja saavutasid järgmisel korral võidu. Võib vaielda nende tegutsemise eetilisuse üle, aga kui kasutada eetikat ja moraali kõigi meie poliitikute tegevuse mõõdupuuna, on parem see jutt kohe lõpetada.

Partei juhtkonna stagneerumine

Kas Reformierakonna edumeelsem tiib, kes praegusel ajal on „Rõivase süül" erakonda tabanud lüüasaamise tõttu väga raskes seisukorras, oskab midagi samalaadset korda saata, näitab aeg. Põhimõtet, et „kõik, mis meid ei tapa, teeb meid tugevamaks" ei ole keegi tühistanud. Kuid Reformierakonna parlamendifraktsiooni käitumine tekitab nende koalitsioonipartnerites vaid pidevat ärritust.

Reformierakond, kes oli võimul, nagu öeldakse, mäletamata aegadest peale, on harjunud suhtuma riigisse kui enda omandisse ja käsitama teisi erakondi samahästi kui saatesalgana, keda vastavatel tingimustel on võimalik hõlpsasti välja vahetada. Võimulpüsimiseks kasutasid reformierakondlased kõikvõimalikke vahendeid ja kõrvaldasid kõik, mis võis neid takistada. Selles olid nad märksa edukamad kui riigi ja kohalike omavalitsuste juhtimises.

Nagu oligi oodata, tõi selline olukord kaasa stagnatsiooni partei juhtimiskorralduses. Tema juhid ja tuumik, kes millegipärast oli oma võitmatuses veendunud, harjus sättima riiki oma suva järgi. Tõsi, suuri valearvestusi ja strateegilisi vigu küll ei tehtud, kuid riigi ülesehitust ja sotsiaalmajandust hõlmavates üksikasjades, aga ka regionaalpoliitikas oli süsteem hakanud takerduma.

Riigil on liiga palju haavandeid

Praegusel ajal ei ähvarda Eestit küll kaos, kuid leidub piisavalt ohumärke, mis perspektiivis võivad eskaleeruda kaoseks. Mina näiteks suhtuksin väga tõsiselt tervishoiutöötajate streigiähvardustesse, talupidajate rahulolematusesse, kultuuriavalikkuse protestidesse uue raudtee rajamise vastu sellisel kujul, nagu reformierakondlased seda on läbi surunud.

Suhetes EL-i ja NATO-ga paistab kõik peaaegu ideaalne, kuid riigisiseselt on hulganisti probleeme ületanud väljakannatamise piiri. Ja nende valukohtadega lahendamisega, haavandite ravimisega tuleb toime tulla uuel valitsusel.

Reformierakonna esimeheks kandideerinud Kristen Michal väitis, et uus valitsus sai Reformierakonna käest ideaalses seisundis riigi. Tasub aga märkida, et see on pehmelt öeldes väär diagnoos: patsiendi seisund on nüüd hullem kui eales soovinuks.

Reformierakond suhtub oma endistesse koalitsioonikaaslastesse tänase päevani äärmiselt tõrjuvalt. Reformierakondlased ei olegi valitsusliidu lagunemise tõelisi põhjuseid endale lõpuni teadvustanud ega suuda kuidagi kaotusega leppida.

Kuhjaga võimalusi kritiseerimiseks

Reformierakond on veel säilitanud oma tugeva kannakinnituse ajakirjanduses, riigiaparaadis, äriringkondades. Tema positsioon ei ole võrreldavgi Keskerakonna võimalustega, mis olid aastaid allutatud infoblokaadile.

Opositsiooni taandunud Reformierakond kasutab neid oma „aktivaid" edasi ja asub valitsevat koalitsiooni ründama, kritiseerides teda probleemide eest, mille ta ju ise oma valitsemisaastate vältel on sünnitanud. Demograafiline olukord, ääremaade mahajäämus, ühiskonna varanduslik kihistumine — teemasid kritiseerimiseks on enam kui küllaldaselt.

Ammu on teada, et valijate hulgas populaarsuspügalate kogumise seisukohalt on kõige parem opositsioonis olla ja valitsust kritiseerida. Ja nimelt sellega täieliku lüüasaamise osaliseks saanud reformierakondlased nüüd kahtlemata tegelema asuvadki.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
poliitika, majandus, valitsus, Reformierakond, Jevgeni Ossinovski, Taavi Rõivas

Peamised teemad