04:36 15. November 2019
Kuula otse
  • USD1.0997
  • RUB70.4908
Emmanuel Macron

Oheliku otsas Macron tahaks olla nagu Putin

© REUTERS / BENOIT TESSIER
Poliitika
lühendatud link
40 0 0

Lõppude lõpuks oleks võinud Macroni mainekujundajad Burjaatiasse lennutada, kus Prantsusmaa president võiks mägijões haugi püüda, palja ülakehaga fotosessiooni korraldada ning oma imagole pisut "machot" ja mehisust lisada, millest tal niiväga puudu jääb

Ivan Danilov, blogi Crimson Alter autor

Prantsusmaa presidenti ei tunne pärast suhtlemist Vladimir Putiniga Versailles's ja Lääne koalitsiooni kaotuse tunnistamist Süürias äragi. Ta hurjutab Angela Merkelit Saksamaa "lubamatu" kaubandusbilansi pärast, kasutab ÜRO tribüüni USA ametliku seisukoha kritiseerimiseks rahvusvahelise poliitika küsimustes ja teatab koguni, et "Prantsusmaa peab saama suurriigiks, mis oleks võimeline sekkume konfliktidesse üle kogu maailma".

Mis on juhtunud tagasihoidliku ja häbeliku pankuriga, kes valimiskampaania ajal "paipoissi" mängis? Küüniline vaatleja võiks arvata, et Prantsusmaa president püüab oma reitingu päästmiseks publikut rabada, kuid olukord on pisut keerulisem, kui esmapilgul paistab. Mõneti ebatüüpiliste tegude ja avalduste põhjal otsustades püüab Macron kopeerida toda ainsat poliitikut, kel on õnnestunud oma riigile maailma taseme geopoliitilise tegija staatuse tagasi tuua. Jutt käib Vladimir Putinist. Tõsi, probleem on selles, et oma ettekujutust "putinismist" ammutab Prantsusmaa liider ilmselt prantsuse meediast, järelikult kukub tal välja isegi mitte paroodia, vaid midagi odava võltsingu sarnast.

Venemaa president Vladimir Putin ja Prantsusmaa uus president Emmanuel Macron
© Sputnik / Алексей Никольский

Üheks ilmekaks näiteks on Macroni otsus Saint-Nazaire laevatehaste kohta, nendesamade, kus kurikuulsad "Mistral" sõjalaevad ehitati. Pärast Venemaa tehingute nurjumist muutus tehas maksuvõimetuks ja tundus, et Prantsuse presidenti, kui Rothschildi endist pankurit ja liberaalse majanduse pooldajat rõõmustaks vaba turumajanduse tingimustes mittehakkamasaava ettevõtte müük või tükeldamine. Kuid müümise või tükeldamise asemele otsustas Macron laevatehase riigistada, et see Itaalia konkurentidele ei läheks. See tekitas šoki meedias ja äriringkondades, kes olid varem Macroni tugevalt toetanud.

"Riigi huvides" osaluse suurendamine polnud hoopiski see, mida Prantsusmaa presidendilt oodati. Teda hakati isegi süüdistama niinimetatud majanduslikus natsionalismis. Kui vaadata termini "majanduslik natsionalism" kasutamist poliitilise kriitika instrumendina, siis esimeseks "majanduslikuks natsionalistiks" Euroopa poliitikas oli ja on jätkuvalt Vladimir Putin.

Kahjuks sellega loetelu, mida Macronil on õnnestunud õigesti kopeerida, lõpebki. Edasi kopeeris ta Putinilt vaid seda, mida talle on omistanud Lääne meedia, kuid millel tegelikkusega pole mingit pistmist. Näiteks meeldib Läänele süüdistada Putinit teatud impeeriuminostalgias ja ajaloolises revanšismis, samuti selles, et ta kasutab välispoliitilisi konflikte sisepoliitiliste probleemide lahendamiseks. Järgides sama loogikat käitub Macron nagu suure geopoliitika väike gigant, mis kõrvalt vaadates paistab kergelt koomilisena.

Ajal, kui Pariisis toimub tööseadusandlusega rahulolematute ametiühingute demonstratsioon, teeb Prantsusmaa president katseid sekkuda Põhja-Korea tuumakriisi ja avaldada USA presidendile survet Pariisi kliimakokkuleppe allkirjastamiseks.

Hiljutises intervjuus Le Pointile teatas Macron: "Prantsusmaa peab saama suurriigiks – ja punkt. Ma tunnistan siinjuures oma suurustavat kõnepruuki."

Venemaa lugeja võib Prantsusmaa liidri sellise avalduse üle naerda, kuid kui sellised mõtted tema peas tõepoolest ringlevad, siis ootavad meid ees väga huvitavad sündmused, mis võivad tõsiselt mõjutada mitte ainult transatlantilist ja vaid ka euroopasisest ühtsust.

Macroni evolutsiooni jälgides võib jääda mulje, et teatud murdepunktiks sai tema jaoks arusaamine, et Lääs on Süürias kaotanud. Prantsusmaa poliitikule on see tõdemus topeltvalulik, sest Süüria on endine Prantsusmaa territoorium ja koloonia, mida veel suhteliselt hilise ajani peeti Prantsusmaa postkoloniaalsesse mõjusfääri kuuluavaks. Nüüd tuleb välja, et tuli Putni ja rikkus kõik ära.

Ta päästis surmamõistetud Assadi ja näitas, et isegi piiratud ressurssidega on võimalik muljetavaldavat tulemust saavutada. On põhjust muuta oma vaateid maailmale ja ootusi reaalsustele. Macroni käitumise põhjal otsustades põeb ta suurt igatsust kadunud impeeriumimeelsuse järele, kuigi tema kibestumises on äratuntav Putini loogika ja käitumine.

Praegu valmistavad vene ja prantsuse diplomaadid ette Macroni vastuvisiiti Venemaale.

Pärast seda, kui Macron pidas vastu paar tundi suhtlemist Venemaa liidriga Versaille"s, kiitis Lääne meedia mitu päeva Prantsusmaa presidendi mehisust ja võitlejaomadusi, mis võimaldasid tal isiklikus vestluses Putinit kritiseerida. Tõenäoliselt tahaks Macron näha ajalehepealkirjades nüüd kiitust selle eest, et tal õnnestus seda korrata ka Moskvas. Räägitakse, et auahnus on prantsuse poliitikute kutsehaigus, kuid seda pahet tuleb Venemaa huvides ära kasutada. Lõppude lõpuks oleks võinud Macroni mainekujundajad Burjaatiasse lennutada, kus Prantsusmaa president võiks mägijões haugi püüda, palja ülakehaga fotosessiooni korraldada ning oma imagole pisut "machot" ja mehisust lisada, millest tal niiväga puudu jääb.

Pärast esimest kohtumist Putiniga sai Macron sellise pragmatismilaengu, et ta loobus Assadi kõrvaldamise ideest ja tunnistas CNN-le, et ilma koostööta Venemaaga ei ole võimalik lahendada ühtegi maailmapoliitika tõsist küsimust, tähendab, Venemaaga tuleb kokku leppida. Võimalik, et järgmine kohtumine Putiniga innustab adekvaatsemale arusaamisele ka teistest rahvusvahelise poliitika küsimustest — näiteks Ukrainast.

Kui Emmanuel Macron oleks tõepoolest olnud huvitatud Prantsusmaa staatuse taastamisest maailmariigina, siis oleks koostöö Moskvaga tähtsates küsimustes selle eesmärgi saavutamisele kaasa aidanud. EL aktiivne osalemine Euraasia integratsioonis ja Hiina "Üks vöö — üks tee" (mille realiseerimisest on Venemaa äärmiselt huvitatud) võiks saada Prantsusmaa majanduse võimsa tõusu faktoriks. Koostöö Venemaaga Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas võimaldaks järsult vähendada territoriaalseid riske, mis on Prantsusmaa jaoks täna nii aktuaalsed.

Probleem on aga selles, et Macronil on üsna lühike ohelik ümber kaela ja rahvuslik eliit, mis ei ole Prantsusmaa suurriiklikust tulevikust üldsegi huvitatud, muudkui sikutab seda. See on kurb, kuid ei maksa unustada, et mõnikord on oheliku otsast võimalik end ka lahti rebida. Võibolla annab Moskva vaba õhk talle selleks innustust.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
putinism, Emmanuel Macron, Vladimir Putin, Moskva, Prantsusmaa

Peamised teemad