16:54 17. August 2017
Tallinn+ 23°C
Kuula otse
Venemaa, Valgevene ja Serbia ühised sõjaväeõppused

Sõda Venemaaga on võimalik võita

© Sputnik / Николай Хижняк
Poliitika
lühendatud link
17352

Varssavis toimus möödunud nädalal sõjamäng Hegemon - Baltic Campaign, kus arvutisimulatsiooniga mängiti abil läbi kaasaegne relvakonflikt

TALLINN, 3. veebruar — Sputnik. USA mõjuka analüüsikeskuse, fondi "Potomac" juhi asetäitja Phillip A. Petersen rääkis Poola väljaandele Nowa Konfederacja, kuidas on võimalik võita sõda Venemaaga, teatab portaal Inosmi.

Nowa Konfederacja: Varssavis toimus möödunud nädalal sõjamäng Hegemon — Baltic Campaign, kus arvutisimulatsiooniga mängiti läbi kaasaegne relvakonflikt. Selle valmistasid ette kaks analüüsikeskust: Poola Casimir Pulaski nimeline fond ja Ameerika "Potomac" ning selles osalesid endised kõrged NATO sõjaväelased. Mis oli selle sõjamängu eesmärk?

Phillip A. Petersen: Mängiti läbi stsenaarium, mis põhines (Venemaa) õppustel "Zapad 2013" teatud mööndustega, mis olid tingitud NATO Newporti ja Varssavi tippkohtumistele järgnenud muudatustest: Allianss on tugevdanud oma jõude idatiival, mistõttu tuli venelastel selle asjaoluga oma sõjaplaanides arvestada ja muuta oma relvajõudude struktuuri.

Venemaa paigutas oma 20. armee lõunasse Valgevene ja Ukraina piiri äärde ja taastas kaardiväe tankiarmee. Ta tahab sundida Poolat loobuma Balti riikide kaitsmisest, kui neid ründab 6. armee. Huvitav, kuidas venelased hakkavad seda olukorda käsitlema õppustel "Zapad 2017", mis toimub sel suvel.

Sõjamängu eesmärk oli mõista Venemaast lähtuva sõjalise ohu olemust, mille ohvriteks võivad langeda Balti riigid ja Poola. Baltimaad ja Rootsi kasutavad juba mõnda aega HEGEMON Baltic States Simulation platvormi, et tuvastada, milline jõudude ülesehitus ja kaitseplaanid on vajalikud Venemaa kindralstaabi sõjaplaanidele vastuseismiseks.

Mõnedes ekspertide ringkondades (sealhulgas Leedu, Läti ja Eesti omades) on levinud veendumus, et Balti riike pole võimalik kaitsta.

Ma ei usu, et Balti riike poleks võimalik kaitsta. Otse vastupidi, kuid selleks on vajalik kaitsestrateegia eesliinidel, see tähendab, et peavad olema vastavad plaanid ja ettevalmistus. Balti riikide suunast territooriumi kaitsta on lihtne. Venemaa saaks kasutada vaid osa oma relvajõududest ja kui meil õnnestub sedap piirkonda edukalt kaitsta, võime me Venemaa sõjaväge võita.

Küsimus Suwalki maakitsusest — koridorist Balti riikide ja Poola, see tähendab ülejäänud NATO vahel.

Sellest räägitakse palju, kuid minu arvates ülehinnatakse selle strateegilist tähtsust nii nagu Fulda koridori tähtsust kunagi külma sõja ajal. Venelased tahavad, et me usuksime, et mõistame nende eesmärke. Nad tahaksid meid rünnata teatud punktides, hoida meid seal kinni, selleks, et ümber piirata meie jõud mujal.

Ma ei hakka vastu vaidlema ja nõustun, et Tallinna ja Varssavi vaheline ühendusliin on rohkem kui 1000 kilomeetri pikkune, ründeoht sellele on kahtlemata olemas ning et selle kõige kitsam lõik asub Suwalki piirkonnas.

Seejuures ei ole selle territooriumi kaitsmisega mingeid raskusi. Teatud võimekuste korral võib Poola seal eduka kaitseoperatsiooni läbi viia.

Aga kas Poolal selline võimekus on? Meil (Poolal) on suhteliselt väikesearvuline kutseline armee ja praegu hakatakse täiendavalt looma territoriaalkaitse üksusi. Kas sellest piisab?

Me ei poolda seisukohta, et Poola tuleks, lähtuvalt põhimõttest igaüks kaitseb oma küla ise, okkaliseks siiliks muuta. Et vaenlast heidutada, tuleb tema plaanid nurjata, mitte tema relvajõud puruks lüüa. Mis võimalused venelastel on?

Neil tuleb Poola üksused riigi kirdenurgas ümber piirata ja saavutada võimalus löögi andmiseks Varssavile. See tähendab, et nad peavad forsseerima Bugi, Nerewi ja Wisla. Kui Vene sõjaväel see ei õnnestu, saavad poolakad võimaluse vastulöögiks.

Kindralitele meeldivad efektiivsed mänguasjad, nad tahaksid, et neil oleks võimalikult palju kõige kaasaegsemaid tanke ja lennukeid, kuid ennekõike peaks mõtlema, millised on ohud, mida venelased saavutada tahavad ja alles pärast seda mõtiskleda, millist lahingutehnikat meil nende plaanide nurjamiseks vaja on. Selles efektiivne heidutus seisnebki.

Miks te selles nii kindel olete, et venelased hakkavad Poola ja Balti riikide suhtes käituma samamoodi nagu Ukraina suhtes? Nende asjad ei lähe seal eriti hästi ja nad jäid Donbassis toppama. Viimase kümne aasta jooksul oleme me pidevalt kokku puutunud Veemaa šantaažiga, lubadusega kasutada Poola vastu tuumarelva. Ja mis saab siis, kui nad oma ähvarduse teoks teevad? Ma pean silmas täppislöökide andmist.

See on väga hea küsimus. Putin tahab impeeriumi taastada ja ta liigub selle eesmärgi poole, kasutades selleks uue põlvkonna sõjalisi võtteid. Neid võtteid on kokku üheksa. Ja üheksas meetod on tuumarelvaga ähvardamine, mitte aga selle kasutamine! Seda tuleb eraldi rõhutada.

Venemaa kindralstaabi ees seisab tõsine ülesanne: kui Putin kisub Venemaa sõtta, tuleb mõelda, kuidas see sõda lõpetada, kuidas kallutada Läänemaailma võitlust lõpetama. Ma kahtlen, et kindralstaap korraldab õppusi "Zapad" sellepärast, et ta kavatseb vallutada Poolat ja Balti riike. Ma arvan, et ta otsib võimalust, kuidas sundida Läänt loobuma võitlusest, kui too peaks otsustama Venemaa suhtes avaliku jõukasutuse kasuks.

Venelased teavad, et ilma Poolata ei suuda NATO kaitsta ei Balti riike ega ennast tervikuna, sellepärast ongi nad talle palju tähelepanu pööranud. 2009. aastal harjutasid venelased õppustel stsenaariumi taktikaliste tuumalöökide andmisega Wisla sildadele. Nad isoleerisid lahingutandri.

Kava kohaselt tuli samaaegselt sõjatendri isoleerimisega strateegilistelt kaugpommitajatelt välja lastud tiibrakettidega anda löök USA Atlandi rannikul asuvatele sadamatele. Venelased tahtsid näidata, et nende eesmärk ei ole tuumalööke vahetada. See erutas Washingtoni väga. Kõik mõtlesid: kas nad tõesti arvavad, et kui kasutavad meie vastu tuumarelva, siis ei vasta me samaga?

Kuid see pole kõige tähtsam. Me teame, mida nad tahavad, nad on isegi kaardi valmis joonistanud, kus on märgitud territooriumid, mida nad vallutada kavatsevad. Mingit saladust selles pole. Kuid kui arvestada stsenaariumi, milles sisaldub sõjategevus, tuleb leida viis, kuidas seda lõpetada ja alustada läbirääkimisi. Nii tegutsesid venelased Krimmis: kõigepealt vallutasid nad selle ja siis teatasid, et kasutavad oma trofee kaitsmiseks tuumarelva.

Ja see osutuse efektiivseks. Lääs tõmbas saba jalge vahele ja nüüd kuuleme me Saksa ja Prantsuse poliitikute suust, et Krimm on põhimõtteliselt alati kuulunud Venemaale ja Ukraina peaks selle kaotusega leppima. Miks peaks Poola ja Balti riikidega teisiti minema? Keegi ei taha sõda Venemaaga, seda enam tuumasõda…

2009. aasta õppustel mängisid venelased läbi stsenaariumi, kus Saksamaa ja Prantsusmaa keelduvad täitmast Washingtoni lepingu viiendast artiklist tulenevaid liitlaskohustusi.

Kuid Walesi ja Varssavi tippkohtumistel teatas allianss, et ta kavatseb kaitsta nii Poolat, kui ka Balti riike. Moskva järeldas sellest, et poolakaid tuleb veenda võitlusest loobuma ja mitte lubama ameeriklasi oma territooriumile. Et otseselt Varssavit ähvardada, taastati kaardiväe tankiarmee.

Kõige rohkem häirib mind see, et Venemaa võib hõivata Valgevene. Siis satub kaardiväe tankiarmee Poola piiri lähedale ja see muudab olukorda. Me ei saa loomulikult Valgevenet kaitsta sõjaliste vahenditega, kuid võime kehtestada Venemaa suhtes sanktsioonid: seekord mitte enam ajutised ja mitte tagantjärele, nagu juhtus Ukrainaga.

Nad peavad mõjuma ennetavalt ja olema püsiva iseloomuga. Venemaa eemaldamine rahvusvahelisest SWIFT süsteemist võib osutuda tõsiseks löögiks majandusele. Ilma SWIFTita kaubavahetus halvatakse, Moskva satub majandusblokaadi, see aga mõjutab negatiivselt Venemaa eliiti — Putini inimesi.

Seda oleks siis võinud juba ammu teha. EL mõtles sellist sammu astuda, kuid lõpuks ei julgenud seda ikkagi teha.

Paljud lääneriigid on Venemaale investeerinud ja sellepärast ei ole nad selliste sanktsioonide kehtestamisest huvitatud. Kuid meie peame selles küsimuses säilitama kindlameelsuse. Kui Venemaa hõivab Valgevene, tuleb venelased automaatselt SWIFT-ist välja lülitada.

Selleks, et süsteemi tagasi pääseda, tuleb väed Valgevene territooriumilt välja viia ja taastada suveräänsus. Venelased peavad aru saama, et nad kas hakkavad mängima rahvusvaheliste reeglite järgi, või peavad nad tagajärgi taluma. Valik on nende teha. See on parim, mida me rahvusvahelise julgeoleku heaks teha suudame.

Peale selle peavad venelased aru saama, et kui kaardiväe tankiarmee tungib Poola, siis see hävitatakse ja Venemaa jääb ilma Kaliningradi oblastist. Tegelikult ka, mingid läbirääkimised ei aita.

Selleks läheb vaja Washingtoni sekkumist. Tal tuleb Moskva suhtes meelekindlust üles näidata. Samal ajal püüab uus president Donald Trump Venemaaga dialoogi arendada. Midagi head sellest ei tule…

Ma ei ole sellise hinnanguga nõus. Trump'il on muidugi õigus oma arvamusele, kuid enne, kui temast saab efektiivne president, peab ta veel paljutki õppima. James Mattis'e määramine kaitseministriks on väga tark otsus, mis näitab, et suunamuutus ei saa olema järsk (kui see üldse peaks toimuma). Mattis ei ole Kremli sõber, pigem vastupidi.

Tagid:
tuumarelv, sõda, Zapad, Potomac, NATO, Phillip A. Petersen, maakitsus, Suwalki, Poola, Balti riigid

Peamised teemad