05:37 22. Oktoober 2017
Tallinn0°C
Kuula otse
Zapad 2017

Venemaa ei teinud õppustega "Zapad-2017" nalja

© Фото: Департамент информации и массовых коммуникаций Минобороны России
Poliitika
lühendatud link
Irina Alksnis
17125

Baltimaad tõepoolest kardavad Venemaad ja nende hirm polegi alusetu. Nende hirmul Venemaa ees on tõsised ja absoluutselt ratsionaalsed motiivid, väidab kolumnist Irina Alksnis

Irina Alksnis agentuurile RIA Novosti

Õppused "Zapad-2017" andis Venemaa poliitikast huvitatud publikule ohtralt põhjust Lääne, eriti aga Baltimaade närvivapustuse äärel emotsionaalsele reaktsioonide üle keelt teritada. Viimastest ilmingutest on erilist tähelepanu pälvinud Leedu reaktsioon riigi õhupiiri rikkumisele Venemaa lennukite poolt. Kuigi Poola kaitseministrit avaldust, et "õppustel kasutatakse tuumarelva" vaevalt et keegi ületab.

Närvilisele ja kohati peaaegu hüsteerilise suhtumise üle "Venemaast lähtuvatesse ohtudesse" tavatsetakse Venemaal muiata ja katsed seda mõista lõpevad enamasti konstateeringuga: "nad ei saagi mõista, et see on jamps, järelikult on see kõigest mäng publikule, et sellest endale mingit tulu saada". Samas kontekstis käsitletakse nendes riikides ka russofoobset propagandat ja ühiskondliku hirmu hoorattale pöörete lisamist Venemaa agressiooni teemal. Neis nähakse erakorralisi mehhanisme siseriiklike probleemide lahendamiseks, sealhulgas ühiskonna tähelepanu kõrvaletõmbamist tõeliselt tähtsatelt teemadelt ja ülekandmist kunstlikult üles puhututele.

Eitamata, et kõik kirjeldatu tõepoolest aset leiab, tasub siiski olukorda tähelepanelikumalt uurida. Tuleb välja, et nende Ida-Euroopa riikide poolt vaadatuna pole see üldsegi nali.

Tõde seisneb selles, et nad tõepoolest kardavad Venemaad. Veelgi enam, kui tõepoolest põhjalikult süveneda, saab selgeks, et nende hirm polegi alusetu. Nende hirmul Venemaa ees on tõsised ja absoluutselt ratsionaalsed motiivid, mida tasuks mõista ja teadvustada.

Kusjuures, see polegi raske, piisab, kui vaadata maailmas toimuvatele sündmustele nende silmade läbi.

Esiteks, Venemaa pettis järjekordselt kogu maailma ja selle asemel, et ära surra, andis oma ressursid maailma käsutusse ja oskas mitte ainult elama jääda, vaid tuli heas sportlikus vormis tagasi maailmaareenile.

Teiseks, tuhast tõusnud Venemaa demonstreerib varem talle mitteomast käitumist — sentimentaalsuse puudumist nende suhtes, keda ta on varem aastasadu vennasrahvasteks nimetanud ja ratsionaalsust, mis meenutab rohkem küünilisust. Ta on juba sundinud neid võlgu tasuma (tavapärase andeksandmise asemel) – kaubanduspiirangute, toiduainete embargo ja otseste mitmemiljoniliste trahvisanktsioonidega (tervitused Bulgaariale "Belene" AEJ lepingu tühistamise eest).

Piisab, kui jälgida Venemaa käitumist Ukrainaga, kelle rahvast ta pidas mitte isegi vennasrahvaks, vaid osaks iseendast. Faktiliselt valis Venemaa Ukraina suhtes kõige julmema käitumisvariandi kõikidest võimalikest ja kui vaja, siis teeb Moskva oma huvides ka nii, et olukord seal veelgi hullemaks läheks.

Õppuste Zapad 2017 lähenedes on üha enam märgata närvilisust NATO leeris, illustratiivne foto
© Sputnik / Evgeny Biyatov

Sellest siis ka täiesti arusaadav usk Venemaa naabrites: kui Venemaa on oma poliitikas vabanenud sentimentaalsest tunnetest Ukraina vastu, kui küüniline võib ta siis olla veel suhetes ülejäänutega.

Kolmandaks, ja see on ilmselt kõige tähtsam — Venemaa valmistub sõjaks. Tegelikult ka. Kusjuures eelkõige justnimelt läänesuunal. Õppused "Zapad-2017" kajastavad Vene sõjalise poliitika olulist ja täiesti reaalset trendi.

Venemaa treenib oma sõjalisi muskleid demonstratiivselt ja maksimaalselt võimalikul kiirusel. Lisaks käib varjamatu ja täiemahuline valmistumine mobilisatsiooniüritusteks ja tsiviilkaitse valdkonnas.

Meie naabrid võivad arvata, et selle ettevalmistuse demonstratiivsus ja avatus viitavad otseselt Venemaa juhindumisele klassikalisest põhimõttest: "tahad rahu — valmistu sõjaks". Ta loodab sel viisil vältida võimalikku sõjalist konflikti. Kuid baltlastel ei ole sellest kergem.

Sest lisaks ladinakeelsele sententsile para bellum (ld. k. "valmistu sõjaks" — toim.) tunneb maailm ka kaht venekeelset. Üks neist on klassikaline, seinal rippuvast jahipüssist, ja teine värskem: "Venemaa ei hakka enam kunagi sõdima oma territooriumil".

Illustreeriv foto
© Ruptly. Евгений Биятов

Lisaks ei saa rahutud naabrid kuidagi arvestamata jätta üldise olukorraga maailmas: riikide hierarhia murenemine, globaalse hegemooni degradeerumine, eliidi mandumine ja üldise ebastabiilsuse mastaapne kasv.

Lootust, et selles olukorras kurikuulus jahipüss seinal ei tulista, on üha vähem. Kuigi, nagu ajalugu näitab, korraldavad venelased jälle ilmselt kõik nii, et saaks hiljem öelda: "Nemad alustasid esimesena".

Kuid baltlastel, poolakatel ega teistel idaeurooplastel pole sellest kergem. Kui "pauk käib", siis nende pead lendavad esimesena. Arvestades Venemaa sentimentaalsuse kadumist Ida-Euroopa rahvaste suhtes ei olegi nende hirmud nii naljakad.

Nii et Läti võime, kes hakkasid pabistama häirete pärast mobiilsidega riigis, võib mõista. Lõppude lõpuks on Venemaa tõepoolest maailma liider elektrooniliste võitlusvahendite vallas.

Seepärast saavad nad loota mitte sellele, et "Venemaal hakkab meist kahju", vaid et "Venemaal ei ole meid vaja".

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Zapad-2017, Balti riigid

Peamised teemad