15:28 16. September 2019
Kuula otse
  • USD1.1096
  • RUB71.2243
Süüria

"Putini Süüria avantüür": mis valesti läks

© Sputnik / Михаил Воскресенский
Poliitika
lühendatud link
13850

Samaaegselt Süüria rinnetel ja meediaruumis toimuv haarav saaga on kestnud juba kaks aastat. See on olnud tulvil hoogsaid pöördeid ja uusi teemaarendusi

Viktor Marahhovski, agentuurile RIA Novosti

Deir ez-Zor (Süüria maardlatest ümbritsetud naftatootmiskeskus) tähistab blokaadi läbimurdmist ja Venemaa president õnnitleb Süüria presidenti järjekordse Süüria relvajõudude ja Venemaa õhujõudude ühiste jõupingutustega saavutatu olulise võidu puhul. Sellega seoses tasub olulisemat meenutada.

Sel sügisel täitub mitte ainult kaks aastat Venemaa operatsiooni algusest Süüria Araabia Vabariigis.

Kaks aastat on samaaegselt Süüria rinnetel ja meediaruumis toimunud haarav saaga, mis on olnud tulvil hoogsaid pöördeid ja uusi teemaarendusi.

Selle pealkirjaks võiks olla "Putini Süüria avantüür" – just nii on 2015. aastast pealkirjastatud selleteemalisi kodumaiseid, emigrantlikke ja tõeliselt välismaiseid materjale.

Selle saaga võiks tinglikult jagada kolmeks peatükiks ja me kutsume üheskoos selle leegitsevaid lehekülgi sirvima.

Esimene peatükk: Putin anub, et Lääs talle andestaks

Kui 30. septembril 2015 andis Venemaa Föderatsiooninõukogu formaalse nõusoleku Venemaa relvajõudude rakendamiseks Süürias, tabasid juhtivad analüütikud hoobilt toimuva konteksti ja selgitasid seda kohe ka oma lugejatele, kes labidalt Kremli riukalist propagandat süüa ei soovinud.

Eksperdid seletasid, et Putin on paanikas. Ta hakkas mängima maailmariiki ja nüüd on sunnitud selle eest lõivu maksma.

Alguses arvas ta, et Ukrainasse tungimine ja Krimmi okupeerimine antakse talle andeks, nagu sissetung Georgiasse 2008. aastal. Ta ei saanud aru, et maailm on muutunud ja temaga ei arvesta enam keegi.

Nii saigi Kreml Ukraina avantüürile sanktsioonide näol nii terava vastuse, et troon hakkas kõikuma. Kurikuulus "Putini stabiilsus" sattus löögi alla. Ootamatult mõistis Moskva võimukandja, et ta pole mitte võrdne teiste maailma liidrite seas, vaid meeletu, habemenoaga narr, kes on juba G7-st välja visatud ja kellele hakatakse edaspidi karmilt kohta kätte näitama.

Ja siis läks ta panga peale välja, püüdes tabada ühe hoobiga kaht jänest. Esiteks, määrida oma abi kaela Läänele ja Islamiriigi (Venemaal keelustatud terroriorganisatsioon) vastasele võitlusele. Kuna rahvusvahelise paariana teda paraadukse lävele ei lastud, püüdis ta sisse pugeda tagauksest – Assadi kutsel, eesmärk – nõrgestada Assadi-vastast opositsiooni ja sundida USA-d enda ja Süüria diktaatoriga terroristide purustamisel koostööd tegema. Samaaegselt on see vabanduse palumine ja maailma liidritele oma kasulikkuse demonstreerimine.

Süüria. Illustratiivne foto
© Sputnik / Михаил Воскресенский

Teine jänes on sisepoliitiline. Pärast Ukraina avantüüri läbikukkumist otsib Putin palavikuliselt võimalust Donbassist loobumiseks, kuid seejuures oma näo säilitamisega. Kuid oma nägu vihale aetud Lääs tal säilitada ei lase ja sellepärast tuleb (juba lähinädalatel, ultimaatum annab Kremlile aega vaid uue, 2016. aasta alguseni) kõik maha visata ja punuma panna.

Ja selles mõttes on Kremli strateegile Süüria avantüüri vaja suitsukatteks, sest selleks ajaks, kui Ukraina taastab täieliku kontrolli oma piiride üle ja Donetskist ning Luganskist hakkavad lahkuma relvitustatud "vene maailma juhid", tuleb venemaalastele helistada mingitki "kõlava võidumarsi" kellukest.

Teine peatükk: Putin pageb Süüriast

Kollektiivse trilleri teine peatükk "Nurjumisele määratud Süüria avantüür" ilmus 2016. aasta alguses, kui Venemaa president teatas, et õhujõud täitsid neile pandud ülesande ja sügisel alustatud operatsioonifaas on lõppemas.

Käimasoleva tegeliku sisu tabasid eksperdid viivitamatult ära. Kreml avastas Süürias oma täieliku võimetuse midagi korda saata. Piltilusad pommitamised osutusid ilma maapealse sissetungita ebaefektiivseks, sest Assadi arvuliselt kokku kuivanud ja demoraliseerunud väeüksused ei olnud võitlusvõimelised.

Kuid maapealse operatsiooniga Kreml ei riskinud, sest sellest tulnuks uus Afganistan, ja tsinkkirstude vool kaugest riigist kõigutaks Putini võimu, nii nagu 1980-ndate aastate lõpul kõigutas see poliitbüroo võimu. Ainuke, mis Venemaa juhtkonda praegu erutab, on põgenemine võimalusega oma nägu säilitada. Kuid oma nägu ei lasta tal säilitada, sest praegu ei ole enam need ajad ja keegi Venemaad poputama ei hakka.

Järgnes väike vahemäng Palmira vabastamisega, nagu eksperdid seda elutargalt nimetasid "näidisetendusega potjomkini külade vaimus". Muide, 2016. aasta lõpul vallutasid Islamiriigi terrorivõitlejad Palmira uuesti ja tõestasid sellega, et Putin ja Assad ei ole võimelised samaaegselt kahes rindelõigus vähegi efektiivselt tegutsema. Niipea, kui jõud koondati Aleppo linna verisele ja ebainimlikule vabastamisele, tekkis teises rindelõigus kohe tühimik, mis lubas terroristidel viivitamatult endised positsioonid ja iidsed kivid tagasi vallutada.

Illustratiivne foto
Министерство обороны РФ

Mis puutub Aleppo vabastamisse, siis esialgu oli see füüsiliselt võimatu, hiljem, kui see toimus, kuulutasid eksperdid selle "kokkuleppematšiks", mille tulemusena Assadi-vastane ameerikameelne opositsioon sai oma valdusesse Idlibi ja Kreml oli sunnitud sellega nõustuma. See tähendab tegelikult nõustumist mitteametliku Pärsia lahe "Araabia koalitsiooniga", mis esitas Kremlile ultimaatumi ja ähvardas totaalse sõjaga.

Kolmas peatükk: see polegi üldse meie võit

Palmirasse jäid terroristid pidama vaid paariks kuuks. Ja siis teadvustasid eksperdid, et kogu see sõjamäng mittevajalike liivaväljade ja juba tühjaksammutatud naftamaardlate pärast on sisuliselt samuti suitsukate.

Käesoleva aasta augustis selgus, et peaküsimus on hoopis, kellele hakkab kuuluma Süüria nafta, mis asub peamiselt Deir ez-Zoris ja on (praegu veel) Islamiriigi kontrolli all. Analüütikud tuvastasid, et tegelikult on Deir ez-Zori hõivamiseks parimad võimalused hoopis USA toetatud kurdi koalitsioonil.

Assadile ja Putinile jäävad aga rannikul paiknevad linnad ja suured, kuid majanduslikult kasutud kõrbealad. See põrmustab täielikult Damaskuse majandusliku baasi ja sunnib Kremli oma marionetist mingil "rahvusliku leppimise koalitsioonivalitsuse loomise" ettekäändel loobuma. Siseteavet valdavad eksperdid ja analüütikud poetasid, et USA, "Araabia NATO" ja Türgi nõustusid siiski Süüriast lahkumise korral Putini näo säilitamisega. Kui ameeriklased ja kurdid Islamiriigi lõplikult puruks löövad ja Deir ez-Zori vallutavad, lubatakse venelastel jälle kaasmaalastele saavutatud võidust teatada ja siis vaikselt asjad oma asjad kokku pakkida.

Ja ongi käes 2017. aasta sügis. Deir ez-Zori blokaad on läbi murtud, Süüria väed arendavad Venemaa õhujõudude toel pealetungi provintsis.

Kui te nüüd arvate, et ekspertide hulgas on Putini Süüria avantüür tühistatud ja analüütikud endale oma uute prognoosidega tuhka pähe raputavad, siis lootke aga.

Ei. Nende maailmas on Süüria avantüüri nurjumine siiski ilmne. Sest – ja nüüd tähelepanu! – see polegi üldse meie sõda ja Venemaa pole sellest midagi saanud.

Assad, isegi kui ta võimule jääb, ei suuda saavutada kontrolli kogu riigi territooriumi üle. Kurdid on saavutanud autonoomia. Loomulikult hakkavad nii Damaskus, kui ka kurdid läbi rääkima pigem USA, kui Venemaaga, kes on Ühendriikide eest faktiliselt kogu musta töö ära teinud.

Mis siis Venemaal Süürias tegelikult välja tuli? Võime lühidalt meelde tuletada:

Esiteks, Venemaa säilitas, tugevdas ja laiendas oma kohalolekut Vahemere piirkonnas ja sai selles võtmeregioonis endale sajaprotsendilise liitlase. Teiseks, mis peamine, ta näitas selgelt ja arusaadavalt kogu maailmale, et kujutab endast ainukest jõudu planeedil, mis on võimeline oma täielikult nurjunud "kliente" välja aitama.

Sest Venemaa päästis igast suunast mitmevärvilistelt pühasõdalastelt hoope saava ilmaliku riigi, mille riigipeale oli surnumärk Läänemaailma poolt eesotsas USA presidendiga isiklikult, juba välja antud. Ja ta suutis seda teha pideva ja orkestreeritud ulgumise saatel, et see on võimatu.

Seega tekkis "maailma jõuturul" uus pakkumine, mida ei ole olnud toimunud juba üle kahe aastakümne. Kuni "Vene avantüüri nurjumiseni" olid kõik sõjalised liidud mõttetud, sest eksisteeris üks globaalne "katus", mis määras riigipäid ametisse ja võttis neid maha vaid kulmuliigutusega. Ülemaailmsele oblastikomiteele vastu hakata oli mõttetu, sest talle ei suutnud vastu hakata mitte keegi, eriti, kui oblastikomitee oli musta märgi juba väljastanud.

Praegu elame me maailmas, kus riikidel on tekkinud valik alandlikkuse ja suveräänsuse vahel. Suveräänsuse eest tuleb muidugi maksta, kuid Venemaa, nagu on kerge märgata, ei võta tasu mitte välises poliitilises juhtimises, vaid liitlassuhetes ja ühisprojektides.

Ja seepärast, niikaua, kuni jäärapäised Ukraina ja Emiraatide eksperdid mäluvad ikka veel Süüria avantüüri nurjumiselemääratust, matavad Lääne taibukamad eksperdid süngete nägudega "Ameerika domineerimise ajastut".

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Kreml, Putin, Vladimir Putin, USA, Ukraina, Krimm, Süüria

Peamised teemad