19:32 19. November 2017
Tallinn+ 2°C
Kuula otse
Türgi ja Venemaa presidentide kohtumine

Putini ja Erdoğani kohtumine: "kõik on alles ees"

© Sputnik / Алексей Никольский
Poliitika
lühendatud link
Rostislav Ištšenko
3120

Sotši ei sõideta kohale mitte protokollilisteks ja juubelikohtumisteks, vaid tõsiseks ja vaevanõudvaks tööks, mõnikord, kui pole midagi pakkuda, sõidetakse tühjalt tagasi

Rostislav Ištšenko, Süsteemse analüüsi ja prgnoosikeskuse president agentuurile Sputnik

Sotšist on saanud Venemaa presidendi välispartneritega peetavate töökohtumiste toimumispaik. Tänapäeva Venemaa poliitikas mängib 2014. aasta taliolümpiamängude linn umbes samasugust rolli, nagu USA globaalse domineerimise ajal mängis USA presidentide residents Camp David. Sotši ei sõideta kohale mitte protokollilisteks ja juubelikohtumisteks, vaid tõsiseks ja vaevanõudvaks tööks. Mõnikord, kui pole midagi pakkuda, sõidetakse tühjalt tagasi, nagu juhtus Angela Merkeliga selle aasta maikuus.

Praegu viibib Sotšis Türgi president Recep Tayyip Erdoğan ja tema illusioonid midagi Venemaast tasuta välja pigistada või temalt jõuga ära rebida on ammu kadunud. Viimased poolteist aastat on Türgi eranditult konstruktiivne olnud.

Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson
© Sputnik / Вадим Анцупов

Pole kahtlust, et Türgi president ei kohtu Vladimir Putiniga sel aastal juba neljandat korda ilmaasjata. Türgi teeb Venemaa ja Iraaniga head koostööd Süüria kriisi lõplikuks lahendamiseks ja radikaalsete islamistide hävitamiseks. Kuid siiani on lahendamata Süüria sõjajärgse korralduse küsimus ja see on tihedalt seotud türklasi vägagi erutava kurdi probleemiga.

Lisaks sellele jäävad pärast sõda Süüriasse alaliselt Venemaa ja ilmselt ka Iraani sõjaväebaasid. Sellega piiratakse Türgi manööverdamisvõimet Lähis-Ida regioonis. Vaevalt, et selline variant Erdoğan"i rahuldab. Kuna sõjaväebaaside paigutamisega tuleb tal leppida, hakkab ta otsima varianti, mis lubaks Türgil säilitada Ankara jaoks selles võtmetähtsusega piirkonnas tasakaalu (kasvõi tema traditsioonilise konkurendi Iraaniga).

Probleeme on ka Saudi Araabiaga, kes on hakanud silmnähtavalt Venemaaga lähenemise võimalusi otsima. Esialgu on teadmata, kuivõrd pikaajaline saab olema Saudide Venemaa poole kallutatud poliitika, kuid Türgile on see veel üheks oluliseks probleemiks. Er Riad on Ankarale samaaegselt nii hetkepartner, kui ka traditsiooniline konkurent. Olen veendunud, et Türgis kardetakse energiafaktorit. Saudid on oma mõjujõudu energiakandjate hindadele korduvalt edukalt ära kasutanud endale soodsate liitlaste hankimiseks.

Nagu näeme, on Lähis-Ida üks, kuid pretendente selle liidrikohale palju ja kõik nad on mingil määral soojendanud suhteid Venemaaga. Selleks, et oma suhete prioriteetsust kaitsta, peab Erdoğan välja pakkuma midagi erilist, mida keegi, peale Türgi, pakkuda ei saa.

Lähis-Ida geopoliitilise temaatikaga kahepoolsete suhete probleemid, mida Erdoğan lahendada tahaks, ei piirdu. Venemaa turistid on osaliselt Türgisse tagasi tulnud, Türgi ehitajad, juur- ja puuviljad on tagasi Venemaa turul. Kuid esiteks, on see oluline turusegment, mida Türgi ettevõtjad varem kontrollisid, kadunud ja seda tagasi saada on praktiliselt võimatu. Teiseks on Venemaa oma farmerite toetamiseks säilitanud osa protektsionistlikke meetmeid. Need tühistatakse järk-järgult, kuid Ankara tahab, et seda tehtaks võimalikult ruttu, Moskva aga venitab sellega endastmõistetavalt, andes oma tootjatele võimaluse turul kindlalt kanda kinnitada, enne kui türklastel sinna naasta lubatakse.

Kolmandaks on türklastel viimastel aastatel järsult halvenenud muuhulgas majandussuhted EL ja USA-ga. Türgi vajab edasist majanduskoostöö laienemist. Venemaa ei ole selle vastu, kuid soovib sellest ka ise kasu saada — kaupade liikumine peab olema kahesuunaline ja projektid vastastikku kasulikud.

Kokkuvõtteks ei ole Erdoğani ülesanne kergete killast ja seepärast ei leiagi see lahendust ei ühe, kahe ega kolme visiidiga. Need visiidid saavad olema tõsised ja neid jätkub kauaks.

Sellele vaatamata ei saa väita, nagu puuduksid Türgil argumendid, mis Venemaad huvitada võiksid. Omal ajal tekitas NSV Liidu lagunemine suurt eufooriat ja sünnitas suuri laienemisplaane mitte ainult EL-s ja NATO-s, vaid ka Türgis. 90-ndatel aastatel levitas Ankara pantürkestani välispoliitika kontseptsiooni, mis nägi ette Türgi mõju taastamist Taga-Kaukaasias ja Kesk-Aasias üldise "Türgi maailma" raames.

Venemaa ja Türgi presidendid mängivad oma lähenemisega osavat ja samal ajal ka kaugele ette vaatavat mängu
© Sputnik / Sergey Guneev

Selle kontseptsiooni arendamiseks tehti suuri jõupingutusi. Nii sõjaline, kui humanitaarkoostöö, krediidid, nende riikidest pärit üliõpilaste õpetamine Türgis Türgi riigi kulul ja loomulikult töö kohaliku eliidiga. No ja lõpuks ka kõiki osapooli lähendav islami faktor.

Türgi mõju levis aktiivselt Aserbaidžaanile, Turkmeeniale, Usbekistanile ja Kasahstanile. Analoogsed Iraani katsed põrkusid sunniitide ja šiiitide religioossetele vastuoludele, sellele, et iraanlaste sugulasrahvad on kontsentreerunud peamiselt Tadžikistanis ja Iraani kestvale viibimisele sanktsioonide all, mis takistas temalt poliitilise ja majandusliku toetuse saamist, see-eest aga garanteeris liiga tiheda koostöö korral probleemide tekkimise suhetes USA-ga.

Seega sai Türgi üsna pikaks ajaks endistele türgikeelsetele NSV Liidu liiduvabariikidele aknaks läänemaailma, nende huvide lobist mitte ainult NATO-s, kus Türgi mängis üht tähtsamat rolli, vaid ka EL-s, mille liikmeks Ankarat ei võetudki.

Nüüd on olukord kiiresti muutumas, kuid Ankara kättevõidetud mõju nendes riikides ei ole kuhugi kadunud. See on mõnevõrra kaotamas Venemaale, kes on vähemalt viis aastat Kaukaasias ja Kesk-Aasias ajanud aktiivset pealetungipoliitikat ja Iraanile, kes on Süüria kriisi ajal endast valjult teada andnud. Sellele vaatamata on veerand sajandi jooksul sisseseatud suhted ja kontaktid väga väärtuslikud.

Loomulikult on Venemaa huvitatud sellest, et Türgi kasutaks oma võimalusi traditsiooniliste huvide valdkonnas mitte Moskva kahjustamiseks, vaid tema huvides. Arvan, et ka Ankara mõistab, et kui Kremliga ei õnnestu kokkuleppele jõuda, siis surutakse ta praegustelt positsioonidelt lihtsalt tasapisi välja.

Kuid Venemaa erinebki selle poolest USA-st, et ta ei püüa midagi lihtsalt niisama ära võtta. Moskva püüab alati leida vastastikku kasulikku lahendust.

Türgi mõju Kesk-Aasias ja Taga-Kaukaasias, mida ta võiks Venemaa huvides kasutada, ongi selleks argmendiks, mida Erdoğan lauale panna võib, et veenda Putinit Türgi jaoks olulistes küsimustes talle vastu tulema. See on tugev trump, kuid ma arvan, et esialgu püüavad türklased seda varuks hoida ja kaubelda. Nii et Sotši ei võõrusta Türgi riigipead kindlasti mitte viimast korda.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Putin, Vladimir Putin, Recep Tayyip Erdoğan, Venemaa, Türgi

Peamised teemad