16:02 20. September 2017
Tallinn+ 11°C
Kuula otse
Poola seim

Poolakad nõuavad venelastelt ja sakslastelt triljoneid. Mida saada loodetakse?

© Wikipedia / Szczebrzeszynski
Poliitika
lühendatud link
Irina Alksnis
10630

Poola poliitikud ja võimud on eriti viimasel ajal andnud sagedasti põhjust nende peal oma vaimukuse teritamiseks. Kolme Balti vabariigi kahjunõuded Venemaalt aastakümnetepikkuse nõukogude okupatsiooni eest tunduvad hoopis loogilisemad ja adekvaatsemad

Irina Alksnis, agentuurile RIA Novosti

Poola valitseva „Õiguse ja õigluse“ partei saadikute initsiatiiv Teise maailmasõja eest Venemaalt triljonite (hea veel, et zlottide) reparatsioonide nõudmiseks on saanud orgaaniliseks täienduseks Poola kaitseministri hiljutisele ideele nõuda sama ka Saksamaalt.

Tuleb tunnistada, et Poola poliitikud ja võimud on eriti viimasel ajal andnud sagedasti põhjust nende peal oma teravmeelsuse ihumiseks. Kuid iga selline juhtum sunnib ka naerulagina või sapisuse saatel esitama küsimust: kuidas sajanditepikkune riiklus ja väärikas ajalugu nüüd sellise supi sisse sattus?

Asi pole antud juhul mitte niivõrd pretensioonides ega unistustes kontributsioonidest ja reparatsioonidest, vaid nende teravas sobimatuses praeguse ajaloolise momendiga.

Muide, kolme Balti vabariigi nõudmised Venemaa vastu aastakümnetepikkuse nõukogude okupatsiooni eest on hoopis loogilisemad ja adekvaatsemad. See teema tekkis nende välispoliitilises retoorikas juba 1990-ndatel aastatel, kui oli võimalus, et nõrgenenud ja katastroofilise riikliku degradeerumise faasis olevale Venemaale õnnestub selline otsus peale suruda. Ei tulnud välja, kuid on üsna selge, et riigil on oma varasemast seisukohast hoopis raskem taganeda ja ta hoiab sellest jätkuvalt kinni, kuigi olukord on kardinaalselt muutunud.

Selles mõttes on eriti kõnekad Venemaa enda muutused suhtumises Balti riikide pretensioonidesse. Eelmise kahe aastakümne jooksul kutsusid need esile ärrituse nii ühiskonnas kui ka riigis, mis vastuseks oma endiste liiduvabariikide nõudmistele kiristas vaid tuimalt hambaid. Alles viimastel aastatel hakati baltlaste nõudmiste üle avalikult naerma, kusjuures seda tegid mitte ainult kodanikud, vaid ka ametiisikud.

Alles hiljuti kommenteeris Venemaa suursaadik Leedus Aleksandr Udaltsiov, et mitte Moskva ei ole võlgu Vilniusele vaid Vilnius Moskvale, kusjuures gigantse summa (72 miljardit dollarit) nõukogude ajal tehtud kolossaalsete investeeringute eest vabariigi taristusse, mis näitab selgelt just Venemaa riigi seisukoha muutumist antud teemal. Sellele vaatamata tuleb tunnistada, et Balti vabariigid on oma poliitikas ja nõudmistes Venemaa suhtes antud küsimuses olnud üsna järjekindlad.

Sellel foonil on Poola eliidi positsioon seda hämmastavam. Oleks see seisukoht siis tekkinud poolteise aastakümne eest, kui tundus, et Venemaa on ühe jalaga hauas ja tema küljest oli tõepoolest võimalik tükki kiskuda. Kuid teha seda nüüd, kus Venemaa on demonstreerinud järjekordset tuhast taassündi ja näeb ülejäänud maailma silmis järsult tugevneva ja üsna agressiivseks kiskjana – see tähendab ausalt öeldes pahandustesse sattumist.

Teoreetiliselt võinuks oletada, et Poola eliit annab endale suurepäraselt aru, et hüsteeria Venemaa ohtlikkuse ja agressiivsuse kohta maailmas on tugevasti liialdatud. Ja et reparatsioonide nõudmise kampaania on vaid nende viis uues rahvusvaheluises olukorras oma mängu mängida, demonstreerides maailmale tiigrit vurrudest sikutamisega oma kartmatust, teades, et tegelikult ei lähtu Moskvast Varssavi jaoks vähimatki ohtu. Kuid paralleelne nõudmine reparatsioone Saksamaalt hävitab selle versiooni juba eos.

Pärast mõnd aastakümmet äärmiselt piiratud rahvuslikku suveräänsust on Saksamaa praegu ühe sammu kaugusel lõplikust lahtirebimisest „geopoliitilisse vabadusse“. Juba praegu on Saksamaa poliitiline ja majanduslik hegemoonia Euroopas vaieldamatu. Arvestades aga, kui halastamatult on tema kasuks tühjaks imetud algselt üsnagi terved majandused nagu Kreeka ja Bulgaaria omad, tasub vaevalt loota, et „süngel teutooni geeniusel“ ei ole rahvusliku alanduse aastakümnete jooksul tekkinud revanšisoovi, olgugi et vaid poliitilist ja majanduslikku. Saksamaal ja Poolal on teatavasti erilised ajaloolise arved klaarida, kusjuures vastastikused.

Mis kohaga omati mõtlevad Poola poliitikud ja riigitegelased, kui oluliste geopoliitiliste muutumiste ajal käituvad nagu…, ei mitte nagu elevant portselanipoes vaid pigem kui tema ümber seisvate elevantide peale haukuv mops. Kusjuures üks „elevant“ on väga agressiivselt meelestatud ja võib ka väga vihaseks saada.

Viimase aastaga on oma tegevuses katastroofilist degradeerimist demonstreerinud maailma suurimad eliidid, alustades USA-st. Vaevalt tasub Poola eliidile ette heita, et ka tema libiseb üha enam ebaadekvaatsusesse.

Lisaks kujutab kaasaegne, otse meie silmade alla transformeeruv maailm endast unikaalset ja ajaloos äärmiselt harva tekkivat võimalust ressursside ja staatuste ümberjagamiseks. See ei või mitte tekitada suurt kiusatust mistahes minimaalseltki ambitsioonikatel riikidel.

Mingis mõttes meenutab praegune rahvusvaheline olukord 90-ndaid aastaid NSV Liidus, kus kõik reeglid kaotasid kehtivuse ja tohutu ümberjagamisega tekkivate võimalustega osaleda selles peaaegu igaühel. Sellesse protsessi tormasid pea ees miljonid inimesed, kes jätsid seljataha mitte ainut tavapärased põhimõtted ja reeglid, vaid ka banaalse terve mõistuse.

Tagajärjed on teada. Ümberjagamisega said mõned riskialtimad tõepoolest selle maailma vägevateks. Ainult et ka Venemaa kalmistud täienesid tolle aja ohvrite haudade lõputute alleedega.

Planetaarne geopoliitiline ja majanduslik transformatsioon võib viia kalmistule ka terveid riike. Mõned kandidaadid selliseks tagajärjeks on juba olemas. Seda hämmastavam on, et vaadates lähedalt näiteks Ukrainat on Poola eliit valmis omaenda riigiga riskima.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
reparatsioon, okkupatsioon, Teine maailmasõda, Poola, Saksamaa, Balti riigid, Venemaa

Peamised teemad