15:09 21. Oktoober 2017
Tallinn+ 6°C
Kuula otse
Petro Porošenko hävitaja lennukis

Ärge relvastage Ukrainat

© Foto: Администрация Президента Украины
Poliitika
lühendatud link
18955

See on petlik viis Kremlile tüli teha — rumal viga, mille eest tuleb kallist hinda maksta

Michael Brendan Dougherty, Inosmi viitega USA väljaannele National Review

Kui USA poliitiline juhtkond enesevalitsust evib, loobub ta ilmselt meie riigi tirimisest Ukraina asjadesse. Seetõttu on sel (eelmisel – toim.) nädalal seadusandjate ja analüütikute huulilt kõlanud üleskutsed Ukraina relvastamiseks sisuliselt tunnismärgiks, et skandaalsed sõnumid Trumpi ja Venemaa sidemetest meie poliitilise klassi täiesti rivist välja löönud.

Relvastuse saatmine Kiievile on praegu samavõrd mõttetu kui aasta tagasi. Vahest mäletate, millal see teema viimati esile kerkis. 2015. aastaks, kartes, et Lääne poolt toetatud riigipööre tõukab Ukraina Venemaa mõjusfäärist välja, oli Vladimir Putin läinud riskile, et säilitada Kremli ligipääsu Musta mere laevastikule, ja annekteerinud Krimmi. Vastupidi levinud arvamusele ei olnud sugugi tegemist Kremli omapoolse jõudemonstratsiooniga, vaid äärmusliku abinõuga. Tõepoolest ju tugev Venemaa oleks võinud Kiievit kontrolli all hoida ja säilitada väljapääsu Mustale merele ilma relvajõudude abita. Tegelikult kasutas Putin 2010. aastal Ukrainas oma isiklikku populaarsust ning Venemaa diplomaatilist võimsust, et abistada enda poolt eelistatud kandidaati — ülimal määral korrumpeerunud Viktor Janukovitšit — presidendivalimistel võitu võtma.

Ukraina on sügavalt killustunud riik. Viimased presidendivalimised tõid ilmsiks tõsise vastuolu ühelt poolt põllumajandusliku, ukrainakeelse lõuna ja teisest küljest ida vahel. Riigina ei ole tal samuti eriti millegagi kiidelda. Üksteise järel väljavahetuvad valitsused on Kiievis osutunud ebatõhusaiks ja/või lootusetult korrumpeerunuiks. Isegi Lääne poolt toetatud Viktor Juštšenko sattus – paistab, et seadusevastaselt – Ukraina kohtu küünte vahele. Stabiilseks ei saa Ukraina demokraatiat küll kuidagi nimetada.

Samas leiavad ka paljud venelased, et selle riigi lugu on tihedalt seotud nende oma ajalooga. Kommunismivastane dissident Aleksandr Solženitsõn on Venemaa suhtumise Ukrainasse osaliselt kokku võtnud, kirjutades 1990. aastal: "See kõik on ammuilma väljamõeldud vale, et vaat et juba IX sajandist peale eksisteeris eriline ukraina rahvas erilise mittevene keelega."

Krimmist teatati poolsaare suhtes Ukraina-poolse turismiblokaadi alustamisest
© Sputnik / Владимир Сергеев

Poola loovutas Kiievi Peeter I-le 1690. aastatel. Oleks liiast rääkida sellest, et Venemaa ja Ukraina omavahelised suhted ei ole oma pikaajalisuses võrreldavad sellega, millele pretendeerivad Ameerika Ühendriigid. Ikka ja jälle kerkib esile küsimus Ukraina liikmesusest NATO-s, kuid kaitsta Ukrainat, kellel on samas üsna vähe suutlikkust alliansile kasulik olla, saab olema palju keerulisem kui teiste riikide puhul, seda osaliselt seetõttu, et tema valitsus on sedavõrd palju Vene riigile võlgu.

Seda küll, Putini valitsus õhutab jätkuvalt venemeelseid rahutusi ja separatismi Donetski oblastis. Kuid Ukrainale tankitõrjerelvastuse tarnimine sisuliselt Moskva agressiooni ei ohjelda. Venemaa tähendab hiiglaslike maavägedega riiki, kelle arsenalis on üle 20 000 tanki. Julmade tšetšeeni sõdade viimase kahe aastakümnega on Vene riik ja Venemaa ühiskond juba tõestanud oma valmidust lahingus sõdureid kaotada. Venemaal on Ukraina mõjutamiseks hulganisti majanduslikke hoobi, neid, millele Lääs ei suuda vastu panna midagi peale nüüdsel ajal mõeldamatute poliitilise tahte kohustuste ja sularaha. Kiievile relvastuse saatmine on ainult vesi Putini veskile, kinnitades lääne sekkumist, ja see retoorika on tõestanud oma erakordset tõhusust terve suure auditooriumi silmis: venekeelsed ukrainlased näevad USA-s kaasosalist 2015. aasta demokraatlike tulemuste lörriminekus, olgu pealegi, et nende tulemuste kaitsmine selles seisnebki, et pettusega on neid kujutatud ausate ja õiglastena.

Lõppude lõpuks asub Ukraina Ameerika Ühendriikide ja Lääne-Euroopa huvide äärealal, olgugi et tänagi meeldib neile kõigile nii kangesti Venemaad ärritada. Ukrainale relvastuse saatmine või talle omamoodi NATO-liikmesuse pakkumine võib-olla ärritabki Venemaad, kuid see loob ka USA jaoks uue ülalpeetava. Ja võib lükata Ukraina rahvuslasi teatud rumalustele, nagu seda on olnud provikatsioonilised sammud Mihhail Saakašvililt, kes 2007. aastal seadis ohtu Gruusia eeldades, et võib loota Lääne toetusele.

Venemaad karistada – see on täna meie liidritele selgeks prioriteediks. Aga Ukraina relvastamine tähendaks pingete eskaleerumist nimelt seal, kus USA osalus suudab kõige vähem kasu tuua ega pälvi usaldust. Leidub ka teisi, paremaid meetodeid Vladimir Putini piitsutamiseks. Need tasub relvastusse võtta.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
hävitaja, Petro Porošenko, Ukraina

Peamised teemad