22:30 21. Oktoober 2017
Tallinn0°C
Kuula otse
Okupatsioonide muuseum

Okupatsioon kui Eesti NOKIA

© Sputnik / Вадим Анцупов
Poliitika
lühendatud link
Indrek Sooda
205188

Lähinaabrite okupatsioonivõimekus on enam-vähem juba läbi proovitud

Indrek Sooda

Jaak Madison (EKRE) esitas Riigikogus justiitsminister Urmas Reinsalule arupärimise Venemaa Föderatsiooni poolt Eesti Vabariigile okupatsioonikahjude kompenseerimise kohta (nr 294). Huvitav-huvitav, okupatsioone oli ju kaks, miks siis ainult "Venemaa Föderatsiooni poolt". Okupatsioonidemuuseumis on vaadata eksponaate nii ligi 50-aastasest nõukogude okupatsioonist, kui ka 3-aastasest saksa okupatsioonist. Leia kümme erinevust. Kas ei tuleks siis ikka küsida ka kuidas jääb "Kolme paksu sakslasega".

Ühest küljest tõesti, seda okupatsiooni, mida Madison küsib, oli pikemalt, küllap olid ka kahjud suuremad, nende kokkulugemiseks läheb rohkem aega ja idanaaber vastaspoolena ei ole ka eriti koostööaltis. Nii et suurem tähelepanu idasuunale on justkui arusaadav.

Teiselt jälle, kui töö on mahukas ja tulemus kaheldav, ehk siis olekski mõistlikum väiksemast alustada. No nagu Toots ütles, et kui kahte rehkendust ei jõua, ma teen ühe!

Kolm aastat saksa okupatsiooni olid segased ajad, maailmasõda sõda käis, palju seal siis seda kahju tekitada jõutigi — seda kokku arvutada oleks hoopis lihtsam. Pealegi annaks postikuludelt kokku hoida. Saksamaa välisminister astub Eestist aeg-ajalt ikka läbi, kaitseministrist rääkimata, eriti kui Luftwaffe Eurofighterid on parajasti Ämari baasis õhupatrulli aplaagris. Mis nii viga, kas pistaks välisminister Sven Mikser (SDP) Genosse Sigmar Gabrielile (SPD) Eesti poolse hagi koos rehkendusega pihku, või kaitseminister Margus Tsahkna (IRL) oma Saksa kolleeg Ursula von der Leyenile (CDU), kohale läheb ikka, kiirelt, kindlalt ja tasuta.

Venemaa välisminister Sergei Lavrov polevat omavälisministriks oleku 13 aasta jooksul Tallinnas kordagi käinud, kaitseminister Sergei Šoigust rääkimata.

Aga mis peamine, Saksamaalt on ju lootust ehk ka midagi kätte saada. Maksaksid nad ju omadele — liitlastele ikkagi. Pealegi, ega peagi rahas võtma, seal on küllalt ja riigikaitseks kõlbulikku nodi, mida neil endil ehk enam vaja pole, meile aga kuluks ära. No näiteks, võiks tankides võtta. Iga okupatsioonikuu eest küsiks ühe Leopard tanki, saakski terve pataljonijagu kokku. Soomusvõimekus missugune.

Edasi võiks mõelda, et kui asi õnneks läheb, siis oleks põhjust ka venelaste juurde minna, et näe, sakslased klattisid okupatsioonivõla ilusti ära, mis siis teie, kallid idanaabrid, kehvemad olete.

Edasi võiks siis rehnutit pidada ja mõtteid mõlgutada, et ehk annab rehepapirahvana sellest edaspidi eladagi. Majanduse seis pole juba mõnda aega suurem asi, Venemaa transiidivärk ei saa ega saa jalgu alla, 2020. aastast keeratakse Euroliidu rahakraanid kõvasti koomale, elanikkond muudkui vananeb, Rail Baltica tahab edaspidi väga kulukat hooldamist, kaua sa niimoodi jaksad.

Pea 30 aastat on priiust olnud, kõik, kes on tahtnud vaba liikumist ja turumajandust maitsta, on seda küllalt saanud ja kellele on meeldinud, on end kes Hispaanias, kes Austraalias ja kes kus kõik veel, kenasti sisse seadnud. Kes veel kavatseb, jõuab hea tahtmise korral veel minna.

Aga jah, kas pole aeg küps uueks okupatsiooniks vaim valmis panna. Kogemust ju on. Ei läinud eesti rahvas hukka rootsi, vene ega saksa ajal, miks peaks siis edaspidigi.

Lähinaabrite okupatsioonivõimekus on enam-vähem juba läbi proovitud. Ehk katsuks nüüd Ühendkuningriiki, et siis ei läheks ka Eestis päike kunagi looja. Brittidel on nüüd Euroopast minek ja kui Šotimaa seal ka nihelema hakkab, küllap siis kuluvad kuningannal uued alamad ära. Inglise keel on siinsel maarahval kenasti suus, sõjateel Afganistanis oleme aastaid ühte jaga käinud, Vilja Savisaar, Kalle Kulbok ja teised kuningriiklased sättisid omal ajal prints Harryt Eestisse kuningaks aga siis ei läinud asjaks. Aga no siis olud olid hoopis teised. Nüüd on baaside leping tehtud, Briti väed kohe-kohe sisse tulemas, tõkkepuu hoiame hästi lahti. Tuleks veel vaid rongkäigus Briti saatkonna eest läbi minna, siis Kadriorgu, siis mingi Britimeelne valitsus, siis avaldus palvega võtta Eesti Briti rahvasteühenduse vennalikku perre ja ongi korras.

Ja paarikümne aasta pärast, selleks ajaks on siis juba ehk selgunud, kui mitme kiiruseliseks see Euroopa ikkagi läks ja kas selle kiirusega keegi kuhugi välja ka jõudis, siis võib taas mingi revolutsiooni korraldada, kui nii parem tundub. Võibolla mitte enam laulva, vaid seekord näiteks tantsiva või sportiva või millise iganes.

Ja siis jälle asuda okupatsioonikahjusid kokku rehkendama ja arveid esitama. Ühiskonna areng olla ju tsükliline.

Aga seekord läks nagu ikka: Jaak Madison esitas oma neli küsimust, Saksamast ei piuksigi.

Justiitsminister Urmas Reinsalu oma vastustes muudkui rõhutas ja kinnitas, et okupatsioonikahjude väljaselgitamisega Justiitsministeerium tegeleb, see on iseenesestmõistetav. Kui me lähtume Eesti Vabariigina õigusliku järjepidevuse põhimõttest, mida teeb nii see valitsus kui ka on teinud eelmised valitsused, siis õigusliku järjepidevuse põhimõttest tuleneb ka see, et riik, Eesti Vabariik on katkematu, kuid Eesti Vabariik oli okupeeritud ning rahvusvahelises õiguses on selgelt fikseeritud, et riik vastutab rahvusvahelise õiguse rikkumise eest, bla-bla-bla.

Nii et istung jätkub, härrad vannutatud mehed.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
kompensatsioon, okupatsioon, muuseum, Justiitsministeerium, Okupatsioonide ja vabaduse muuseum, EKRE, Riigikogu, Jaak Madison, Urmas Reinsalu

Peamised teemad