12:21 22. August 2017
Tallinn+ 13°C
Kuula otse
Emmanuel Macron ja Vladimir Putin

Lahutus on võimatu, liit aga vähetõenäoline

© Sputnik / Алексей Никольский
Poliitika
lühendatud link
3232

Kultuuri- ja ajaloosidemete sügavus on suhetes Moskvaga Prantsusmaa diplomaatia poliitika tähtsaimaks fooniks

TALLINN, 2. juuni — Sputnik. Ajaleht Le Monde kirjutab, et president Macron, keda ei saa lihtsameelseks pidada, üritas Putinit üles kutsuda pragmatismile, vahendas portaal Inosmi.

300 aastata tagasi, kui Peeter I saabus Prantsusmaale, et õppida prantslastelt riigi moderniseerimist ja uurida geopoliitilise eelise saamise võimalust, mida ta lootis saada Inglismaa, Rootsi ja Austria ees, kes segasid tema ambitsioone Ida-Euroopas, ei olnud ei Twitterit ega kaameraid. Siiski lubavad dokumentaalsed tõendid ja pildid, millest mõnd imetlesid Emmanuel Macron ja Vladimir Putin esmaspäeval 29. mail, pärast igas mõttes unikaalset kohtumist Versailles's, ette kujutada seda imelist reisi, mis formaliseerisid Venemaa ja Prantsusmaa vahelised diplomaatilised suhted.

Juba siis hakkasid välja joonistuma kuulsa prantsuse-vene varualliansi piirjooned, mis formuleerus lõplikult 19. sajandi lõpul. Oma "Venemaa ajaloos" vaatleb Voltaire seda ajaloolehekülge elava huviga. Seda lugedes tunneme ära tsaar-moderniseerija ammendamatu uudishimu ja Euroopa kirgliku imetleja, kes oli 1698. aastal juba viibinud Hollandis ja Inglismaal, töötanud Hollandi dokkides, et viia hiljem ellu oma kavatsus Venemaa sõjalaevastiku loomisest. Valgustusaja kuulus filosoof kirjeldab, kuidas Peeter külastas Richelieu hauda. Hauda nähes viskus tsaar Voltaire'i sõnul vaimustunult surnud kardinali hauamonumendile, embas seda ja hüüdis: "Oo suurmees, ma annaksin sulle poole oma riigist, et õppida sinult selle teist poolt valitsema!"

See episood, samuti Venemaa hiiglase kohtumine seitsmeaastase Louis XV-ga, kelle ta kätele võttis, annavad tunnistust sellest, et Vene-Prantsuse suhted ei ole kaugeltki eile tekkinud. Prantsusmaa ja Venemaa suhete ajalugu algas juba ammu, neid kinnistasid vastastikused intellektuaalsed mõjutused, mis teatavasti tõid Moskvasse Prantsuse revolutsiooni ideed ja hiljem tugevdas Venemaa revolutsioon omakorda prantsuse intelligentsi pimedat kiindumust nõukogude kommunismi. Venemaa kirjanikele meeldis meie keel niivõrd, et nad isegi kirjutasid selles keeles ja meie filosoofid tundsid suurt tuvi vene tsaaride mitte alati helge despotismi vastu. Meie poliitilised mudelid — riigi tähendus, tsentralism, impeeriumi küsimus — on meetodilt üllatavalt sarnased. Ühesõnaga, kultuuri- ja ajaloosidemete sügavus on suhetes Moskvaga Prantsusmaa diplomaatia poliitika tähtsaimaks fooniks.

Emmanuel Macron, kes ajalugu kahtlemata tunneb, kasutas seda kiduma kippuva prantsuse-vene dialoogi uuendamiseks. Mis puutub asja formaalset külge, siis selle kogemuse rakendamine õnnestus tal peaaegu täielikult — noor "kuning-president" silitas tsaar Putini karva, kutsudes ta Versaille kuldsesse interjööri, sattumata seejuures Venemaa ja Prantsusmaa suhete romantiliste ettekujutuste pantvangi. Erinevalt paljudest oma eelkäijatest käsitles ta kohtumisel kõiki aktuaalseid teemasid.

Venemaa president Vladimir Putin ja Prantsusmaa uus president Emmanuel Macron
© Sputnik / Алексей Никольский

Küsimus on selles, kas tema lugupidav suhtumine "püsivasse", kuid sisuliselt kompromissitusse Venemaasse annab ka mingi tulemuse. Kui tema eelkäijad (de Gaulle sealhulgas) hooplesid, et nad tegelevad reaalpoliitikaga, rakendasid nemad kogu oma jõu "väärtuste vundamendi rajamisele", püüdes tulemusteta anda suhetele strateegilist sügavust, millest nad unistasid. Riigi silmis, kes räägib jõupositsioonilt, hirmutab oma naabreid ja püüab pikemalt mõtlemata taltsutada läänevastast natsionalismi, tekitab tema seisukoht, mida tuleb teada, jätkuvalt palju küsimusi: selle mõistatuse lahendamiseks on kulunud juba liiga palju tinti ja see on Prantsusmaa ühiskonna lõhestanud. "President Macroni lähikonnas on palju Venemaa pooldajaid, loodame, et nad tunnevad mitte ainult Nõukogude Liitu," märkis Vladimir Putin esmaspäeval 29. mail irooniliselt, vihjates sellele, et valitsev külma sõja atmosfäär oli Lääneriikide viga, mitte Venemaa tegevuse tulemus.

President Macron, keda ei saa lihtsameelseks pidada, mõtleks justkui, et algusest peale jõuga peale surudes saab ta Putinit pragmatismile üles kutsuda. Ja ta ei eksi. Kuid ta ei tohi unustada, et erinevalt Peeter I, kes soovis Venemaad euroopastada, püüab 21. sajandi tsaar pigem Euroopat venestada, pakkudes talle alternatiivi võrreldes Lääne demokraatiaga, mille võimetusest ja loojumisest ta pidevalt räägib. Kahtlemata varjab see diskursus silmatorkavaid puudusi vene mudelil, mida õõnestab vabaduse puudumine, korruptsioon ja eliidi põgenemine riigist. Kuid Prantsusmaal, mis pelgab abitust, leidis ta endale toetajaid. Macronile saavad suhted Venemaaga olema ka sisepoliitiliseks ülesandeks.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
president, Putin, Emmanuel Macron, Vladimir Putin, Prantsusmaa, Venemaa

Peamised teemad

  • Terroristi auto

    Autod on muutunud terroristide meelisrelvaks. London, Pariis, Berliin, Nice ja Barcelona – see on loetelu linnadest, kus kurjategijad suunasid auto rahva sekka. Eksperdid arutlevad, kas niinimetatud "autoterrorit" on võimalik võita.

    3
  • Barcelona, politsei sündmuse kohal

    Ripoli terrorirakukese uurijate käsutuses on ütlusi andev asjaosaline. Just tema ütlused aitasid uurimisel esimese 72 tunni jooksul edusamme teha ja välja selgitada imaam Abdelbaki es-Satti võtmeroll. Selle mehe nimi on Mohamed Houli Chemlal, teatab La Repubblica erikorrespondent Barcelonas Carlo Bonini.

    20
  • Olga Ivanova ja Edgar Savisaar esitlesid Savisaare nimekiri

    Uuringufirma Kantar Emor uuringujuhi Aivar Voogi sõnul koguks Savisaare nimekiri kohalikel valimistel Tallinnas augustikuu seisuga ligi 12 protsenti häältest.

    8