21:52 17. Juuni 2019
Kuula otse
  • USD1.1234
  • RUB72.1432
Foto on illustratiivne

Pribaltika ja Ukraina paanikas ehk nafta pole ainuke sõltuvusvorm

© Фото: Kersti Kaljulaid
Poliitika
lühendatud link
Maksim Sokolov
15976

Limitroofid loobusid (Balti riigid juba ammu, Ukraina alates 2014. aastast) tulude ja riskide diversifikatsioonist ja põhimõttest "tark vasikas imeb ikka vähemalt kahe lehma nisa" ja valisid karukoerte taktika

Maksim Sokolov, agentuurile RIA Novosti

Kodumaise (Venemaa — toim) majanduse ülemäärasest sõltuvusest nafta- ja gaasiekspordist hakati rääkima kohe, kui see sõltuvus välja kujunes — pärast 1973. aasta naftakriisi, kui naftahinnad kordades tõusma hakkasid.

Tõsi, alguses rääkisid sellest vaid majandusteadlased ja sedagi pigem köögis, ametlikul tasandil oli see tabuteema. Kuid juba siis oli selge, et majandus, kus nisu külitakse küll NSV Liidus, saaki aga koristatakse hoopis Kanadas, on vildakas ja see ei saanud eksisteerida ilma süsivesinikulise ekspordita.

Kui karm tsensuur tühistati ja majandusküsimusi hakati arutama avameelselt, läksid liikvele sellised väljendid nagu "naftasõltuvus" ja "bensujaamriik".

Sellele teemale kuhjati üüratu hulk spekulatsioone, mille peamine mõte seisnes selles, et "monokultuurse ekspordiga kaasnevad tõsised riskid".

Sellega nõustuvad praktiliselt kõik, alates valveliberaalidest kuni vähem valves patriootideni. Aga ega see mõte eile tekkinud. Hispaania allakäiku XVII sajandil ülemäärase kulla sisseveo tõttu Ameerikast analüüsiti juba ammu. Romaanis "Kapten Granti lapsed", mis kirjutati 150 aasta eest, teatab geograaf Paganel noorele Robert Grantile, et kuld ei ole nendele riikidele, kus seda leidub, kunagi õnne toonud.

P. Melnikovi ajaloolises romaanis "Metsades" (v.k. — "В лесах"), mis on kirjutatud umbes samal ajal, räägib lahkusulisest kirjatark Vassili Borissõtš, et metsataguses Zavolžjes, kus maa eriti ei kanna, elavad talupojad paremini, kui mustmullaga õnnistatud kubermangudes, kus vili on ainuke kaup, mida talupojad toodavad ja kus "Üleküllus (mille tõttu viljahinnad langevad) on hullem kui puudus". Ja isegi Jevgeni Onegin arutles:
"Kuis riik küll aina jõukust kogub
ja millest tulu saab, ja miks,
ei kulda vajagi tal ole
kui küllalt kraami, mis eluks vajalik."

Aga mis meil Oneginist, kui me oleme juba kaks naftahinna langust üle elanud — 80-ndate lõpus ja nüüd, alles üsna hiljuti. Tagajärjed on ilmsed.

Kui räägitakse majanduse monokultuurse orientatsiooni ohtlikkusest, peetakse silmas tooraineeksporti: nafta, gaas, banaanid, värvilised metallid, kakaooad ja sellega piirdutaksegi. Korrutatakse muudkui iga nurga peal, et ei tohi kõike mune ühes korvis hoida, kuid kaugemale mõte justkui ei küüni.

Ühekülgne orientatsioon on ohtlik mitte ainult majanduses — poliitikas samamoodi.

Trumpi valimine USA presidendiks tekitas suurt segadust nii Ameerikas, kui ka Euroopa Liidus. Kuid praegu Ukrainas ja Balti riikides toimuvat ei saa selle epiteedi ilmse nõrkuse tõttu segaduseks nimetada. Seal valitseb täielik hüsteeria.

Ja selle põhjus on mõistetav. Kui üle minna majanduskeelele, siis on tegemist hindade langusega mitte 120-lt dollarilt barrelist 40-le (milles, nagu teame, polnud samuti midagi meeldivat), vaid 150 dollarilt 5-le, kusjuures naftatulude osakaal riigieelarves ületab kordades Venemaa oma. Ühesõnaga — täielik krahh.

Limitroofid (NSV Liidu lagunemisel taasiseseisvunud riigid — toim.) loobusid (Balti riigid juba ammu, Ukraina alates 2014. aastast) tulude ja riskide diversifikatsioonist (tootmise mitmeharuline arendamine, kapitali paigutamine mitmesse tootmisharusse, et vähendada konjunktuuri kõikumise mõju — toim) ja põhimõttest "tark vasikas imeb ikka vähemalt kahe lehma nisa" ja valisid karukoerte taktika. Karukoerad on väikesed, kuid hulgakesi karu külge klammerdudes ja haukudes teevad nad jahimehele töö lihtsamaks.

Kõik muud välis- ja sisepoliitilised ülesanded heideti kõrvale. Loodeti, et sulase püüdlikkuse korral lahendab peremees kõik tema mured. "Onu Sam äkki saabub, helikopteris maandub, ilma rahata kinno mind viib" (parafraas kultusmultifilmi "Krokodill Gena" Sünnipäevalaulust, kus Gena laulab oma sünnipäevaunistusest — toim.)

Kõik on hästi (ütleme, suhteliselt hästi) niikaua, kuni peremeest köidab karujaht. Sinnamaani toitis monokultuurne orientatsioon, patuga pooleks, tõesti ära.

Kuid konjunktuuri muutumise, s.t. uue peremehe ilmumisega, kellele karujaht pole enam prioriteet, variseb kõik kokku. Limitroofid lootsid, et nende teenetel on nõudlust igavesti ega valmistanud sellepärast ette ka mingit varuvarianti.

Nii et naftasõltuvus ei ole ainuke võimalik sõltuvuse vorm. Teel Euroopasse saab samuti nõeltest torkida (parafraas venekeelsest väljendist "на игле", mis tähendab süstlanõela otsas rippumist ehk uimastisõltuvust — toim).

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
gaas, hinnad, nafta, NSV Liit, Euroopa, Ukraina, Balti riigid, Venemaa

Peamised teemad