15:46 10. Detsember 2019
Kuula otse
  • USD1.1075
  • RUB70.5731
Theresa May Tapa linnakus

Theresa May püüab Putini vaimu väljakutsumisega Ühendkuningriiki päästa

© Фото : Jürgen Randma
Poliitika
lühendatud link
4001

Theresa May ees oli keeruline, praktiliselt täitmatu ülesanne: kirjutada Putini, tema "libauudiste" ja müstiliste häkkerite kraesse kõik briti probleemid

Ivan Danilov, Crimson Alter blogi autor

"Üks tont käib ringi mööda Euroopat, putinismi tont". Just nii oleks Theresa May võinud alustada oma palju kõmu tekitanud esinemist, seda enam, et selline klassikaline retoorika oleks hästi sobinud tema parimates briti russofoobse propaganda traditsioonides tehtud avaldustega. Briti peaminister ei olnud küll Churchilli ega tema Fultoni kõne tasemel, kuid ta püüdis väga.

Theresa May ees oli keeruline, praktiliselt täitmatu ülesanne: kirjutada Putini, tema "libauudiste" ja müstiliste häkkerite kraesse kõik briti poliitilise elu probleemid, samuti karmid ühiskondlikud konfliktid, mis söövitavad nagu hape inglise ühiskonna kude. Väga ahvatlev oleks kirjutada Kremli arvele seda, mida Theresa May nimetab diplomaatiliselt "tüliks" või "lääne dissonantsiks" ja seda, kui osavalt on Vene propaganda õppinud kasutama "informatsiooni relvana", kuid selline sõnaline platseebo on nõrkuse, mitte tugevuse tunnus. Briti peaminister otsib juba ette süüdlasi selles, et Ühendkuningriik on tema juhtimise all "Briti majandusimpeeriumist" muutunud "Mehhiko saareks".

Theresa May peaprobleem ei ole Kremlis, vaid Brüsselis. Briti koorekiht, kes lootis kasutada Brexitit oma eesmärkidel, kavaldas lõppkokkuvõttes üle iseend ega tea nüüd, kuidas enda üles seatud lõksust välja pääseda. Algne plaan oli ehtinglaslikult häbematu ja kaalutletud: vaja oli Euroopa Liidust välja pääseda, vabaneda tüütutest migrantidest ja Brüsseli diktaadist paljudes poliitilises ja majandusküsimustes ning lõpuks heita endalt kohustus maksta Euroopa ühisesse eelarvesse. Seejuures eeldati, et Ühendkuningriik säilitab EL liikmeksolemise peamise eelise – kerge juurdepääsu Euroopa ühisele turule. Stsenaarium oli tõeliselt inglaslik, kuna nägi ette kõige Briti majandusele kasuliku säilitamise seejuures selle eest midagi maksmata.

See plaan ei õnnestunud. Nende aastate jooksul, mil London töötas Ameerika peamise mõjutusinstrumendina EL-s, kogunes kontinentaal-Euroopa ja tema poliitilistesse eliitidesse kolossaalne väsimus, ärritus ja mõnel juhul isegi viha, mis nüüd on välja paiskunud.

Alustuseks tegi Theresa May ettepaneku maksta 60 miljardit eurot kompensatsioonina Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise eest ja Londoni panusena pikaajalistesse Euroopa projektidesse, mis olid algatatud veel enne põhjapanevat Brexiti referendumit. Ülearune oleks kõhutada, et briti poliitilisele eliidile oleksid sellised tingimused, pealegi maksimaalselt alandavas formaadis Ühendkuningriigi jaoks, vastuvõetamatud, kuid Londoni probleemid Euroopa suunal sellega alles algasid.

Euroopa armee on müüt
© Sputnik / Ирина Калашникова

Jean-Claude Juncker´i targal juhtimisel tegutsevad euroametnikud töötasid May jaoks Kunigriigi EL-st väljumiseks välja maksimaalselt ebameeldiva läbirääkimiste protseduuri. Euroopa konsolideeritud positsioon taandub sellele, et kõigepealt peab London nõustuma raha maksmisega ning kohustuma tagama Euroopa migrantide õigused (sealhulgas konservatiivsete brittide poolt niivõrd vihatud "Poola torumeestele") ja alles siis saab arutada Ühendkuningriigi soovi säilitada talle täielik juurdepääs EL ühisele turule Norra, Islandi või Šveitsi mudeli järgi. Ilma täisväärtusliku ja tõketeta juurdepääsuta Euroopa turule ähvardab Briti majandust terav ja sügav retsessioon, mis meenutab pisut seda, mis toimus Ukrainaga juurdepääsu piiramisel peamisele eksporditurule, mis asub Venemaal.

Jean-Claude Juncker´il on Ühendkuningriigiga ka isiklikud arved klaarida, sest ta jäi koduses Luksemburgis ilma peaministritoolist spiooniskandaali tõttu, millesse oli segatud MI-6 ja millest inglise meedia avalikult kirjutas. Nüüd on käes kättemaksuaeg ja Juncker, keda Euroopa meediaväljaanded on juba palju kordi süüdistanud Venemaa huvide läbisurumises, püüab anda Ühendkuningriigile maksimaalselt tugevat hoopi.

Londonil ei ole hoobasid Junckerile ja Merkelile surve avaldamiseks. Neid ei ole isegi võimalik avalikult kritiseerida, sest see teeks läbirääkimised veelgi keerulisemaks. Nii tulebki otsida Putini tonti, mis "külvab Läänemaailmas tüli" ja õõnestab Euroopa solidaarsust.

Theresa May ei ole kaugeltki juhuslikult kinnitanud, et Euroopa solidaarsus julgeolekuvaldkonnas elab veel, vaatamata kõikidele Venemaa jõupingutustele. Probleem on selles, et Briti peaminister pidas selle kõne seistes selle sama Euroopa ja transatlantilise julgeolekualase suveräänsuse haua serval. Kolmeteistkümnendal novembril allkirjastasid 23 Euroopa riiki pakti, mis loob faktiliselt EL ühendatud relvajõud, kusjuures Ühendkuningriik Brexiti tõttu Euroopa uude julgeolekuarhitektuuri ei sobitunud.

Euroopa ametnikud, samuti Saksamaa ja Prantsusmaa liidrid, kes "Euroopa armee" algatasid, ignoreerisid Briti diplomaatide meeleheitlikke katseid peatada NATO-le ilmseks konkurendiks ja Euroopa huvidele USA-s suureks probleemiks saava EL struktuuri formeerimist. "Euroopa armee" idee kui alternatiiv "Ameerika julgeolekuteenusele" kuulub samuti Jean Claude Junckerile ja Brexit võimaldas selle ellu viia, mis teeb Londoni ja Washingtonis geopoliitilistele pistrikele samuti tuska. Kuigi "Euroopa armee" loomise pakti allkirjastamise fotol pole Putini tonti näha, ei maksa kahelda, et Theresa May vermib Venemaa presidendi mõju Euroopa Liidu veel karastumata poliitikute meeltesse. See on vaid aja küsimus.

May valitsuse ette on praegu ilma mistahes kokkulepeteta Euroopa liiduga tõusnud täies pikkuses "karmi Brexiti" perspektiiv. Briti majandusele saab see olema tohutuks probleemiks, kusjuures peamiseks kannatajaks pooleks saab olema London, kust pangad juba massiliselt Saksamaale pagevad.

40 tooride parlamendisaadikut avaldab Mayle umbusaldust
© Sputnik / Алексей Витвицкий

Esmakordselt mitme sajandi jooksul on Euroopa rahandustegevuse keskus ümber asunud kontinendile. Briti meedia teatab, et Briti juhtkonna viimaseks lootuseks Euroopa ühisturust ilmajäämise korral oli plaan Ühendkuningriigi astumisest NAFTA-sse — Põhja-Ameerika vabakaubandusorganisatsiooni, mis on parasjagu kriisis sellepärast, et Donald Trump kavatseb selle aluspõhimõtted üle vaadata. See võib viia selleni, et Mehhiko NAFTA-st lahkub.

Washingtonil ei ole midagi selle vastu, et "asendada" Mehhiko kuuleka ja Brexiti-järgselt tugevasti vaesunud Ühendkuningriigiga. Vähemalt saab ameeriklastel olema heameel näha endist metropoli majandusliidus, mida Washington täielikult kontrollib. Igatahes on ajalool hea huumorisoon. Saatuse iroonia on hämmastav: London tahtis niiväga Euroopa Liitu enda huvides ümberformateerida ning õhutas nii kaua ja edukalt konflikte mandril asuvate liikmesriikide vahel, et sattus liialt hoogu ja maksimum, millele ta nüüd loota saab, on muutuda suureks Euroopa Accapulcoks.

Kes tehakse aga selles, kunagi kõikvõimsa Briti impeeriumi lõplikus katastroofis süüdlaseks, pole enam mingit tähtsust. Kui britte lohutab, et kõiges oleme süüdi meie, siis las nad usuvad seda. Oleme sellega juba harjunud.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Brexit, NATO, armee, Jean-Claude Juncker, Donald Trump, Vladimir Putin, Theresa May, Ühendkuningriik, EL, USA

Peamised teemad