16:59 24. November 2017
Tallinn+ 7°C
Kuula otse
USA sõjaväelased

Ameeriklaste Euroopa Venemaa eest kaitsmise plaan: Ukraina ja Baltimaad on unarusse jäänud

© Flickr / DVIDSHUB
Poliitika
lühendatud link
Irina Alksnis
9103

USA kaitseametkonna eelarves on sõjalise abi andmiseks Ukrainale ette nähtud 350 miljonit dollarit ja 100 miljonit Lätile, Leedule ja Eestile "kaitsevõime tugevdamiseks ja Venemaa võimaliku agressiooni heidutamiseks"

Irina Alksnis agentuurile RIA Novosti

Järjekordne kuum uudis USA kompromissitust võitlusest "Venemaa ohuga": Pentagon eraldas järgmiseks eelarveaastaks Euroopas Venemaale "vastutegevuse" osutamise programmile "Euroopa heidutusinitsiatiiv" (European Deterrence Initiative) 4,6 miljardit dollarit.

Muuhulgas on USA kaitseametkonna 2018. aasta eelarves sõjalise abi andmiseks Ukrainale ette nähtud 350 miljonit dollarit ja 100 miljonit Lätile, Leedule ja Eestile "kaitsevõime tugevdamiseks ja Venemaa võimaliku agressiooni heidutamiseks".

Selleks, et neid numbreid hinnata, peaks omama ettekujutust toimuva üldmastaabist.

Kas tonn õunu on palju või vähe? On selge, et antud juhul on põhimõttelise tähtsusega küsimus, kelle jaoks — kas see kogus on mõeldud perekonnale, lasteaiale või miljonilinnale.

Kuidas on lood mõõtkavaga antud juhul?

Kokku on Ameerika 2018. aasta kaitse-eelarve 640 miljardit dollarit. Näiteks sõjaväelaste palkadeks on eelarves eraldatud 141,5 miljardit, uute lennukite ja kopterite soetamiseks üle 20 miljardi.

Sellel foonil paistab "Balti tiigritele" eraldatud 100 miljonit isegi mitte pilke, vaid suisa mõnitamisena. Muide, Kiiev saab kuni "institutsionaalsete" reformide läbiviimiseni oma armees kõigest poole talle ette nähtud 350 miljonist, see tähendab 175.

Kaitseminister Jüri Luik kohtus Poola kaitseministri Antoni Macierewicziga
© Sputnik / Вадим Анцупов

Arvestades, et tegemist on riikidega, kes on igapäevaselt Venemaa sissetungi ootel (juba neljandat aastat, aga jätame selle sulgudest välja), kes positsioneerivad end välispoliitiliselt ja olulisel määral ka sisepoliitiliselt ohvrina, kes viskuvad Euroopa päästmiseks rinnutsi vastu "Venemaa ohule", tundub selline finantsabi solvav.

Mis aga ülejäänud summasse puutub, siis siin on võimatu vaielda. Üle viie miljardi dollari (4,6 miljardit, lisaks eraldised teistelt eelarveridadelt) on muidugi kõigest alla ühe protsendi USA kogu kaitse-eelarvest, kuid see paistab siiski hoopis muljetavaldavam, kui need haledad sada miljonit. Muide, 2018. aastal saab "Euroopa heidutusinitsiatiiv" miljardi (isegi pisut rohkem) võrra rohkem, kui käesoleval aastal.

Küsimus on selles, millele need miljardid konkreetselt kuluvad ja milliseid eesmärke Ühendriigid oma sõjalist finantseerimist Euroopas silmas peavad.

Vastus sellele küsimusele ei olegi nii ühene, nagu tunduda võiks.

Ühest küljest viitab ülaltoodud, Venemaa suurima löögiohu all olevate Ukraina ja Balti riikide näide läbipaistvalt selle, nagu Läänes otsesõnu tunnistatakse, et ameeriklaste tegevusel on seal vaid sümboolne ja rituaalne tähendus.

Teisest küljest avaldas ajakiri "Spiegel" hiljuti Saksamaa välisministeeriumi avalikustatud dokumendile pühendatud artikli, mille kohaselt on USA-l valikuvabadus, kas astuda või mitte astuda Põhja-Atlandi allianssi kuuluva riigi eest tema ründamise korral sõtta. Seega variseb põrmu kaasaegse maailma järjekordne "kaljukindel" postulaat, et NATO liikmelisus on riigile julgeolekugarantii, sest alliansi liikme ründamise korral astub USA kindlasti tema poolel sõtta.

Nord Stream 2
© Sputnik / Сергей Гунеев

Kolmandaks, annavad mõtiskluseks ainet viimasel ajal silmnähtavalt pingestunud suhted USA ja Euroopa vahel. Selle näiteks on nii transatlantilise kaubanduspartnerluse läbikukkumine ja ilmselged hõõrumised Vana maailma varustamisel energiaressurssidega (Washingtoni katsed torpedeerida gaasijuhet "Nord Stream —2" vaatamata Berliini ja teiste Euroopa pealinnade avalikule toetusele) ja isegi üha pealetungivamad jutud vajadusest moodustada alternatiivina NATO-le Euroopa oma relvajõud.

Võimatu on vastu vaielda, et Euroopa suunal on märgata sõjalis-poliitiliste pingete kasvu. Kõik osapooled teevad jõupingutusi oma võimsuse suurendamiseks. Kuid samuti pole võimalik eitada, et esialgu on sellel tegevusel paljuski rituaalne iseloom, mis lähtub iidsest põhimõttest "kui tahad rahu, valmistu sõjaks".

Seejuures on USA jaoks palju aktuaalsemaks ja teravamaks probleemiks asjaolu, et Euroopa laiendab üha aktiivsemalt oma manööverdamisruumi ja on selge, et see on tervikuna suunatud vabanemisele poolkoloniaalsest sõltuvusest maailma üliriigist. Seda enam, et praegused sisepoliitilised naginad Ühendriikides pakuvad selleks soodsat võimalust.

Seetõttu polegi nii fantastiline, et järgmiseks aastaks Pentagoni poolt Venemaa-vastasteks üritusteks Euroopas planeeritud vahendite sihtmärgiks ei olegi Venemaa, mis on vaid mugavaks ettekäändeks, vaid Euroopa ise. Tegemist on Washingtoni jõupingutustega kontrolli taastamiseks Vana Maailma üle, mis on tunnetanud globaalse hegemooni haarde nõrgenemist ja soovib vabaneda juba ära tüüdanud alluvussuhtest.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
eelarve, NATO, Eesti, USA, Ukraina

Peamised teemad