11:05 01. Juuni 2020
Kuula otse
  • USD1.1136
  • RUB78.4416
Poliitika
lühendatud link
7351

Paljud valijad hääletavad Macroni poolt „sundseisus“

TALLINN, 8. mai — Sputnik. Prantsusmaa presidendivalimised jõudsid 7. mai õhtul lõpule. Riigi presidendiks valiti hääletustulemusega 66,06% Emmanuel Macron, vahendas RIA Novosti.

Vaatamata muljetavaldavale häältesaagile saab Macronist president riigile, mis on jaotunud enam-vähem võrdsetes proportsioonides vasakradikaalide, vasaktsentristide, paremtsentristide ja paremäärmuslaste vahel. Erinevalt François Hollande´ist ja tema eelkäijast Nicolas Sarkozyst, kes suutsid valdava osa prantslastest „puhtalt" enda poole veenda, saab Macronist tolle vastasleeri president, kes kasutas ära rahvuslaste kehva maine. Säärane sunnitud enamus annab küll Macronile mandaadi, kuid ei loo pinnast tugevale täitevvõimule.

Mõni päev enne valimisi viis sotsioloogiateenistus Cevipof läbi avaliku arvamuse küsitluse. Selgus, et paljud valijad hääletavad Macroni poolt „sundseisus". Tema majanduskava toetab ainult kolmandik valijaist ja 47% küsitletuist väitis koguni, et isiksusena Macron neile ei meeldi.

Pole imekspandav, et valija läks hääletama vastumeelselt ja „raske südamega". Mingil hetkel teatasid meediakanalid, et valimisaktiivsus teises valimisvoorus ähvardab kujuneda madalaimaks viimase 48 aasta jooksul. Valijad rikkusid valimissedeleid. Küsitluste andmeil laskis 4,2 miljonit prantslast valimiskasti tühja hääletussedeli. Pariisi tänavatele on juba tulnud meeleavaldajad, kes pole rahul Macroni valitukssaamisega.

Opositsioon ei näe Macronis võidumeest.

„Emmanuel Macron on president, kes on valitud vastutahtmist ja vaimustuseta," kommenteeris valimistulemusi üks põhimõtteliste parempoolsete liider, vabariiklane Laurent Wauquiez.

„Macroni poliitilise programmi jaoks ei ole Prantsusmaal enamuse tuge," teatas paremäärmuslaste juhi Jean-Luc Mélenchoni pressisekretär Alexis Corbière.

Маcron ja Venemaa

Nii üllatav kui see ka pole, jõudis Macron Venemaal käia varem kui talle allajäänud Marine Le Pen.

2016. aasta alguses tegi Macron majandusministrina visiidi Moskvasse, mis diplomaatide hinnangute kohaselt kulges igati edukalt. Just siis teatas tulevane riigipea vajadusest Venemaa-vastased sanktsioonid tühistada. Aga sedamööda, kuidas majandusmehele hakkas avanema tee Élysée paleesse, hakkasid suhted Macroni ja Kremli vahel halvenema.

2017. aasta veebruaris süüdistas Macron Venemaa valitsust küberrünnakute korraldamises tema poolt juhitava liikumise „Edasi!" veebilehtede vastu eesmärgiga hankida tema mõttekaaslasi diskrediteerivat teavet. Mingisuguseid tõendeid Venemaa süü kohta kannatanud — nagu alati — esitada ei suutnud. Samas tuli Macroni töökaaslaste sõnadest ilmsiks pikantne detail: oletatavad rünnakud sooritati arvutitest, mis asuvad Ukrainas.

2017. aasta aprillis pöörduti Macroni lähikonnas jälle arvutitesse häkkimise teema juurde tagasi. Macroni meeskonnas digitehnoloogia eest vastutava Mounir Mahjoubi sõnul olevat liikumise „Edasi!" osalisi tabanud süstemaatilised andmepüügirünnakud, kusjuures ühtki vastavat meilikontot tuvastada ei õnnestunud. Prantsuse ajakirjanduses veeretati vastutus nende eest taas Venemaale.

Mõne päeva pärast võtsid Macroni poolehoidjad oma sõnad tagasi, nentides, et postkastidesse oli ometi sisse häkitud. Samaaegselt lekkisid internetti gigabaidid kirjavahetusest, mis ei sisaldanud vähimatki kompromiteerivat infot. Oma eesmärkide poolest arusaamatud surveilmingud seostas prantsuse meedia taas Moskvaga.

Juba esimese valimisvooru valimistepäeval, 23. aprillil keeldus tulevase presidendi valimisstaap registreerimast vene meediaväljaandeid Sputnik ja RT. Hiljem, 3. mail toimunud valimisväitluste käigus teatas Macron, et kavatseb ajada välispoliitikat niiviisi, et „mitte alluda Putini diktaadile". Sealsamas, arutades sedavõrd tundlikku teemat nagu selleks on võitlus terrorismiga, nimetas Macron Prantsusmaa partnerina Ameerika Ühendriike, aga mitte Moskvat.

Status quo president

Esmalt François Hollande´i nõunikuna ning seejärel majandusministrina on Emmanuel Macron valdavas osas oma karjääriajast jaganud sotsialistide poliitilisi vaateid.

Lõhe tulevase ja endise presidendi vahel kerkis esile 2016. aastal, kui Macron väitis reformide läbiviimise tempo olevat riigis ebapiisava. Praktikas tähendas see, et Macron ei olnud rahul Hollande´i poolt alustatud sotsiaalsete garantiide läbivaatamisega, mis oli tema meelest liiga aeglane. Sedamaid avaldas Macronile toetust ärimeeste kogukond ja tema peamine hääletoru — ajaleht Opinion. Mõneks ajaks tekkis mulje, et Macron astub esile parempoolse majandusprogrammiga, kuid Hollande ei lase seda ellu viia.

Samas aga tekitas uue presidendi valimisprogramm nördimust range eelarvemajanduse pooldajates. Nagu selgus, ei kavatse Macron midagi põhjalikult muuta: ei leevendada ettekirjutust 35-tunnist töönädala osas ega hoiduda riigisektoris uute töökohtade loomisest. Macroni poolt ettepandud eelarvevahendite kokkuhoid osutus tagasihoidlikuks — kaks korda vähemaks sellest, mille pakkus välja François Fillon. Macroni soovitatud abinõud võinuks võimule jäädes täiel määral ellu viia ka Hollande.

Olles pidevalt süüdistatud selles, et ta on Hollande´i poliitiline järglane, mõistab Macron värskenduskuuri, mida ta Prantsusmaale välja pakub, võimulolijate kaadri rotatsioonina.

Uus president on varem teatanud, et tema valitsuses ei saa olema „vanu nägusid" — seniseid sotsialistidest ministreid. Kuid Hollande´i mõttekaaslasi, tema sise- ja välispoliitilise suuna toetajaid leidub uues valitsuskabinetis tõenäoliselt küllaga.

Macron ja islam

Ametist lahkuva presidendi viieaastane valitsusaeg jääb Prantsusmaa ajalukku terrorirünnakute seeriana, mis on nõudnud ohvriks üle kahesaja inimelu. Tõsiasi, et jõustruktuurid ei suutnud massimõrvu ära hoida, on viinud analüütikud mõttele, et riigi järgmine president keskendub turvalisuse küsimustele. Kuid Macroni edu annab tunnistust nende prognooside paikapidamatusest. Prantsusmaa valijad on usaldanud kõrgeima ametiposti kandidaadile, kes ei ole välja pakkunud midagi uut, sealhulgas ka radikaalse islami vastu võitlemise tundlikus valdkonnas.

Osaliselt on selline suhtumine seletatav sellega, et Macron on oma poliitilise karjääri algusest peale panustanud moslemite häältele. 2015. aasta novembris teatas tulevane president, et Prantsusmaa kannab oma osa vastutusest selle eest, et tema kodanikest saavad islamiäärmuslased ja terroristid, ning toetas terroristide õigust säilitada terroriaktide sooritamise järel Prantsusmaa kodakondsus. 2016. aastal mõistis tulevane president hukka burkade kandmise keelustamise ning 2017. aastal väitis, et moslemiusku Alžeeria koloniseerimine oli „inimsusevastane kuritegu", mille sooritasid prantslased. Siis tegi Macron ka oma kõige kõlavama avalduse, et „ei ole olemas prantsuse kultuuri, vaid on olemas kultuur Prantsusmaal, ja see on mitmekesine."

Macroni võit tähendab, et Prantsusmaal jätkab oma tegevust erakordselt mõjukas islamiühendus UOIF, mis on tihedalt seotud Venemaal keelustatud Moslemivendadega.

Sätet UOIF-i keelustamiseks sisaldas mitte ainult Marine Le Peni, vaid ka olemuselt parempoolsete presidendikandidaadi François Filloni valimisprogramm. Moslemitele tuginedes jätkab Macron joont, mis on ette antud Hollande´i poolt, kes 2012. aastal valiti samuti presidendiks islamiusuliste häältega.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
opositsioon, valimised, president, Marine Le Pen, Emmanuel Macron

Peamised teemad