08:38 18. November 2017
Tallinn+ 6°C
Kuula otse
USA sõjaväelased Tapas

NATO liikmed ei taha alliansile raha anda

© Flickr / U.S. Army Europe
Poliitika
lühendatud link
Aleksandr Hrolenko
15078

NATO-l on käes rasked ajad: pärast NSV Liidu lagunemist ja Varssavi lepingu organisatsiooni laialiminekut kaotas Põhja-Atlandi allianss täielikult oma mõtte ja mõne aja pärast ka rahastuse

Aleksandr Hrolenko, RIA "Rossija Segodnja" vaatleja

Normatiivselt sätestatud rahastamise nõuet — 2% SKT-st sõjalise liidu eelarvesse täidavad vaid neli NATO liikmesriiki.

Ühendkuningriigi peaminister Theresa May teatas 27. jaanuaril Philadelphias USA Vabariikliku partei liikmetele esinedes: "Venemaa ja Lääne konflikt ei ole vältimatu, see pole vältimatu külma sõja aja juurde tagasipöördumise tähenduses. Kuid me peame Venemaaga suhtlema jõupositsioonilt."

Londoni strateegia ja üks selle põhiteese määrati vägagi konkreetselt kindlaks juba samal päeval toimunud peaministri vestluses Ameerika president Donald Trumpiga. Ühendkuningriik soovitab USA-l jätkata üheskoos "suure nuia" poliitikat, "maailmaliidrite" ja "jõu projekteerimise" mängimist. Theresa May kutsub sisuliselt üles kestvatele poliitilisele talvekülmale.

Seda saatev "Krimmi ebaseadusliku annekteerimise" ja Venemaaga piirnevate riikide pärast muretsemise retoorika vaid toonitab briti rahvusvaheliste suhtluse absurdset iseloomu.

Kuid millega London ja teised eurooplased saaksid "jõupositsiooni" tugevdada ja USA-d ka tegelikult aidata?

Võõra tasku peal

NATO 2016. aasta sõjaliste kulutuste analüüs näitab, et ettenähtud 2%-ga SKT-st panustasid sõjalise liidu tugevdamisse vaid neli Euroopa riiki: Ühendkuningriik (60,3 mlrd dollarit), Poola (9,3 mlrd dollarit), Kreeka (4,5 mlrd dollarit) ja Eesti (479 mlj dollarit).

USA panus — 664 mlrd dollarit (3,61% SKT-st) moodustab üle 72% 2016. aasta üldpanusest (918,3 mlrd dollarit). Ja seda on rohkem, kui Pentagoni aastaeelarve — 580,3 mlrd dollarit.

Üle 20 Euroopa riigi ja Kanada kasutavad alliansi reaalseid või näilikke julgeolekumehhanisme vadi puhtsümboolse tasu (254,2 mlrd dollarit) eest.

Ma ei usu, et ameeriklased oleksid saanud mingit kasu hiljutisest NATO laevade eskortimisest La Manche väinas ja Ühendkuningriigi kaitseminister Michael Felloni ähvardavatest avaldustest Venemaa sõjalaevasiku laevade aadressil. "Merede valitsejal" on käesoleval ajal vaid 23 laevastiku ühikut ja nad rendivad USA-lt isegi "Trident" rakette. Nõutavat muljet ei avalda ka 170 vananenud Briti tanki hirmutav soomus.

Euroopa liitlased ei ole Afganistanis, Iraagis ja Süürias efektiivsed.

Põhja-Atlandi allianss kaotas juba möödunud sajandil kaitseotstarbelise mõttekuse ja muutus USA "julgeolekuteenistuseks", kelle huvid ja volitused laienevad kogu planeedile, välja arvatud USA territoorium.

Kas tõesti on sõjaline oht nii suur ja mille eest maksavad Ameerika maksumaksjad?

Pärast Varssavi Lepingu organisatsiooni laialiminekust on möödunud juba üle 20 aasta. NATO ja USA sisuliselt okupatsiooniväed on ajalooline paradoks, uue aja mütoloogia kallis element. Ja Donald Trumpi "euroopavastane" positsioon kajastab ameeriklaste usu puudumist USA Euroopa poliitika konstruktiivsusesesse.

Sõjalis-strateegiline Athena Group on juba ammu avalikustatud arvud ja faktid ei luba kahelda: "USA relvajõudude suurus on 1 miljon 492 tuhat sõjaväelast, Venemaal 845 tuhat. Tuumarelva kandevõimekusega strateegilisi pommitajaid on USA-l 154, Venemaal 141.

Tuumaallveelaevu on USA-l 140, Venemaal 110. Tuumarelva kandevõimelisi raketikomplekse on USA- 459, Venemaal 356. Suurtükke on USA-l 7429, Venemaal 5873."

Need andmed annavad tunnistust USA ja Venemaa relvajõudude pariteetsusest ja sõjalise konflikti puhkemise võimatusest.

Kui Donald Trump leiab, et EL ja NATO ei vääri USA rahalist abi, siis on see ainult pool häda. Kui aga ka euroskeptikud hakkavad pooldama EL ja NATO demonteerimise kurssi, siis ootavad Euroopat ees suured poliitilised vapustused.

Konservatiivse Heritage Foundation juhtiv teadustöötaja Theodore R. Bromund prognoosib: "USA hakkab EL suhtuma ükskõikselt, pöörates ära oma seniselt poliitiliselt kursilt, mida nad on ajanud Teisest maailmasõjast saadik."

Ajalooline võimalus

Theresa May'l ja teistel eurooplastel jääb üle vaid loota Washingtoni geopoliitilisele inertsile, USA majanduslike huvide konfliktile Venemaa ja teiste riikide majandushuvidega Arktikas, Korea poolsaarel ja Lõuna-Hiina meres, Aafrikas ja Lähis-Idas.

Kusjuures USA võib oma sõjalis-poliitilisi probleeme lahendada ka Euroopa liitlaste illusoorse toetuseta.

Reedel apelleeris Theresa May üldinimlikele väärtustele: riik, millel pole sügavaid demokraatia, vabaduse ja inimõiguste kaitse põhimõtete kaitse traditsioone, nagu Hiina ja Venemaa, tunnevad ennast rahvusvahelises suhtluses järjest kindlamini."

Arvan, et see ei ole mure Lääne demokraatia äralibisevate väärtuste pärast, vaid koloniaal-iperialistliku mõtlemise retsidiiv ja maailmas toimuvate muutuste teadvustamine.

USA ja Ühendkuningriigi koostööl ja sarnastel arudsaamistel geopoliitikast on kauaaegne ajalugu. Kuid eelnenud "must aastakümme" annab küllaldaselt mõtteainest. Valimiskampaania ajal ja hiljem rääkis Donald trump korduvalt sõbralikest suhetest Venemaaga, ühisest võitlusest terrorismiga, kaubanduse arendamisest ja teistest heanaaberlikkuse kasudest.

Kui Trumpi kavatsused muutuvad tegevuskavaks, muutub NATO ajaloo vankri all viiendaks rattaks.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
raha, eelarve, NATO, Theresa May, Donald Trump, Krimm, USA

Peamised teemad