07:17 10. Detsember 2019
Kuula otse
  • USD1.1075
  • RUB70.5731
Olukord Donetskis

Ukrainas ei sõda ega rahu

© Sputnik / Валерий Мельников
Poliitika
lühendatud link
19941

Kaks aastat tagasi kooskõlastasid niinimetatud Normandia formaadi nelja riigi riigipead kohtumisel Minskis dokumendi pealkirjaga "Minski lepete täitmise abinõude kompleks"

Rostislav Ištšenko, RIA "Rossija Segodnja" vaatleja

Kaks aastat tagasi, 11-12. veebruaril 2015 kooskõlastasid niinimetatud Normandia formaadi nelja riigi riigipead kohtumisel Minskis dokumendi pealkirjaga "Minski lepete täitmise abinõude kompleks", mida hiljem hakati suupärasemalt nimetama "Minsk-2" ja mis kehtib siiamaani. Avalikult on leppe tühistamist soovinud ainult Kiiev, kuid "Minsk-2" leppel on head šansid Ukraina riik üle elada.

Milles on siis suurema osa mitte ainult Ukraina, vaid ka Venemaa ja tunnustamata Donetski ja Luganski vabariikide aktiivse avalikkuse poolt negatiivselt (või kahtlusega) vastu võetud leppe stabiilsuse põhjus? Kuidas laheneb vastasseis juhul, kui ebapopulaarne lepe peaks mõne leppeosalise riigi üle elama?

Kes, kellega ja milles kokku leppis

Pöörame kõigepealt tähelepanu "Minsk-2" ettevalmistamise ja allakirjastamise originaalsele formaadile. Dokumendi tekst kooskõlastati "Normandia neliku": Venemaa, Saksamaa, Prantsusmaa ja Ukraina riigipeade kohtumistel. Selle allkirjastasid aga vaid Ukraina esindaja ühelt ning Donetski ja Luganski vabariikide esindajad teiselt poolt. Seejuures Ukraina president Petro Porošenko osales dokumendi teksti kooskõlastamisel, kuid ei allkirjastanud seda, sest Ukraina ei tunnista ametlikult Donetski ja Luganski vabariikide olemasolu ega pea nendega läbirääkimisi.

See aga tähendab, et leppe koostasid ühed, täitma peavad seda aga hoopis teised riigid. Seejuures üks leppe pool (Ukraina) teist poolt (Donetski ja Luganski vabariigid) läbirääkimisprotsessi osalistena ei tunnista.

Venemaa, Prantsusmaa ja Saksamaa on leppe täitmise garandid, mille eesmärgina on välja kuulutatud relvakonflikti deeskaleerimine Ida-Ukrainas. Garantriigid ning Donetski ja Luganski vabariigid leiavad, et konflikt on puht tsiviiliseloomuga. Ukraina ametlik positsioon seisneb aga selles, et konflikti on provotseeritud "Venemaa agressiooniga".

Nagu näeme, lahknesid poolte seisukohad juba dokumendi kooskõlastamise ja allkirjastamise ajal mitmetes olulistes küsimustes nagu
— konflikti iseloom;
— vahetute protsessiosaliste määratlemine;
— reguleerimise eesmärgid.

Veel kaks Minski formaadi leppe varianti

Tuletagem meelde, et see pole ainus nõukogudejärgses ruumis toimunud konflikti Venemaa osalusel Minski reguleerimise formaat. See on küll kõige tuntum, kuid mitte ainuke, on veel Minski formaadid Dnestriäärse piirkonna ja Karabahhi kriisi reguleerimise kohta.

Kõikidel juhtudel õnnestus saavutada püsiv ja pikaajaline relvarahu ning konflikti ülekandmine sõjalisest poliitilisse vormi. Isegi vaatamata sellele, et konfliktiosaliste kokkupuutejoonel Karabahhis olukord aeg-ajalt pingestub ja pooled ähvardavad regulaarselt teineteist relvadega.

Vaatamata sellele, et Chisinau räägib ikka ja jälle Dnestriäärse vabariigi jõuga allutamisest ning majandus- ja transpordiblokaadi korraldamisest.

Isegi vaatamata sellele, et poolte positsioonid läbirääkimistel ei ilmuta lähenemise märke ja väljapääsu poliitilisest ja diplomaatilisest umbseisust lähitulevikus ei paista.

Vastasseisu pingelisus Karabahhis ja Dnestriäärses piirkonnas ei ole ligilähedaseltki võrreldav Donbassis toimuvaga, kus Minski lepped ei ole siiamaani suutnud peatada Donbassi linnade tulistamist Ukraina relvajõudude poolt ega jalaväeüksuste kokkupõrgetes seisnevat lahingutegevust kokkupuutejoonel.

Selline terav erinevus on tingitud sellest, et nii Karabahhi kui ka Dnestriäärses piirkonnas tunnistavad protsessiosalised teineteist konfliktipooltena ja peavad, kuigi vahendajate kaudu, siiski läbirääkimisis teineteisega. See tähendab, et sõjalise lahenduse perspektiivitust tunnistasid seal mõlemad konfliktipooled ja kummalgi polnud illusioone, kellega nimelt ta sõda peab.

Vähendada pingeid Venemaa — Euroopa Liidu suunal

Minski reguleerimise puhul Ukrainas seisneb Moskva, Pariisi ja Berliini positsioon selles, et Ukraina peab rahust rääkima vahetult ülestõusnud Donbassi elanikkonnaga, Kiiev aga leiab, et Venemaa peab lõpetama sealsete rahvavabariikide toetamise, andma üle kontrolli mässulisi vabariike ja Venemaad eraldava riigipiiri üle ja siis lahendab Ukraina "küsimuse kiiresti" sõjaliselt. See tähendab, et Ukraina käsitles "Minsk-2" lepet üksnes konflikti sõjalise lahenduse poliitilis-diplomaatilise toetusena.

On arusaadav, et sellises olukorras on Minski sätete alusel stabiilse lahenduse saavutamine võimatu, isegi tulevahetuse püsivast lõpetamisest on saanud kauge unistus. Kui kõik oleks sõltunud vaid Ukrainast, oleks Minski lepped juba ammu prügimäel.

Kuid Minski leppeid ei sõlminud Kiiev Donetski ja Luganski vabariikidega, vaid need dikteeriti Moskva, Berliini ja Pariisi poolt. Seejuures lähtusid kolm garantriiki vajadusest leida kompromiss eelkõige omavahel, võtta maha pinged suhetes Moskva ja EL-ga. Ja tervikuna see õnnestuski. Faktiliselt sõlmisid EL ja Venemaa Minskis Ukraina rindel vaherahu ja hakkasid välja töötama ühtset seisukohta tulevase reguleerimise formaadi suhtes.

Tugevate vastuolude tõttu ennekõike küsimuses, kes peaks kinni maksma Ukraina majanduse, kui iga riigi hädavajaliku baasi, taastamise, piirdusid Pariis, Berliin ja Moskva poliitilis-diplomaatilise manööverdamisega, jäädes ootama muutusi üldises geopoliitilises olukorras, samuti Ukraina tsiviilkonflikti jõudude vahekorras.

Venemaa võitis Ukraina kriisi väliskontuuri

Olen korduvalt kirjutanud ja rääkinud, et Ukraina konflikti võidab see, kes võidab Süürias. Süüria kriis on globaalse vastasseisus tipphetk. Kontroll Süüria üle tagab kontrolli kogu Lähis-Idas. Järelikult globaalne strateegiline olukord muutub järsult selle kasuks, kes võidab Süürias.

Pärast seda muutub Ukraina kriis Süürias kaotajaks jäänu jaoks mõttetuks, mingiks mustaks auguks, mis neelab nappe ressursse, kuid ei too mingeid kasu. Tekib vajadus sellest olukorrast kaotuste vältimiseks minimaalsete mainekaotusega väljuda.

Just sellega Euroopa ja USA praegu tegelevadki. Ja isegi Trumpi administratsiooni üsna ilmne katse kaubelda Ukraina partiis oma aktiivsest osalemisest lõpliku keeldumise tingimuste üle saab olema vaid katseks minimiseerida maine- ja materiaalseid kaotusi, mida USA oma osalemisega Ukraina kriisis juba kandnud on.

Seega, Ukraina kriisi välise kontuuri on Venemaa Minski lepete kahe aastaga juba võitnud. Analoogselt on praktiliselt võidetud ka sisemine kontuur. Minski lepped kirjutati täiesti teadlikult kokku selliselt, et iga nende täitmise katse tooks kaasa oligarhide võimu konfrontatsiooni seda toetavate marurahvuslike relvajõududega. Mida kauem ja aktiivsemalt Kiiev püüab välisareenil manööverdada, seda rohkem stimuleerisid need manöövrid sisepoliitilisi vastuolusid.

Kui vastuoludele Ukraina võimu oligarhilise iseloomu ja 2014. aasta veebruaripöördega võimule tulnud rahvuslaste vahel lisandusid pidevalt kasvavad oligarhilised vastuolud, mis olid tingitud Ukraina riikluse ressursibaasi ammendumisest, muutus sisepoliitilise konflikti lahendamine Kiievis oligarhilise või oligarhilis-rahvusliku kompromissiga lõplikult võimatuks. Nüüd jääb üle vaid ära oodata, kui Ukraina sisepoliitikas kogunenud vastuolude aur lööb virtuaalse stabiilsuse katlalt kaane pealt.

Kui alla kirjutasid, siis suvatse ka täita

Veel üks Minski protsessi tähtis detail. Ukraina Euroopa ja Ameerika liitlaste välispoliitiliste huvide muutumine kurnab Ukraina sisepoliitikat ja nõrgestab tema keskvõimu positsioone. Samal ajal piirab Kiievi progresseeruv sisepoliitiline halvatus Ukraina liitlaste mänguruumi välispoliitiliseks manöövriks.

Selle tulemusena jõudsid 2017. aasta jaanuariks kõik Ukraina kriisiga tegelenud suurriigid Minski lepete täitmise osas ühisele arusaamisele — need tuleb täita täpselt nii, nagu nad kirja pandud on. Kiievi soov saada kõigepealt kontroll riigipiiri üle, ei kavatse keegi rahuldada. Ukrainal lasub (määrav) osa vastutusest nende lepete ajagraafikus püsimise eest. "Minsk-3" lepet ei tule mingi ilmaga.

See on USA, EL ja USA solidaarne positsioon. Tõsiste tegijate taktikaliste eriarvamuste korral ei jääks Kiievile mingit lootust. Porošenko on võimaluse kasutada oma režiimi stabiliseerimiseks välispoliitilist ja sõjalist faktorit lõplikult maha mänginud. Veelgi enam, kui mistahes pärast Porošenkot võimule tulev režiim püüab end positsioneerida üleukrainalisena, peab ta Minski lepetele truudust vanduma. Nendest loobuda saab vaid juhul, kui kaob Ukraina.

Ühe läbirääkimisprotsessi subjekti kadumise korral tuleb konstateerida Ukraina kriisiga seotud olukorra põhjalikku muutumist ja alustada selle lokaliseerimiseks ja reguleerimiseks uue rahvusvahelise mehhanismi väljatöötamist. Sellises olukorras saaks Venemaa mitte ainult säilitada, vaid ka tugevdada Donetski ja Luganski vabariike ning vaatamata Läänemaailma kollektiivsele toetusele lagunevale Ukrainale hõivata kõige soodsamad positsioonid.

Nii et kõigi poolt põlatud lepete teisel aastapäeval asendub küsimus "Millal lõpeb "Minsk"?" küsimusega "Millal lõpeb Ukraina?".

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
rahu, sõda, konflikt, Minski lepped, Lugansk, Minsk, Donetsk, Prantsusmaa, Saksamaa, Ukraina, Venemaa

Peamised teemad