11:21 22. Juuli 2019
Kuula otse
  • USD1.1226
  • RUB70.7370
Moskva kreml. Illustratiivne foto

Venemaa tuleviku mõjutajad

© Sputnik / Дружинин/Денисов/Пресс-служба президента РФ
Poliitika
lühendatud link
5362

Ameeriklaste väljaanne Time kirjutab, et praegu räägitakse ja kirjutatakse väga palju Venemaa ja Lääne keerulistest suhetest – ja seda põhjusega

TALLINN, 10. juuni — Sputnik. Aga kuni Venemaa president Vladimir Putin USA-ga mänge mängib ja Euroopa üritab säilitada oma hägusat liitu Süüria ja Iraaniga, ei maksa unustada teisi riike, kes avaldavad vahetut mõju Venemaa tulevikule, vahendab ameerika väljaanne portaal Inosmi.

Põhitähelepanu tasub pöörata viiele riigile.

Hiina

Alustagem ilmselgest. Venemaa lootis, et pööre itta, Hiina poole laseb tal kompenseerida need investeeringud ja kaubandussuhted Läänega, millest ta pärast Ukraina kriis 2014. aastal ilma jäi. Mõnedel hinnangutel läksid USA ja Euroopa Liidu poolt kehtestatud Venemaa-vastased sanktsioonid ning Venemaal kehtestatud vastusanktsioonid talle ainuüksi esimese aastaga maksma 1-1,5% SKP-st.

Euroopa riigid, teiste seas Eesti, keeldusid allkirjastamast ühiste kavatsuste protokolli Hiina Siiditee kohtumisel
© AP Photo / Mark Schiefelbein

IMF-i prognooside kohaselt võib ta mitte kuigi pikas perspektiivis kaotada ligikaudu 9%. Ja kuigi Hiina tõepoolest nõustus mõningaid Venemaa projekte rahastama (2016. aasta esimesel poolaastal kasvas Hiina investeeringute maht 172%), osutus see ometi ebapiisavaks, et korvata seda finantseeringute kasvukadu, mille kutsusid esile Lääne sanktsioonid. Olukorda komplitseerib seegi, et Hiina pole siiski tunnistanud Moskva poolt Krimmi annekteerimise seaduslikkust, millele Moskva eelnevalt oli lootnud.

Kuid selles asja sisu seisnebki: ehkki Hiina jätkab Moskvaga lepingute sõlmimist, ei osale ta Venemaa geopoliitilistes mängudes. Hiina avardas rõõmuga oma ärisuhteid Venemaaga nüüd, mil venelased — oma võimaluste piirides — on sunnitud pakkuma Hiinale soodsamaid hindu ja tingimusi. Kuid kujunenud globaalne status quo on osutunud Hiinale meelepäraseks, mistõttu Peking soovib, et selline asjade seis kestaks võimalikult kaua. Venemaa aga tahab, et olukord maailmas muutuks. Enamgi veel, Hiina võistleb jätkuvalt Venemaaga mõjuvõimu pärast, eriti Kesk-Aasias. Seetõttu ei tasu meil oodata, et Venemaa ja Hiina saavad lähimal ajal parimateks sõpradeks. Nad ei pruugi üldse kunagi selleks saada.

Jaapan

Venemaal on juba aastaid käsil sidemete tugevdamine Jaapaniga — osalt selleks, et kindlustada oma positsiooni suhetes Hiinaga ning osalt lootuses sellele, et Japani investeeringud kiirendavad Jaapani tehnoloogia ning kogemuste üleandmist ja juurutamist Venemaa tööstuses. Kuigi teatud valdkondades see juba toimub (eriti energeetikasektoris ja autotööstuses), ei ole need protsessid saavutanud seda ulatust, mida Kreml oleks eeldanud.

Jaapani-visiit sillutab teed ekspordi suurendamiseks, illustratiivne foto
© Sputnik / Вадим Анцупов

Vaadeldes Vene-Jaapani suhete tulevikku, tuleb kindlasti põhitähelepanu osutada ajaloole ja geopoliitikale. Tokio ja Moskva jätkavad vaidlust Kuriili saarte staatuse pärast — Vaikses ookeanis paikneva saarestiku üle, millele need mõlemad riigid pretendeerivad. Venemaa ja Jaapan ei ole seniajani alla kirjutanud rahulepingule, mis peab sõja nende vahel ametlikult lõpetama.

Samuti ei maksa unustada, et Jaapan on praegu sattunud Aasias valitsevasse küllaltki keerulisse geopoliitilisse olukorda: Hiina enesekindlus kasvab iga päevaga ning Põhja-Korea käitumine muutub üha agressiivsemaks ja ettearvamatumaks. Venemaa võimuses ei ole aidata neid probleeme lahendada. Mis puudutab segadust USA praeguse hetke poliitikas, siis USA sõjaväelased kontrollivad seniajani olukorda selles piirkonnas (Jaapani territooriumil viibib 54 000 USA sõdurit). USA jääb selles piirkonnas Jaapani peamiseks liitlaseks. See on veel üheks põhjuseks, miks Venemaa on huvitatud soojematest suhetest Jaapaniga.

Saudi Araabia

Süürias on Venemaa näidanud, et seal, kus USA seni veel kardab sekkuda, on tema valmis sekkuma. See teeb Venemaast selles piirkonnas olulise mängija, tähtsama, kui tema majanduslik ja sõjaline võimsus seda lubaks. (Venemaa on maailma suurima majandusega riikide nimistus 12. kohal ja ehkki kulutuste poolest oma relvajõududele hõivab ta kolmanda koha, moodustab tema sõjaline eelarve kõigest kümnendiku USA sõjalisest eelarvest.)

Maailmaturul tõuseb naftahind
© Sputnik / Виктор Толочко

Ehkki Saudi Arabia ja Venemaa toetavad Süüria konfliktis vastaspooli, on nad siiski suutnud astuda ühte jalga selleks, et hoida maailma naftahindu langemast, mis oleks tõsiseks hoobiks mõlemale riigile. Ning nende omavahelistel suhetel on arenguruumi: Saudi Araabia kroonprints Mohammed bin Salman etendas võtmerolli 10-miljonilise partnerluslepingu sõlmimises Saudi Araabia avaliku investeerimisfondi ja Venemaa otseinvesteeringute fondi vahel, samti aitab suhete paranemine Saudi Araabiaga Venemaal realiseerida oma algatusi Pärsia lahe riikides. Ja kuigi saude vahest veel ei rõõmusta näha Donald Trumpi Valges Majas, ei ole neil vähimaidki tagatisi selleks, et edaspidi hakkavad asjalood arenema neile soodsas suunas. Seda kõike arvesse võttes on neil kasulik evida teatavat valikut.

Türgi

Venemaad ja Türgit juhivad erakordselt koloriitsed riigipead ja mõlemad riigid on peaosalisteks selles draamas, mis praegu Süürias areneb. 2015. aasta novembris tulistasid Türgi õhukaitseväed alla Türgi õhupiiri rikkunud Vene pommitaja. Vastuseks sellele kehtestas Venemaa kaubandussanktsioonid, kuid pooled jõudsid küllaltki kiiresti erimeelsused lahendada, kui Türgi president Recep Tayyip Erdogan selle vahejuhtumi pärast vabandust palus. Umbes aasta möödudes laskis Türgi endine politseiohvitser Ankaras maha Venemaa saadiku.

Säärased sündmused võinuks kahtlemata viia sõja puhkemiseni. Aga seni, kuni Erdogan kuulab Lääne kriitikat oma valitsuse aadressil, on Venemaal ja Türgil märksa enam stiimuleid koostööks. Praegusel hetkel püüavad need kaks riiki käivitada gaasijuhet Turkish Stream, et neil oleks võimalus Venemaa gaasi Euroopasse tarnida, Türgi on NATO ametlikuks esindajaks Süüriat käsitlevatel rahuläbirääkimistel Astanas ning Ankara pareerib rõõmsasti lääneriikide süüdistusi autoritaarsuse tugevdamises, sobitades sõprust Moskvaga.

Ent Erdogan ja Putin ei ole seni jõudnud üksmeelele selles, millist rolli peaks president Bashar al-Assad mängima Süüria tulevikus ning küsimus Süüria kurdide aladest jääb veel kauaks kahtluste ja usaldamatuse allikaks.

Venezuela

Viimasele riigile selles nimekirjas osutatakse reeglina kõige vähem tähelepanu. Venezuela elab läbi väga rasket perioodi, tema kodanikud tulevad päevast päeva tänavaile, avaldades meelt Nicolas Maduro valitsuse vastu ning esmavajalike toiduainete ja arstimite ülima nappuse pärast. Arvestades tõsiasja, et Venezuelale kuuluvad maailma suurimad naftavarud, võib seda olukorda nimetada Ladina-Ameerika ühe endise jõukeskuse vapustavaks kokkuvarisemiseks.

Nimelt siit algabki kõige huvitavam. Venezuela riiklikule naftakompaniile PDVSA kuulub energiakompanii Citgo. Detsembris sai PDVSA Venemaa riiklikult naftakompaniilt Rosneft laenu ja vastutasuks pantis PDVSA võla tagatisena suure osa (49,9%) Citgost.

Kui PDVSA võlga tagasi maksta ei suuda — mis on täiesti tõenäoline —, saab Rosneft selle osaluse endale, misjärel võib ta juba kergesti omandada aktsiate kontrollpaki. Lisaks strateegilistele mängudele, mis on suunatud odava hinna eest kvaliteetse naftavaramu omandamisele, meeldib Putinile väga mõte omada üht Ameerika suurimat naftatöötlemisettevõtet — ja see tema soov võib täiesti teostuda.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
poliitika, majandus, nafta, Putin, Trump, Venezuela, Saudi-Araabia, Jaapan, Hiina, Venemaa

Peamised teemad