10:27 12. Detsember 2017
Tallinn-1°C
Kuula otse
Madriid on keelustanud Madriidi referendumi

"Lämmatada enamuse tahe!": miks Venemaa demokraatia pole õige

© Sputnik / Елена Шестернина
Poliitika
lühendatud link
Viktor Marahhovski
110 0 0

Kataloonia suveräänsusreferendumi läbiviimise ettepanekut toetab sealse elanikkonna enamus – 70 protsenti. Madriid on keelustanud referendumi, Hispaania politsei on viidud piirkonda

Viktor Marahhovski agentuurile RIA Novosti

Kõigepealt uudiseid kaugelt. Hispaania peaprokurör ei välistanud 1. oktoobrile kavandatud ja Madriidi poolt keelustatud Kataloonia autonoomiareferendumi eel Kataloonia presidendi Carles Puigdemonti vahistamist.

Kataloonia suveräänsusreferendumi läbiviimise ettepanekut toetab sealse elanikkonna enamus – 70 protsenti. Seejuures ei olegi Hispaaniast eraldumise pooldajaid nii palju, umbes 41-42 protsenti (tõsi, nad on üsnagi aktiivsed). Piirkonna elanike jaoks ei ole põhimõttelise tähtsusega mitte Hispaaniast eraldumise, vaid kollektiivse tahteavalduse korraldamise õiguse küsimus. See on ju demokraatia.

Peaprokurör ei välista Kataloonia presidendi vahistamist
© Sputnik / Мария Сибирякова

Niisiis ei toimu anud juhul tegelikult mingit demokraatia võidukäiku. Hispaania politsei on viidud piirkonda. Sotsiaalvõrgustikes levivad ülesvõtted sealkandis ringi liikuvatest veekahuritest. Paljusid aktiviste, sealhulgas kataloonia ametnikke on vahistatud. Konfiskeeritud on miljoneid hääletussedeleid. Madriid on blokeerinud võrgulehe, kus oli võimalik end referendumile registreerida ja iseseisvalt hääletussedel välja printida.

Hispaania välisminister seletas neil päevil Ameerika telejaamale, et referendum polegi demokraatia instrument. Referendum on diktaatorite tööriist. Just diktaatorid pöörduvad pidevalt üle demokraatlike instituutide pea otse rahva poole. Ka Franco (Euroopa biograafiliselt kõige edukam diktaator, kes ületas kõik õigeaegselt Hitleri, reetis natse, sõbrunes USA-ga ja suri rahulikult 70-ndatel) korraldas tervelt kaks referendumit. Nii et rahva otsene tahteavaldus ei ole mingil juhul õige meetod.

Esmapilgul kõlab see kui täielik kafka. Näiteks Šveitsis on pidevalt kõige erinevates küsimustes (alates "minarettide ehitamise lubamisest" kuni "kodanikupalga kehtestamiseni") ja kõikidel tasemetel (küladest kuni konföderatsioonini välja) toimuvad referendumid rutiin. Ja sõnaühend "Šveitsi diktatuur" kõlaks iga vähegi normaalse inimese poolt öelduna sama kummaliselt kui "polaarkaelkirjak".

Võib muidugi juhtuda, et üldrahvalikku tahteavaldust kasutavad ära ainuvalitsejad. Näiteks Katari emiir korraldas 2003. aastal referendumi, kus 96 protsenti hääleõiguslikest kodanikest (neid pole seal eriti palju) olid selle poolt, et emiir oleks ka edaspidi absoluutne monarh. Milleks tal seda vaja oli, on raske öelda. Kuid kindlasti pole sealne olukord võrreldav Kataloonia omaga.

Sisuliselt on tegemist lihtsa elutõega. Hispaania tahab jääda terviklikuks (mis on loomulik igale riigile) ja seepärast tahab riigi keskvõim lagunemise võimalused välistada. Ja kuna keskvalitsusel on neid võimalusi tunduvalt rohkem, kui Kataloonia iseseisvuse entusiastidel, siis lasebki Madriid Kataloonia referendumit paista halvas valguses ja keelustab selle täiesti seaduslikel alustel.

Venemaa välisministeerium nimetas toimuvat "Hispaania siseasjaks", mis on ka loogiline. Venemaa nõuab üldse avalikult võõrastesse suveräänsustesse mittesekkumist. Võibolla sellepärast heidetaksegi talle pidevalt "salajasi häkkerirünnakuid" ette.

Hoopis vähemloogiline on ükskõiksus, millega Kataloonia vabaduse lämmatamist vaatavad pealt Läänemaailma liidrid ja nende "avaliku arvamise diilerid", needsamad, kes hoiavad kõrgel Universaalseid Liberaalseid Väärtusi, mis ei tunne mingeid piire. Kodanike õigus oma tahet väljendada on ju ometi üks selliseid Universaalseid Põhiväärtusi.

26. aasta eest saavutatu oli aastatepikkuse pingutuse vili ja selle hoidmine on uue põlvkonna vastutada
© Sputnik / Юрий Абрамочкин

Kuid kogu trikk on hoopis muus.

Tegelikult on eesrindlik liberaalne mõte tänapäeval juba kaugele edasi arenenud. Tema jaoks on "otsene rahvavõim", nagu "enamuse tahegi", midagi ürgset ja primitiivset ning läbinisti vale.

Õige ja eesrindlik arusaamine demokraatiast maailma liberalismi seisukohalt seisneb hoopis muus.

Ja see puudutab ka meid teiega.

Pole raske märgata, et kõige eesrindlikumad ja lääne mõttega integreeritud Vene inimesed on praegu norus, vaatamata sellele, et presidendivalimisteni on jäänud kõigest mõni kuu. Enamus kodanikke, kuidas neid ka ei agiteeri, läheb ikka föderaalsetele valimistele, hääletab võimupartei poolt ja valib kevadel V. Putini (või tema järeletulija) ning teeb seda mitte sellepärast et valimistulemusi võltsitakse, vaid sellepärast, et nad eelistavad V. Putinit ja tema võimuvertikaali kõikidele teistele alternatiividele. Ja kõik see on kurb ja sunnib demokraatias pettuma.

Seepärast selgitavad eksperdid, Moskva Carnegie keskuse majanduspoliitika direktor näiteks, miks tegelikul demokraatial ei ole enamuse ja tema veidrustega mingit pistmist.

Ekspert kirjutab: "Arenenud demokraatia reaalseks saavutuseks ei ole mitte enamuse positsiooni omaksvõtt või grupiotsuste tegemise mehhanismide loomine, vaid vähemuste õiguste kaitse ja grupimõtlemise efekti edukas mahasurumine. Arenenud demokraatiad on loonud terve meetmete ja mehhanismide arsenali, mis kaitsevad ühiskonda enamuse diktatuuri eest."

Meetmed, mida nimetab guru, seisnevad lühidalt järgnevas. Enamuse käppade vahelt tuleb välja rebida kõik olulised otsustusküsimused ja anda need vahendajate klassile. Seal on loomulikult esindatud justkui "kõik vähemusgrupid", kes hakkavad omavahel kõiges läbi rääkima. Nad teevad seda kvalifitseeritult ja professionaalselt "arvestades kõikide vähemuste huve". Vahendajate klass koosneb igas vanuses, mõlemast soost ja erineva sättumusega diplomeeritud karjääriinimestest, kes kujutavad endast kokku juhtivat vähemust ja ongi demokraatia kandja.

Ja seepärast ei ole meie Venemaa demokraatia õige, sest siin tugineb ülim võim, presidendi oma, liialt miljonitele tumedavõitu mitteprofessionaalidele seal kusagil all. Õigeks muutub ta alles siis, kui võim antakse vahendajatele. Vahendajad hakkavad valijatele pakkuma erinevaid programme ja seejärel üksteisega kaubeldes ajama reaalpoliitikat.

… Kuidas see Tegelik Demokraatia tegelikkuses toimib, võib vaadata nende riikide pealt, kus see juba kaua eksisteerinud on.

Näiteks, vaadakem USA senatit, kus "kõikide ühiskonnakihtide esindajaid" mängivad millegipärast vaid mõne eliiteriala omandanud inimesed (juristid, poliitfunktsionärid ja diplomaadid koos sõjaväeakadeemiate kasvandikega), kes on omavahel läbipõimunud nagu luuderohi ja tihti juba mitmendat põlve.

Või uurigem Prantsusmaad, kus kolmandik elanikkonnast hääletab stabiilselt migratsioonipoliitika vastu, kuid tema arvamust arvestatakse veelgi vähem, kui üldsegi mitte. Ja kus kodanikud valisid väga demokraatliku protseduuriga nendele väljapakutud presidentide variantide hulgast suurepärase noore pankuri, raamatu "Revolütsioon" autori ja nägid mõne kuu pärast, et mingit revolutsiooni pole ja imepankuri reitingud on juba ammu muutunud negatiivseks.

Mis ma sellega öelda tahan. Võiks arvata, et edumeelse kaasaegse demokraatia peamine sisu on formaalselt mitmekesise, tegelikult aga ühtse vahendajate klassi võimu hoidmine. Määratluse järgi on see eliidi käes, kes elavad ülejäänud kodanikega võrreldes paremini ja on kõrgemalt haritud. Ja kes suudavad paremini tagada enda ja oma laste tuleviku.

Oma eesmärkide saavutamiseks on demokraatlik vahendajate klass võimeline žongleerima igasuguste väärtustega nii nagu talle pähe tuleb. Ta võib näiteks pisarsilmil tunnistada Kosovo demokraatlikku valikut. Ta võib ükskõikselt pealt vaadata Kataloonia iseseisvuspüüdluste lämmatamist. Ta võib eksalteeritult agiteerida õnnetute, purustatud riikidest tulevate põgenike vastuvõtmise poolt. Ta võib ilma igasuguse tundevärinata need riigid pihuks ja põrmuks lüüa ja tühermaaks muuta.

Ta võib otsustavalt hukka mõista aktivistide kinnipidamise kusagil Moskvas. Ta võib rahulikult sanktsioneerida kumminuiade, pisargaasi ja veekahurite kasutamise oma pealinnades. Ta võib kehtestada põhimõtte "rahva hääl on jumala hääl" aga võib ka mitte kehtestada, sest "referendum on diktatuuri tööriist".

Ja seepärast tähendab Venemaal eeskujuliku, nagu eesrindlikes maades, demokraatia pealetung saja viiekümnele meie maa kodanikule väga lihtsat asja.

Kõrgem võim lihtsalt loobub enamuse poole pöördumisest otse, üle vahendajate klassi peade. Sest temast, vahendajate klassist, saabki kõrgem mitmepealine võim, mis loovutab kergelt mõned oma peadest rahulolematutele valijatele ja kasvatab nende asemele sedamaid uued, kuid lämmatab see-eest edukalt "valdava enamuse diktatuuri".

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
liberalism, demokraatia, referendum, Franco, Kataloonia, Hispaania, Venemaa

Peamised teemad

  • Aastaks 2025 jääb tööealisi 43 000 võrra vähemaks, illustratiivne foto

    Töötajate arv jääb samaks vaid siis, kui nii töö- kui ka pensioniealiste hõive kasvab. Selleks, et töötajaid jätkuks, tuleb kõigil töötada kauem ning mitteaktiivsete osakaal tööealistest peab veelgi vähenema

    7
  • Lendurid demonstreerisid venelase ja vene sõduri parimaid omadusi

    Prantsusmaa välisminister ja Pentagon võivad ükskõik kui kaua kinnitada ajakirjanikele ja nende kaudu kogu ühiskonnale, et Islamiriigi alistas Lääne koalitsioon, kuid see ei mõjuta kuidagi seda, et Damaskus taastas oma kontrolli suurema osa riigi territooriumi üle.

    52
  • New Yorgi bussiterminalis toimus plahvatus

    New Yorgi metroos Manhattanil Times Square´i lähedal plahvatas hommikuse tipptunni ajal inimese keha külge seotud torupomm, mis vigastas platvormil kahtlusalust ja veel üht inimest

    9