16:29 22. Oktoober 2019
Kuula otse
  • USD1.1173
  • RUB71.1373
Illustratiivne foto

Sõda 2023 – tuli vaba. I osa

© Estonian Defence Forces http://pildid.mil.ee/
Poliitika
lühendatud link
569139

Aastaks 2023 on Venemaa riigikaitse jõuline areng ja ümberrelvastamine niisiis edukalt lõpule jõudnud ja sellises olukorras sõda mitte alustada oleks tõesti patuasi

Indrek Sooda

Sain Putnilt preemiat. Õnneks pole ma ameeriklane. Sealne konstitutsioon keelab erusõjaväelasel välisriigi valitsuselt raha vastu võtta, Eesti Põhiseadus justkui mitte. Ostsin raamatu — Leo Kunnase "Sõda 2023. Taavet ja Koljat". Kui see on tõesti juba mitmendat kuud müügihitt, seda tutvustab Kuku raadios nädal aega järjepanu Küllo Arjakas ja Mart Juure "Kirjandusministeeriumis" kiidab seda kindral Ants Laaneots isiklikult, no siis peab hea olema.

Alustasin Taavetist. Pealkiri "Taavet" on raamatukaanel trükitud sinise, "Koljat" punase värviga. Sõjaväelane teab — NATO armeedes tähistatakse sõjakaartidel omasid sinise, vaenlast punasega. Venemaa sõjaväelastel vastupidi. Võimas tõesti. Ehk nagu tavatses öelda Vooremäe Andrus Kivirähki raamatus "Maailma otsas": "sai nutta ja sai naerda." Kohe kui läbi sain, alustasin uuesti otsast — no en voi olla totta!

Kunagi kui Nõukogude Liit arutas 1977. aastal üldrahvalikult uut konstitutsiooni, lõõbiti, et riik peaks oma uueks vapiks võtma Amor'i — till paljas aga relv ikka pihus. Leo Kunnase nägemuses on Eesti nüüd niisiis Taavet. Michelangelo skulptuur kujutab tedagi umbes samamoodi, ainult et kolmemõõtmelisena, nagu skulptuur ikka ja vibu asemel on ling üleõla. Loodan leida raamatust kümmet erinevust nende vahel.

Aastaks 2023 on Venemaa riigikaitse jõuline areng ja ümberrelvastamine niisiis edukalt lõpule jõudnud. Sellises olukorras sõda mitte alustada oleks tõesti patuasi. Kui püss on seinal, peab temaga ka pauku tehtama. Kas nüüd just kohe nii laial rindel — Norrast Rumeeniani — nagu raamatus, on iseasi.

Võibolla oleks võinud alustada kiirest võidukast sõjast mõne eraldivõetud Balti riigi vastu. Koljat oleks kätt harjutanud, lihvinud koostegutsemist, testinud maailma progressiivse inimkonna ja rahvusvaheliste organisatsioonide reaktsiooni ja otsinud võimalikke liitlasi. Oleks saanud uusi relvi testida, vaadata, mis eelmiste sõdade kogemusest meeles on, doktriini korrigeerida ja alles siis oleks vaadanud, mis edasi saab. Eestis siis selleks ajaks juba tehas huugaks, vili nurmel voogaks, sirp lõikaks, alasile haamer lööks.

No heakene küll, kui taheti narratiivis suuremaid väekoondisi kasutada, diviise ja armeekorpusi, mis Pribaltikasse, Ojamaale ja Ahvenamaale lihtsalt ära ei mahu, siis võinuks Ukraina ja Valgevene sõjatandrina juurde võtta. Teisalt, Ukraina kipub juba USA liitlaseks NATO-st sõltumatult ja sellest mööda minnes. Mis mõtet sõjal sealkandis siis enam on. Valgevenes on ka tšort znaejet što lahti, ei tea kas neist ongi enam Suwalki sulgejat ja Vilniuse piirajat.

Viiekroonisel rahatähel kujutatud sõjatanner

Venemaa on Eesti piirile Narva all koondanud suure hulga uusimaid Armata tanke, lillenimedega (Gvozdika, Hiatsint, Akatsija ja mis nad kõik seal olid) termobaarilist moona tulistavaid liikursuurtükke ja muud sõjavarustust. Eesti luurel on asjast õigeaegselt selge ülevaade ja kaitseliitlastel Sõpruse ja raudteesillad juba aegsasti mineeritud ehk nagu Joosep Tootsil, roop ahjus juba soojas.

Kirde kaitseringkonda juhib kunagi kaitseministeeriumis teenides põlu alla sattunud ja seetõttu Kirde kaitseringkonna ülemaks maapakku saadetud kolonel Peeter Tergens. Tema tudengist tütar Triin mäletab, et isa oli kolonel juba siis, kui tema alles väike tüdruk oli. Seega siis umbes 10 aastat samas auastmes, ei edasi ega kõrvale. Ka sõbrad ütlevad, et oma mässumeelsuse tõttu ei saa ta kunagi kindraliks. Halb õnn tõesti.

Sinimägede kanti, maanteega risti laeb kolonel kaevata 9 kilomeetri pikkuse, 6 meetri sügavuse ja 10 meetri laiuse tankitõrjekraavi, mille põhi mineeritakse rohkete tankitõrjemiinidega. Asja teevad ära meie omad kohalikud progressiivsed põlevkivikarjääritöö kogemusega kopamehed vene perekonnanimega Sveni juhtimisel kaheksa päevaga. Selle eest lubab kaitseringkonna ülem maksta 280 miljonit eurot.

Lubab selles mõttes, et kui Eesti riik sõjas püsima jääb, siis küll riik kunagi edaspidi maksab. Seda kohta lugesin 4 korda — äkki sain "kahele" (ei saanud õigesti aru). Aga nii on. Kopterid ja lennukid lendavad, kaartuli termobaarilise moonaga käib, evakueeritud voorivad aga kopp muudkui kaevab kraavi — kaheksa päeva.

Huvitav, kui Andres oleks omal ajal Sauna-Madisele kraavi kaevamise eest tasunud lubadusega, et kunagi, kui Eesti riik tuleb, küll too talle kraavi kaevamise eest tasub, või veel parem, et kunagi saab Eesti Euroopa Liitu ja siis saavad Madise lapselapsed regionaalarengufondist raha koos 150 aasta intressiga. Kas Madis oleks kaevama hakanud või oleksid Vargamäe lehmad kolhoosiaja lõpuni rinnuni mudas ja Tammsaarel suurvorm kirjutamata.

See-eest on 2019. aastal kaitseringkonnad taastatud. Kui kaitseringkondi poleks, nagu praegu, kes siis Narva jõel Armatadel vastas seisaks. Küllap Kaitseliidu Alutaguse maleva pealik. Aga tema pole kolonel. Venemaa regulaarvägede soomusüksuse vastu minna kõigest Kaitseliidu maleva ja malevapealikuga oleks lahja, isegi virtuaalselt ja kirjanduslikult. Ja Kaitseliidu malevapealik ei saa endale ka reservüksust allutada, telefonikõnega tuhandemehelist piirivalvereservi jalule ajada ega piki Narva jõge positsioonidele kupatada, kaitseväe juhatajale otse ette kanda, siseministriga sõimelda ega paljut muud. Aga vaja oleks.

Aga kui tuua sinna Narva agressioonile vastu hoopis 1. jalaväebrigaadi ülem, siis on küll kolonel ja kõikvõimalikud käsu- ja rekvireerimisõigused ja sunnikohustused aga teisest küljest jälle, miks peaks Tapal paiknev brigaadiülem esmaspäeva õhtul äkki Narva oma juhtimispunkti üles seadma. Pealegi sekkuks siis brigaad ise ilmselt kohe ka sõjategevusse aga nüüd saab teda mõnda aegagi reservis hoida. Jah, kaitseringkondade taastamisele pole alternatiivi. Tsahkna, kui parteitöö kõrvalt aega jääb, töösse!

Kahele Vene motolaskurbrigaadile seisab Narva jõel sõja puhkedes vastas niisiis Kirde kaitseringkonna ülema operatiivalluvusse võetud reservväelastest formeeritud 43. jalaväepataljon, mis sealkandis õppekogunemisel viibib, kohalikud kaitseliitlased ja tuhandemeheline piirivalvereserv. Viimane allub küll rahuajal siseministrile aga kaitseringkonna ülema sisetundest ajendatud telefonikõne peale jõuab see veel enne agressiooni Narva kohale ja Narva jõe vasakkaldal võtmekohtades lahingupositsioonidki sisse võtta, Narva-Jõesuust kuni Vasknarvani välja.

Ne ždali! (Ilja Repini maal "Ei oodanud!")

Ringkonnaülem läheb pärast uinakut juhtimispunktist välja ringutama ja värsket õhku hingama ning märkab äkki, et Sõpruse sild on täis Vene soomustehnikat, ühe masina nina teise tagumikus kinni, ja paraadi juhib spetsnaz. Vot sulle säh. Vanasti, spetsnazi loomisest kuni Afganistani ja Tšetšeenia sõja lõpuni käis spetsnaz ikka jalgsi või visati nad kopteritel gruppidena operatsioonialale, siis lasti midagi õhku, või lammutati ära, või lõigati kellelgi kõri läbi või rööviti ära ja siis ruttu baasi tagasi. Nüüd tegutsevad nad siis tankikolonnide eesotsas. Okei hea teada.

Mis on küll selle spetsnazlase mõttes, kes selliste riistadega Sõpruse sillal suveräänsesse riiki siseneb? Mis on tema õige hind ja kas ta jääb või kaob. Kui kolonel Tergensi ja tema pereliikmete mõttemaailmast saab lugeja päris hea ülevaate, siis tema vastaspool, aga nende mõttelend huvitab lugejat ju samuti, ja arvestades, et see erineb ilmselt meile tavapärasest, ehk rohkemgi, jääb avamata.

Paaril korral käib küll läbi koloneli kunagine sõber keegi Venemaa dessantvägede kapten, kes haiglas teenistuses saadud vigastust ravides sai tugevaid opioidsed valuvaigistid ja pidi hiljem nendest võõrutuseks tõelist mehisust ilmutama, aga ei midagi rohkemat. See on teose selge puudujääk. Kuna raamat on fiktsioon, siis on ju meie meeste mõtted ja tunded samuti vaid fiktsioon. Lennaku fantaasia siis ikka võrdselt mõlemasse suunda. Et oleks teisel pool ka keegi kaardiväepolkovnik Gennadi Trošev näiteks, soovitavalt Venemaa kangelane, tema naine Njura kaugel Nižni Tagilis (on kohalikus tankitehases Armatade konveieril tehnilise kontrolli osakonna juhataja), tütar Ilona — andekas südamekirurg Novosibirskis ja poeg Timofei, näiteks, kes omal ajal kurameeris Putini noorema tütrega aga nüüd on Venemaa Tallinna suursaatkonnas teine sekretär ja kureerib siinset Vene luureagentuuri tegevust.

Leo Kunnase nimekaim Leo Tolstoi uuris "Sõjas ja rahus" ikka mõlemalt poolt väejuhtide mõttemaailma. Õiglast sõda pidava väejuhi mõttelend on üldjoontes teada ja mõistetav aga mida mõtleb teadvalt ebaõiglast vallutussõda juhtiv inimene — see on lugejale üsna tundmatu maa.

Narva jõel on kolonel Tergensil mehi vähe, relvi ja moona samuti aga vaenlastele saadakse lahedasti vastu. Sõpruse ja raudteesillad lastakse õhku koos seal paikneva vaenlase uusima soomustehnikaga. Vaenlase rajatavad pontoonsillad üle Narva jõe õhitakse samuti. Selleks kasutatakse omal ajal Iraagi ja Afganistani kampaaniates hästi kätte õpitud viisi — Vene SIM-kaardiga mobiiltelefon teibitakse kaevandustes kasutatava ammoniidilaengu külge ja lastakse siis jõel allavoolu ujuma. Kui lang pontoonsillani jõuab, võtab tulejuht Venemaale kaugekõne ja pontoonsillaga ongi kirdõkk.

Venelaste suurtükitule ettevalmistus, mis Narva jõe meie meestele kaela langeb, on meeletu. Halvimast päästab Harald Riipalu sõjatarkus — allüksused tõmmatakse tulelöögi ajaks lihtsalt positsioonidelt eemale ja selle lõppedes viiakse jälle tagasi. Simple Session 23.

See osa on igati Leo Tolstoi suurromaani lahingukirjelduste vääriline. Langenute ja haavatute arv on mehe täpsusega paigas ja suremise viis, konspektiivselt küll, samuti.

Ja mida on maailmas uut — kiirus, vaid kiirus, ei muud

Kes ei liigu ja positsiooni ei vaheta, hukkub, kordab autor kaasaegse sõja eripära seletades korduvalt. Raske vaielda. Esimese sõjapäeva lõunaks saavad Ämari lennubaas, püsiradarid, Kaitseväe peastaap, sidepataljon, Sänna laod, Jõhvi ja Võru sõjaväelinnakud, küllap ka Tapa, oma Iskanderi löögid kenasti kätte. Aga hullu pole, kaitseväe teavitusohvitser on optimistlik, annab peastaabi hoone — Juhkentali mõisa rusudel intervjuu ja ütleb, et kahju, ilus hoone oli. Peaasi, et isikkoosseis jõudis kõigilt purustatud objektidelt õigeaegselt lahkuda, surma said vaid valvemeeskonnad. Õhujõudki jätkavad tegevust — tsiviillennuväljadelt.

Ants Laaneots kommenteeris "kirjandusministeeriumis", et kiiremini peaks tegutsema ja et Venemaa eriväed on need, kes tänapäeval sellised asjad ära korraldavad. Kunnas on aga konservatiivsete vaadetega jalaväelane, nii et olgu ikka klassika — kõigepealt suurtüki- ja raketitule ettevalmistus ja siis tankide ja soomukite toel jalavägi peale. Ja ikka Narva ja Petseri suunalt, nagu Ivan Groznõi aegadest Teise ilmasõjani. Tõepoolest, miks parandada kraani, mis ei tilgu. Dessantura mingu parem Gotlandit ja eriti Ahvenamaad vallutama. Kui sõda käiks vaid Baltikumi pärast, siis piisaks venelastel Tütarsaared Teise ilmasõja aegsest lagast ära puhastada ja sinna oma S-400'd ja Bastion'id püsti ajada, poleks neutraalseid Soomet-Rootsit vaja torkidagi.

Ja nii kipubki raamatusõda venima jääma. Alles kolmandal päeval võtab vaenlane Võru ja Räpina. Eesti NSV kuulutatakse välja traditsiooniliselt Võrus. Võimalikust alternatiivist — Töörahva kommuunast Narvas ei saa seekord asja, sest vaenlane ei saa Narva jõest üle, ja ei saa-gi.

Kakskümmend aastat moderniseerib Venemaa oma relvajõudusid, tuumarelva on kõik kohad täis, kaitsekulutusteks läheb vähemalt 4 % SKT-st, termobaarilist moona on nii et pane või katust, Tšetšeenia, Gruusia ja Süüria sõja kogemused on ammu süstematiseeritud, aga vot Narva jõest üle ei saa, tee või tina. Üheksandal päeval jõuab vaenlane Emajõele aga ei saada edasi sealtki. Nagu viisk, põis ja õlekõrs. Selline sõda sobiks tõesti.

Kindlasti tuleks raamat ka mõnda kultuurkeelde tõlkida, siis saavad venelased ka kätte, nagu General Sir Alexander Richard David Shirreff'i 2017: War with Russia: An Urgent Warning from Senior Military Command. Selle teose venepoolsed arvustused ja kommentaarid tulid meediasse väga ruttu. Kunagi sai kaitseministeeriumi asekantsler Margus Kolga kõvasti sugeda NATO teemalise raamatu tõlkimise eest, seekord võiks tagasihoidlikumalt võtta — Puškini instituudi kaudu näiteks, või võtaks Darja Saare ETV+ tõlgid haltuurat teha.

Järgneb

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
sõda, Kivirähk, Koljat, Taavet, Leo Kunnas, Eesti, Venemaa

Peamised teemad