09:14 21. September 2020
Kuula otse
  • USD1.1833
  • RUB89.1439
Poliitika
lühendatud link
10773

Ainult normaalsed inimesed mõtlevad peaga, NATO, nagu tema peasekretär uhkusega teatab, aga iga oma liikmega

Mihhail Šeinkman, raadio Sputnik

NATO peasekretär särab. Neli tema pataljoni Balti riikides ja Poolas on valmis. Kõigeks. Kohalikud on asjaga kursis. Nad on ka varem NATO-lt saanud.

Arstid väidavad, et pidev erutusseisund kurnab. Strateegid teavad oma kogemustest, et mittesõdiv armee kipub ära vajuma. NATO peasekretär ei kuulu tegelikult kumbagi kategooriasse ja sellepärast ongi õnnelik. Sellist õnne pole kaugeltki igale NATO peasekretärile antud, kuulutada välja üksuste täielik operatiivvalmidus. Seepärast on rõõm mõistetav. Keegi ei uskunud, et ligi 70-aastane allianss on veel "töövõimeline". Arvati, et ta on rohkem niisama, meenutab möödunut, kõlistab medaleid, et mingile Montenegro-taolisele lihtsameelsele muljet avaldada, ja ta paljast mõttest "kõrgemasse seltskonda pääseda" ekstaasi läheb.

Balti laevastiku eelisarendamine on Venemaa loomulik reaktsioon NATO agressiivsetele püüdlustele regioonis
© Sputnik / Константин Чалабов

Nüüd, kus juuksed on juba hallid ja rinnus pistab, voolas NATO kahasse äkki taas nooruslikku jõudu ja tekkis vaimustus vastasseisust. "Oleme ajaloolise sündmuse tunnistajad – neli erinevate riikide esindajatest koosnevat NATO pataljoni Balti riikides ja Poolas saavutasid lahinguvalmiduse," kuulutas Stoltenberg. Ja lisas, et "nüüd on blokk valmis mistahes rünnakute tõrjumiseks ühisrindena välja astuma." Peasekretäri erutus on mõistetav, seepärast andestagem talle segadus sõnavalikul. "Ühisrindena välja astuma" ja "rünnakut tõrjuma" ei ole päris üks ja seesama.

Kui see just armurindel ei toimu. Seal on tõesti ükskõik, kas välja astuda või tõrjuda, mõlemal juhul tähendab see, et asjast saab veel asja. Ja paistab, et see ongi Venemaa piiri ääres NATO peamine ülesanne. Näidata, et tal on kõik olemas. Või nagu ütles ettekandja filmis "Punetab lodjapuu": "rahvas kogunes kõlvatust nautima" (vene keeles — народ для разврата собрался – toim.). Et just sellepärast kokku tuldi, oli selge juba enne Stoltenbergi avaldust. Vähemalt kohalikele, kellel oli NATO kõrgendatud tähelepanu kogemus nii kõrtsist, tänavalt kui liiklusõnnetustest.

Kõik see oli aga vaid eelmäng. Kui peasekretäri uskuda, on tõeline valmisolek alles nüüdseks saavutatud. Neli pataljoni, igaühes tuhat-poolteist sõjaväelast, USA tankibrigaad Poolas – veel 10 tuhat, alliansi diviis Rumeenias ja idatiiva riikide omad armeed. Mis see siis kokku teebki… suur vägi, üle 25 tuhande. Aga pole ka teab mis gigant. Tähelepanuväärne jõud igatahes. Vaatamisväärsusena. Nagu liputaja, kellest on targem kaarega ringi käia.

Seda Balti riikide emad oma lastele soovitavadki. Erinevus sellesama psühhopaadiga seisneb selles, et oma värgindust linnapargis neidistele liputades on liputajal vähemalt mantel seljas, NATO-l on aga püksilukk kogu aeg lahti. Nagu nad ise ütlevad "näitavad muskleid". Sellega kohalikele pidevalt meelehärmi valmistades. Nii võib end ka ära külmetada. Kliima on siin rõske, soid on palju ümberringi, eneseimetlemiseks väga ebasoodus keskkond. Ja kaua neil siin veel olla tuleb, teab vaid allianss kõrgel taevas.

Kuid ainult normaalsed inimesed mõtlevad peaga, NATO, nagu tema peasekretär uhkusega teatab, aga iga oma liikmega. Ja just see on Stoltenbergile oluline. Raske on talle selles vastu vaielda. Tuleb pigem kaasa tunda. See ongi "important". Tähendab, tal tuleb arstile aga mitte lahingusse minna.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
NATO, Jens Stoltenberg, peasekretär, Balti regioon

Peamised teemad