19:39 04. Detsember 2020
Kuula otse
  • USD1.2159
  • RUB90.0679
Poliitika
lühendatud link
8923

Külma sõja ajal nimetati neid, kes geopoliitilise jõu keskust ei valinud, mitteühinemisliikumiseks

Pavel Šipilin agentuurile Sputnik

Neil päevil lubas ajaleht New York Times, nagu enne teda paljud väljaanded erinevates riikides, endale räige taktituse Ukraina suhtes ja avaldas maakaardi, kus Krimm on tähistatud vaidlusaluse territooriumina. Veelgi enam, poolsaar oli sama värvi nagu Venemaa.

Selliseid kaasusi on Krimmi jurisdiktsiooni muutumise järel olnud juba väga palju. Ukraina välisministeerium oli kahe aasta eest isegi sunnitud pöörduma teadlike kodanike poole üleskutsega sellistest "vigadest" teatada. Teadlikud kaaskodanikud teatavad, välisministeerium saadab laiali ärritunud kirju — töö käib.

Kuid veenda kedagi korrektiive sisse viima ei õnnestu kaugeltki alati – ajalehtede, õpikute, reisijuhtide ja teiste väljaannete toimetused reageerivad loiult või ei reageeri üldse. Seesama New York Times keeldus avaldatud maakaardi muutmisest järsult.

Rein Müllerson Krimmis: unipolaarse maailma ajastu on lõppenud>>

Ja üleüldse, viimasel ajal on Venemaad Ukraina territooriumi "annekteerimises" süüdistav vihakoor märksa hõredamaks jäänud. Seda illustreerib ÜRO Peaassamblee kolmandas komitees toimunud Krimmis väidetavalt inimõiguste rikkumise hukka mõistva resolutsiooni hääletustulemus: "poolt" oli 71, sealhulgas Läti, Leedu ja Eesti, vastu 25, erapooletuks jäi 77, peamiselt Aafrika ja Ladina-Ameerika riiki.

Külma sõja ajal nimetati neid, kes geopoliitilise jõu keskust ei valinud, mitteühinemisliikumiseks. Praegu on mitteühinenud riikide arv taas kasvanud. Neil on sisuliselt ükskõik, kellele kuulub Krimm, nad juhinduvad omakasust ega soovi jõukeskuste, ei USA ega Venemaaga, suhteid rikkuda.

Kõikumine geopoliitiliste konkurentide jaoks tähtsa resolutsiooni hääletamisel on ilmselt kõige eredam tunnistus sellest, et ühepolaarne maailm on minevikku jäänud.

Millal see täpselt toimus, on raske öelda. Võiks pakkuda 30. septembrit 2015 – päeva, mil Venemaa õhujõud sekkusid Süüria Araabia Vabariigi kutsel Süüria kriisi. Tol ajal pidasid paljud Venemaa osalemist Lähis-Ida kriisireguleerimises "avantüüriks" ja isegi "teiseks Afganistaniks". Õigem oleks valida mingi hilisem kuupäev, kui saabus murrang võitluses terroristidega ja sai selgeks, et Moskva, nagu välja tuleb, on võimeline läbi viima keerulisi sõjalisi operatsioone kaugel kodumaast minimaalsete kaotustega, ja mis peamine, ka tulemust saavutama.

Maailmakaardile ilmus kui mitte uus, siis hästi unustatud vana tegija.

Eesti säilitab tõenäoliselt õiguse pretendeerida Ivangorodile>>

Täna, kui arvestada mainitud resolutsiooni hääletustulemusi, on tinglik Lääs ja samatinglik Ida jagunenud suhtes umbes üks kolmele. Kusjuures Lääneriigid ei hääleta kaugeltki mitte alati omatahtsi, vaid astuvad pigem välja ühtse ideoloogilise rindena, meenutades sellega sotsialistlike riikide blokki selle õitsengu ajal.

Balti riigid on sisuliselt sattunud vihma käest räästa alla – tunnistagem avameelselt, et mingist sõltumatusest ei saa siin juttugi olla, üks ideoloogia on vaid asendunud teisega. Kusjuures "parteidistsipliin" on täna vaata et veelgi karmim, kui oli hilises NSV Liidus. Igal juhul tänase maailmakorralduse seisukohalt põhjapanevat diskussiooni teemal "kellele oma on Krimm" siin ei peeta. Kõned ja artiklid on koostatud varem ette antud näidiste järgi ja neis väljendatakse vaid ühele ideoloogiale joondatud seisukohta.

Resolutsioon sisaldab järeldusi inimõiguste rikkumisest Krimmis, kuid on ju teada, et ÜRO ülekomissari missioon ei ole Krimmis kordagi käinud, selle esindajad küsitlesid vaid 2014. aastast mandri-Ukrainasse elama asunud inimesi. Vaatamata sellele ei kahelnud "Lääne blokk" nende tunnistustes, kuigi poolsaarel on alates selle ühendamisest Venemaaga käinud sajad kui mitte tuhanded avaliku elu tegelased, sealhulgas Euroopa parlamendi saadikud. Nende arvamus sellest, kuidas Krimmi elanikel elu uue võimu all läheb ja kas nad Ukraina võimu alla naasta tahaksid, ei huvita mitte kedagi.

ÜRO-s toimunud hääletamine Krimmi teemal näitas, et Venemaal on liitlasi>>

Täna on küllaltki kummaline jälgida, kuidas USA kasutab varem end hästi õigustanud instrumenti – võitlust inimõiguste eest — hoovana Venemaa vastu. Sest nüüd, kui piirid on avatud, on kerge kõiki toodud fakte kontrollida — piisab, kui tulla poolsaarele ja käia läbi kõik mainitud aadressid. Kuid kui ideoloogia on ohus, ei tohi kahtlusi olla.

Geopoliitilistes intriigides tõde vaid segab. On vaja usku ja kõrgemate jõudude tarkust, vastuvaidlematut allumist ja tulemuste aritmeetilist kokkuarvutamist. Ma ei usu, et see algatajaid rahuldas. Ilmselt sellepärast, et viimase veerandsaja aasta jooksul on ÜRO liikmed korduvalt sattunud inimõiguste ja demokraatia eest peetava üsna laastava võitluse tunnistajaks ja nüüd tekitab see varem nii usaldusväärne instrument kahtlusi.

Vaatamata sellele kasutatakse seda endiselt ja ei maksa loota, et seda tehakse emotsioonide mõjul või sihitult. Võimalik, et kavandatakse demarši ÜRO Peaassamblee vastu ja USA püüab mõista tulevaseks rünnakuks vaja mineva jõu suurust.

Krimmi resolutsioon: Euroopa Parlament üllitas uue soperdise>>

Aasta eest hääletas Krimmi resolutsiooni poolt Ukraina pakutud redaktsioonis 70 riiki, seega aastaga õnnestus enda poolele üle tõmmata vaid üks riik. Ütleme otse, pole eriti tugev tulemus. ÜRO liikmed, kes alles hiljuti kartsid Washingtoni hukkamõistu, on ilmselgelt julgemaks muutunud.

Mitmepolaarne maailm on saanud reaalsuseks.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
vaidlusalune territoorium, The New York Times, Venemaa, Ukraina, Krimm

Peamised teemad