01:04 16. September 2019
Kuula otse
  • USD1.1096
  • RUB71.2243
Illustratiivne foto

Sõda 2023 – Viru keskuse viimased päevad: V osa

© AP Photo / Liis Treimann
Poliitika
lühendatud link
35478

Ülemiste vanake ei tõmbagi Tallinnale vett, vaid idast tulev lohe purskab tuld - esimene mulje on rabav. "Sõda 2023" järjejutt

Indrek Sooda

Sajameheline kaitseliitlaste võitlusgrupp moondab end Venemaa sõjaväelasteks, tungib Venemaa lippudega ehitud Vene päritolu soomukitel neljast suunast Lasnamäele ja hakkab sealseid Loodearmee tõkkeposte hävitama. Raamatus nimetatakse seda edukaks sõjakavaluseks. Sorry!

Genfi konventsioonide esimese (I) lisaprotokolli artikkel 39 lg 2 vaidleb kolonelile vastu ja ütleb hoopis, et keelatud on vastaspoolte lippude, sõjaväeembleemide, auastmetunnuste või vormiriietuse kasutamine rünnakute ajal või sõjaliste operatsioonide varjamiseks, soodustamiseks, kaitsmiseks või tõrjumiseks.

Illustratiivne foto
© Estonian Defence Forces http://pildid.mil.ee/

Nii et polegi sõjakavalus (i.k. deception) nagu on näiteks täispuhutavate tankide vedamine mööda linna, vaid ikka rohkem salakavalus (i.k perfidy) ehk järjekordne sõjakuritegu.

Pankadelt võetakse sularaha ja küllap ka kullavarud ning Venemaa tankikolonnide kohale jõudes hakkab tagalateenistus selle eest vaenlaselt linna kaitsevajadusteks relvastust ja moona ostma. Vali ikka omale sõpru oma vaenlaste hulgast… nagu tšetšeenid.

Viimases lahingus tuleb Vene väe poolel võidelnud tšetšeenide allüksus millegipärast Eesti poolele üle. Nad võitlevad vapralt ja kolonel võtab nad oma teenistusse. Kõik sõdivad raamatus tasuta, nii nemadki, seega pole nad palgasõdurid, vaid vabatahtlikud. Nii võib.

Iseenesest vääriks eestlaste ja tšetseenide liit ehk sügavamatki käsititlust. Mis sunnib Vene väes hea palga eest teenivaid tšetšeene võidukal sõjaretkel äkki oma truudusetõotust murdma, heast palgast loobuma ja paratamatult hävingule vastu astuda püüdvate uskmatute eestlaste poole üle minema. Kas on see mälestus kunagisest rahvuskangelasest ja juhist Johhar Dudajevist, kes Tartus lennuväekoondist juhtis või senine eeskujulik pagulaspoliitika süürlastest usuvellede suhtes? Tšetšeenidelt oleks linnalahingu kohapealt muidugi palju õppida. Kas meie suudaksime tsiviilelanikkonna enne sõjategevust evakueerida. Kuidas suhtuks Tallinna kodanik piirkonnaülema palvele jätta lahkudes korteriuks lahti ja katta söögilaud peagi korterisse tulevatele võitlejatele. Kolonel Tergens tahaks tsiviilelanikkonda ikka pigem sõjavajaduseks rakendada. Lääne- ja Pärnumaalt tuleb kaitseliitlasi koos perekonaliikmetega veel juurdegi.Küllap on siis viga ikka pigem Genfi konventsioonides, kes üldrahvalikku riigikaitse kõikehõlmavat ideed kolmes eraldivõetud Balti riigis ette kujutada ei osanud.

Kolonel saadab Lasnamäele kõva sõna, et sealsed tsiviilisikutest sõjategevusele kaasaaitajad on terroristid ja neid koheldakse sellele vastavalt. Koloneli enda kõige efektiivsemad luurajad-teavitajad ja lõhkekehade valmistajad on pensionärid-koolilapsed. 

Lugeja hooleks on taas leida kümme erinevust.

Kolonel Tergensipoeg Mattias on oma võitluskaaslaste ja kahe allesjäänud Javelin raketiga õnnelikult Tallinna jõudnud ja sisse seadnud kopterivaritsuse Kopli kandis oleva tornelamu katusel. Oodata tuleb kaua ja kannatlikult. Lõpuks tuleb Nissi kandist lapsehäälne telefonikõne teatega, et vaenlase kopterid on teel Tallinna poole. Nägu kõlab tuttavalt — see on ju kuulsa "Black Hawk Dawn" Harju variant. Originaalsündmused toimusid tegelikult Somaalias. Raamatu põhjal otsustades ega me palju erinegi.

Ja nii edasi ja nii edasi kuni raamatu lõpuni, kus kolonel… 

Enne viimast lahingut räägib kolonel Tergens vaenlase parlamentääriga, kes on juhtumisi kunagine ajateenistusaegnerooduülem, läbi. No ometigi katse lahendada probleem diplomaatilisel teel. Aga kumbki läbirääkija pole ju eriti diplomaat, vaid sõjaväelane. Ainuke punkt, milles kokkuleppele jõutakse, on see, et Tallinna ajaloolist vanalinna sõjategevuseks ei kasutata. Ikkagi inimesed. Sõja- ja humanitaarõigus käibki tegelikult vaid tsiviliseeritud rahvaste kohta.

Mis meist saab?

Kolme peaga tuld purskav lohe läks kord laupäeva õhtul sauna. Võttis leili, vihtles mõnuga ja  tuli siis eeskotta rikkalikult kaetud laua taha pruukosti võtma. Korraga kostub väljast hirmsat müdinat ja kisa: "Hei, lohe, olen vägilane, lohetapja Ilja Muromets, tule välja võitlema!" Lohe kolm pead vaatavad üksteisele jahmunult otsa ja hõikavad vastu: "Oh, Muromets, lõpeta ära, tule sisse, istume maha, võtame viina, räägime juttu, arutame seda asja!" "Tule välja võitlema, sa alatu tõbras!" hüüab Ilja Muromets uuesti. Lohe ohkab, teeb saunaakna lahti, pistab keskmise pea välja ja loodab vägilast veel kord mõistlikkusele manitseda. Ilja Muromets aga lööb mõõgaga aknast välja küünitava pea maha. Lohe kaks ülejäänud, sauna jäänud pead vaatavad teineteisele hirmunult otsa ja ohkavad siis: "No kas pole totakas, ah!?"

On's Tallinna olukord tõesti nii lootusetu, nagu raamatus kirjeldatakse.

Venemaa iga tasandi riigitegelased kordavad juba mitmendat aastat, et nemad kellelegi kallale ei tule, ammugi siis naaberriikidele, ammugi siis NATO-sse kuuluvatele. Enne kui Venemaa oma viisakusväed Krimmi saatis, küsiti väidetavalt telefoni kohalikelt, kas tahate, ja alles siis kui nood seal kolm rohelist vilet andsid, läksid viisakusväed liikvele.

Muistendi järgi käis ka Ülemiste vanake tuima järjekindlusega igal aastal kohapeal uurimas, kas Tallinn on juba valmis, enne kui uputama hakata.

Seega niikaua, kui Euroopa kraanid Eestile ikka veel lahti on ja sealt untsiseid kuldmünte niriseb, ei tule lohet karta, kuigi mine hullu tea, muinasjutus ja meedias on kõik võimalik. Asjal oleks mõtet siis, kui kõik siin olemasoleva paugutamata ja lagastamata kätte saaks nagu 1940-l. Siiani on Eesti iseseisvus tulnud ja läinud ikka pauku tegemata, ainult okupatsioonide üleandmine-vastuvõtmine on sõjaga käinud.

Kohalikud avaliku arvamuse uuringufirmad pärivad kõiksugu asju, küll erakondade reitinguid, küll institutsioonide usaldusväärsust. No aga uuritagu siis ka Venemaa usaldusväärsust siinse elanikkonna silmis, kui selles kõhklusi ja kahtlusi on, ja Venemaaga ühinemise soovi. Ühitame eelseisvad ja kõik järgmised kohaliku omavalitsuse valimised, kus kogu elanikkond osaleda saab, igakordse referendumiga ja lisame hääletussedelile küsimuse: kas tahate Eesti ühinemist Venemaaga.

Ja siis saavad kõik iga nelja aasta tagant rahva tegelikust meelsuse teatada ja naabrilegi ametlikult teatada, et izvini, Vladimir Vladimirovitš, aga meie rahvas, näe arvab nendest asjadest nii ja naa, palun, siin on kviitung.

Seega igati humanistlik teos seekord erukolonel Leo Kunnaselt, näitab, kui mõttetu värk see sõda ja Eesti riigikaitse ikkagi on. Kaitseväele ja taristule nende aastatega kulutatud rahast on muidugi kahju aga ega siis raha maailmast otsa pole lõppenud.

Mis puutub kaitseväe korraldusse ja rahastamisse edaspidi, siis see jäägu ehk edaspidigi poliitikute otsustada.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
sõda, Leo Kunnas, Genf

Peamised teemad