05:43 22. Oktoober 2017
Tallinn0°C
Kuula otse
Venemaa president Vladimir Putin ja Saudi Araabia kuningas Salman bin Abdul-Aziz Al Saud

Miks Venemaa USA koha Lähis-Idas üle võtab

© Sputnik / Sergey Guneev
Poliitika
lühendatud link
Irina Alksnis
8031

Pahasoovijad räägivad, et Venemaa on Lähis-Idas nüüd korgiks iga anuma augule ja tuleb tunnistada, et selleks on ka alust, arutleb RIA Novosti autor

Irina Alksnis agentuurile RIA Novosti

Saudi Araabia kuninga Salman bin Abdulaziz Al Saudi visiit Moskvasse lõpetas ühest küljest rohkem kui kümne aasta pikkuse perioodi kahepoolsetes suhetes. Just nii kaua tuli oodata Saudi monarhi vastuvisiiti pärast Vladimir Putini külaskäiku Ar-Riyāḑi 2007. aastal. Teisest küljest sai Saudi valitseja külaskäik selle tähtsa protsessi jätkuks, kus Venemaa on taastamas oma kunagisi positsioone Lähis-Ida regioonis.

Moskva aktiivse tegevuse taastamine regioonis sai alguse juba üsna ammu. 2010-ndate aastate alguses oli selles suunas juba märgata teatud edasiminekut. Kuigi see oli üsna vähemärgatav, võiks isegi öelda dekoratiivne USA ja tema võtmeliitlaste (Saudi Araabia, Katari ja Iisraeli) totaalse domineerimise kõrval Lähis —Idas ja pidevalt laieneva verise kriisi taustal, kuhu regioon oli maailma ainsa üliriigi poliitika tulemusel sattunud.

Saudide kuningas külastas esmakordselt ajaloos Venemaad >>

Kahtlemata sai Venemaa sõjaline operatsioon Süürias märgiliseks otsus, mis muutis täielikult sündmuste käiku regioonis, mil tundus, et stabiilsus ja sõjategevus üha laienes, kistes sellesse üha uusi riike. Möödus kõigest kakas aastat ja see, mis paljude meelest oli lootusetu ja ohtlik avantüür, muutus kogu geopoliitilist konfiguratsiooni ja kvalitatiivselt jõude vahekorda selles planeedi ühes tähtsamas piirkonnas.

Moskva mitte ainult ei päästnud hukule määratud Assadi ega taganud Süüria valitsusele minimaalse kauplemisruumi teiste Süüria kriisi osapooltega või siis teiste Süüria kriisis osalevate riikide ja relvaformeeringutega. Just praegu on Venemaa jõudnud finišisirgele kus ISIS-se (terrorirühmitus, Venemaal ja paljudes teistes riikides keelatud — toim.) hävitamine ja Süüria territooriumi lõplik vabastamine on lakanus olemast uskumatu fantastika.

Kuid lisaks sõjalistele võitudele suutis Venemaa kahe aastaga saavutada selliseid poliitilisi tulemusi, mis alles üsna hiljuti oleksid tundunud mõeldamatute ja kättesaamatutena. Moskva on koos Ankara ja Teheraniga üles ehitanud ja tööle rakendanud stabiilsusekaare regioonis, mis on juba iseenesest unikaalne saavutus, arvestades nende kahe tähtsa riigi suhete ajalooga regioonis.

Sõja asemel, kuhu neid püüdlikult tõugata taheti, ehitavad Venemaa ja Türgi nüüd gaasijuhet „South Stream“ ja realiseerivad reketikomplekside S-400 müügitehingut.

Pahasoovijad räägivad, et Venemaa on Lähis-Idas nüüd korgiks iga anuma augule ja tuleb tunnistada, et selleks on ka alust. Just Moskvas nähti lootust verise kaose lõpetamiseks ja Lääne poolt varemeteks muudetud riikide taas ülesehitamiseks, olgu selleks siis Iraak või Liibüa. Nende riikide liidrid annavad Venemaale kõige heldemaid avansse ja on valmis kostööks kõige erinevamates valdkondades alates loodusvarade hõlvamisest ja lõpetades ehituslepingutega.

Venemaa president Vladimir Putin ja Saksamaa liidukantsler Angela Merkel käsitlevad 2. mail Sotšis
Фотохост-агентство

Süürial tekkis lootus >>

Katar, kellega trööstitud suhted olid paljude ajalooliste anekdootide ja reaalsetel sündmustel põhinevate  lugude aineseks, on kõigest paari aastaga oluliselt oma positsiooni muutnud. Veel mõne aasta eest võis Venemaa ja Katari suhete sümboliks pidada Vitali Tšurkini ja Katari esindajate vahelisi äärmiselt teravaid diskussioone ÜRO-s, mis tihti meenutasid skandaale. Just nendest on tänaseks saanud legend, mille järgi  siit ilmast juba lahkunud Venemaa esindaja olevat väidetavalt pöördunud Katari kolleegi poole sõnadega: „Ma esindan suurt Venemaad ja räägin tema nimel vaid tähtsate inimestega.“

Nüüd on nendest aegadest järel vaid mälestused, Moskvast on aga Dohale saanud tulus kaubanduspartner, kellega arendatakse tõsiseid investeerimisprojekte. Just Katari fond QIA omandas möödunud aasta detsembris „Rosnefti“ aktsiatepaki ja kevadel sai teatavaks Venemaa ja Katari ühisprojektidest ning Katari investeeringuagentuuride investeeringutest 12 miljardi dollari väärtuses. Seejuures vajab Katar tõepoolest Kremli toetust, sest riik on tõmmatud ebasõbralikku vastasseisu oma naaberriikidega, eesotsas Saudi Araabiaga.

Moskva aga demonstreerib kogu selles Lähis-Ida probleemidapuntras loogilisust ja järjekindlust ning on oma kindla toetusega Assadile ja temaga sõlmitud liidule pälvinud isegi nendes lugupidamise, keda see partnerlus ärritab. Võrreldes Washingtoniga, kes oma hetkeliitlastest kergesti loobub, on Moskva oma sõna alati pidanud ja endale võetud kohustused täitnud ja paistab nüüd Lähis-Idale iga päevaga üha ligitõmbavam.

Selline asjade seis on teada ja sellest kirjutatakse viimasel ajal otsesõnu mõjukates Lääne meediaväljaannetes: Venemaa on endale võitmas olulise tegija kohta Lähis-Ida, mis seni kuulus USA-le.

Lähis-Ida uus konfiguratsioon >>

Pole midagi imelikku ka selles, et Moskva on ilmutanud järjekindlust ja kindlameelsust oma suhetes kõige rikkama ja võimsama piirkonna riigi Saudi Araabiaga.

Ajalugu on need kaks riiki tavaliselt viinud teine teisele poole barrikaadi. Ei maksa imeks panna, et veel halvemad olid Venemaa suhted ainult Ar-Riyāḑiga. Erandiks ei olnud ka Süüria kriis, kus Moskva sekkumine hävitas kõik saudide plaanid Süüria suhtes.

Kuid Venemaa sõjaline operatsioon näitas, et ajad on muutunud. Vaatamata Saudi araabia ärritusele Venemaa Süüria poliitika suhtes, kahe riigi vaheline koostöö aina kasvab: investeerimisprojektid, tuumaelektrijaama rajamise kavatsus, koostöö naftatootmise valdkonnas, kuuldused koostööst sõjanduses. Kõrged saudide esindajad (kaas arvatud troonprints) on saanud Moskvas sagedasteks külalisteks. Kuninga visiit jätkas seda kahepoolsete suhete jada.

Vaevalt, et selline sündmuste areng edaspidi oma suunda muudab.

Venemaa kehtestab end üha enam maailmaareenil USA kõrval, mis nõuab endale totaalset monopoli oma huvidega arvestamisel. Moskva aga jääb endale kindlaks, et see olukord ei ole enam võimalik ja see ei tööta enam.

Venemaa positsiooni eeliseks on see, et nõudes teiste riikide huvidega arvestamist ei pea ta silmas mitte ainult ennast. Oma viimaste aastate käitumisega on ta tõestanud, et need ei ole vaid sõnad.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
analüütika, poliitika, Kreml, Bashar al-Assad, Vladimir Putin, Lähis-Ida, USA, Venemaa

Peamised teemad