08:53 20. August 2017
Tallinn+ 14°C
Kuula otse
Federica Mogherini

Euroopa valmistub eluks pärast USA-d

© AFP 2017 / FREDERICK FLORIN
Poliitika
lühendatud link
4402

EL välis- ja julgeolekupoliitika esindaja Federica Mogherini kahepäevase visiidi USA-sse

Rostislav Ištšenko, RIA "Rossija Segodnja" vaatleja

Eurooplased valmistusid pingsalt liikmesriikide kaitseministrite järjekordseks kohtumiseks, mis toimus Brüsselis 15.-16. veebruarini. See on ka mõistetav, sest USA 45. presidendi Donald Trumpi väljaütlemised välispoliitikaküsimustes on olnud väga mitmetähenduslikud.

Pole üllatav seegi, et Brüsseli kohtumise eel tegi EL välis- ja julgeolekupoliitika esindaja Federica Mogherini kahepäevase visiidi USA-sse. Pärast visiiti andis ta erakordselt informatiivse intervjuu Euroopa ajakirjanikele.

Selle võib peaaegu täielikult tsitaatideks lahti võtta. EL ametnikele üldiselt ja Mogherinile sealhulgas ei ole avameelsed ja otsesed väljaütlemised sugugi omased. Kuid seekord siiski. Peatugem kolmel põhimomendil.

Kes peab NATO vajadusi rahastama

Esiteks, miks me üldse seostame EL välispoliitika esindaja USA visiiti NATO kaitseministrite kohtumisega? Struktuurid on küll sarnased, kuid siiski eraldiseisvad.

Aga sellepärast, et seda teeb Mogherini ise, ja üsna ühemõtteliselt. Hinnates kaitseministrite kohtumise perspektiivi, ei välista ta võtmeküsimustes EL ja USA seisukohtade lahknemist. Ja prognoosib samas: "Aja möödudes saab neid teemasid, kus EL ja USA võimud on erinevatel seisukohtadel, olema üha rohkem."

See aga tähendab, et uue administratsiooniga NATO raames koostööperspektiivide kompamine kuulus Mogherini ülesannete hulka. Sondeerimise tulemused osutusid aga sedavõrd kurvastavateks, et ta hakkas üldsust EL ja USA seisukohtade lahknemiseks kaitse- ja julgeolekupoliitika võtmeküsimustes juba ette valmistama.

Me ei tea kõiki võimalikke euro-ameerika vastuolusid. Otsustades Mogherini avalduste põhjal on neid palju ja tulevikus saab neid olema veelgi rohkem. Kuid peamine NATO sisemine vastuolu on ammu teada, see võeti päevakorda juba Bush noorema ja Obama administratsiooni ajal ja ka Trump tegi sellest oma valimiskampaania ühe põhipunkti.

Teadaolevalt nõuab USA oma Euroopa liitlastelt järjekindlalt, et nad võtaksid enda kanda proportsionaalse osa julgeoleku tagamise kuludest. Jutt käib umbes poolteisekordsest kaitsekulutuste suurendamisest enamikes "vana Euroopa" riikides, kes siiamaani oma kohustuse — eraldada kaitsekulutusteks 2% SKT-st — unarusse on jätnud.

Sellele vaatamata vähendab "vana Euroopa" juba kaks aastakümmet nii kaitsekulutusi kui ka relvajõudude suurust. Lääneeurooplased ei põle ka soovist osaleda USA initsieeritud sõjalistes kampaaniates teatud Euraasia piirkondades.

Ida-Euroopa riikidel ("uuseurooplastel") ei ole midagi selle vastu, et paigutada oma territooriumile ameeriklaste väeüksusi ja isegi nõuavad seda. Nad on valmis kandma sellega seotud kaitsekulutusi isegi üle kokkulepitud 2% (kulutama 2,5-3% SKT-st), kuid oma progresseeruva vaesuse tõttu võivad nad selle raha hankida vaid EL ja NATO liitlastelt saadavast tagastamatust abist ja krediitidest.

Kuna aga USA-l napib nii raha kui vägesid juba ammu, siis langeb nooreurooplaste sõjaliste ambitsioonide rahuldamise raskus ka EL "vanadele liikmetele".

Euroopa globalistid vastamisi Ameerika isolatsionalistidega

Teiseks, on huvitav, et Mogherini andis intervjuu Euroopa agentuurile LENA (Leading European Newspaper Agency), kuhu kuuluvad Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Belgia, Prantsusmaa ja kaks Šveitsi väljaannet. Nagu näeme, puha "vana Euroopa", pole EL-st põgenevat Ühendkuningriiki, kuid on EL-ga kokku mängiv Šveits. Ja just tema aga mitte nooreurooplaste poole pöördub Mogherini.

Kõige suurema vastukaja sai intervjuu Saksamaal. See pole üllatav, sest Saksamaa pole mitte ainult kogu EL tsementeerivaks võtmelüliks. Just Saksamaal, erinevalt teistest Euroopa riikidest, võivad globalistid oma võimu säilitada sõltumata sellest, kas Angela Merkel jääb kantsleri ametikohale. Praegune riigivõim toetub seal paremliberaalsetele globalistidele ja koos nendega tegutsevad mitte rahvuslased, nagu teistes EL riikides, vaid vasakliberaalsed globalistid.

Omamoodi Euroopa impeeriumi (EL) metropoliks olevale Saksamaale on see loomulik: impeeriumi ideoloogia ei saa olla rahvuslik. Kuid ka EL ametnikud, kelle hulka Frederica Moghertini kuulub, ei ole mitte liikmesriikide, vaid impeeriumi omad. Sellepärast on ka nemad globalistid. Selles langevad nende huvid kokku Saksmaa establishmendi omadega, kes kavatsevad oma võimu säilitada ükskõik, kas paremliberaalses või vasakliberaalses pakendis.

Faktiliselt konstateerib Mogherini üha kasvavaid vastuolusid USA-ga ja saadab Euroopa globalistidele signaali vajadusest ühineda Euroopa ühisstruktuuride (EL ja NATO) egiidi all, et anda lahing ennekõike Trumpi Ameerika isolatsionistidest meeskonnale.

Selles on igati mõttekas. Ameeriklased kõlbasid Euroopa globalistidele niikaua, kuni neid juhtisid Obama-Clintoni meeskonnale ideoloogiliselt lähedased poliitikud. Trumpi isolatsionaliste, kes võivad hakata Euroopa rahvuslasi aktiivselt toetama, ei ole Euroopa globalistidele vaja. Veelgi enam, nad on ohtlikud. Eemaldades USA Euroopa probleemidest, on globalistidel võimalus murda võimu rahvuslaste kätte ülemineku tendents enda huvides.

Ligadi-logadi USA

Ja siinkohal muutub eriti tähtsaks Mogherini kolmas sõnum: "Ma ei ole kunagi näinud Ühendriike niivõrd polariseerituna, lõhenenuna ja konfliktidest koormatuna kui praegu. See, kes tõepoolest tahab etendada maailma liidrirolli, peab olema sisemiselt tugev, enesekindel ja ühtne."

Kui eliidi lõhenemise äärel oleva USA ühiskonnast rääkisid Venemaa eksperdid, oletasid skeptikud, et nad võivad hakata loodetut tegelikkuse pähe pakkuma. Kui aga lõhest rääkisid Ameerika eliidi esindajad, kandsid skeptikud selle valimisvõitluse pingelisuse arvele.

Mogherini mitte ainult ei konstateeri lõhet USA-s, ta prognoosib ka Ameerika maailma juhtiva rolliga seoses tekkivaid probleeme. EL soovitab peaaegu praktiliselt lahtise tekstiga ja avalikult valmistuda eluks pärast USA-d.

USA olukord on tõepoolest keeruline ja lõhe ei ole esialgu suudetud ületada ning see võib veelgi süveneda, kuni täieliku vastasseisuni tsiviilühiskonnas. Kuid mõlemas grupis (kaotanud globalistid ja võitnud isolatsionalistid) prevaleeruvad kompromissi pooldajad.

USA lõhenemine läheks liiga kalliks maksma mõlemale. Praegu valmistavad nad ette oma varupositsioone ja sellepärast ongi kuulda üsna teravaid väljaütlemisi.

Radikaalid, keda jätkub piisavalt mõlemasse leeri, püüavad juhust kasutada ja olukorda kõigutada ning konflikti selle avaliku faasi üle kanda. Üldiselt võib olukord edasi areneda mõlemas suunas, kuid kompromissi pooldajatel näikse siiski rohkem šansse olema, sest ainult nemad võivad tagada USA terviklikkuse säilimise.

USA ei ole täna see, mis ta oli eile

Miks siis ikkagi Mogherini Ameerika probleemidele keskendub? Aga sellepärast, et peamine vastuolu USA ja EL suhetes ei ole rahanduslik-majanduslikes ega sõjalis-poliitilistes vaid ideoloogilistes küsimustes.

Kui Trumpi Ameerika säilitab oma positsioonid Euroopas, kaotavad kohalikud globalistid lõplikult (võimalik, et kuni El lagunemiseni välja). Kui Trumpi Ameerika õnnestub aga Euroopast välja puksida, siis on Euroopa globalistidel head võimalused.

Ida-Euroopal pole kuhugi minna. Kohalikud eliidid vihkavad Venemaad ja kardavad teda. USA toetusest ilmajäänuna on nad sunnitud toetuse saamiseks Euroopa globalistide juurde tulema, kes Saksamaad püsti hoides omavad koos nooreurooplastega enamust ka EL-s.

Ja neile — oma partneritele, eurobürokraatidele ja rahvusriigi globalistlikele eliitidele teatab Moghririni, et USA pole enam see, mis varem, et ta ei ole enam liider. EL ei maksa USA-d enam üldse tähele panna, sealne käsitlus on erinev ja see erinevus suureneb üha. Kuid kui Washington ei ole enam globaalne liider, ei pruugi teda ka enam karta ja teda võib Euroopast julgelt välja kupatada.

Muide, Euroopa globalistide selline taktika võib tõepoolest teravdada USA siseprobleeme. Kui Trump ei suuda suhteid Euroopaga siluda, hakatakse tema välispoliitikat teravalt kritiseerima, sealhulgas ka nendes ringkondades, kus teda täna veel toetatakse, mistõttu Ühendriikide presidendi sisepoliitilised positsioonid nõrgenevad märgatavalt.

Nii et Mogherini püüab teatud mõttes programmeerida mitte üksnes EL positsiooni, vaid ka USA olukorra arengusuunda globalistidele kasulikus suunas.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
välispoliitika, koostöö, rahastamine, NATO, Donald Trump, Federica Mogherini, Trump, USA, EL

Peamised teemad