23:57 22. September 2020
Kuula otse
  • USD1.1740
  • RUB89.1500
Poliitika
lühendatud link
5110

Endine USA suursaadik kohtus Venemaa suursaadikuga USA-s ja palus tollelt kaasabi, et Moskva võtaks ta välja isikute nimekirjast, kellel on keelatud Venemaale siseneda

Irina Alksnis agentuurile RIA Novosti

Endise USA suursaadiku Michael McFaul'iga toimunud vahejuhtum palvega Venemaa suursaadikule tema eemaldamisest sissesõidukeeluga isikute nimekirjast demonstreeris erakordselt ilmekalt, et Venemaa ja Ameerika suhete peamine probleem on ühise keele puudumine. Selle sõna otseses mõttes: kui äkki kogu kontekst kaob ja justkui arusaadavad sõnad ning intonatsioonid omandavad nii palju tõlgendamisvõimalusi, et ei olegi võimalik öelda, kas sa tabasid öeldu mõtet või mitte.

Zahharova andis selgituse McFauli lülitamisele sissesõidukeeluga isikute nimekirja >>

Kusjuures suurriikide suhetes ei ole selline asjade seis üldse mitte tühiasi, vaid vastupidi, see on suur probleem, mis võib raskeid tagajärgi kaasa tuua.

Isegi kõige kehvemate ja keerulisemate riikidevaheliste suhete ajal oli ühine keel, ühine arusaamine vastaspoole räägitust, kahtlemata hädavajalik. Veelgi enam, justnimelt halbade suhete korral saab arusaamine vastaspoole öeldu mõttest olema eriti tähtis.

Moskva kehtestas USA endisele suursaadikule viisakeelu
Sputnik / Алексей Филиппов

Kuid kõige hämmastavam toimunus on see, et samaaegselt ühise keele kadumisega Venemaa ja Ameerika suhetes toimuvad analoogsed protsessid juba ka Ameerika poliitilise süsteemi enda sees.

Tegelikult Michael McFaul'iga toimunu lubabki selles toimuvale pilku heita.

Faabula, nagu teada, on väga lihtne: endine USA suursaadik, praegune Stanfordi ülikooli professor, kohtus Venemaa suursaadikuga USA-s Anatoli Antonoviga ja palus tollelt kaasabi, et Moskva võtaks ta välja isikute nimekirjast, kellel on keelatud Venemaale siseneda. Kui tõsine, või vastupidi, naljaksöeldu oli seejuures hr McFauli intonatsioon, võib ainult oletada.

Kuid kui see lugu meediasse sattus, pidas suursaadik vajalikuks toimunut selgitada.

McFaul: Clintoni võites vaadatakse Venemaa-poliitika üle viivitamatult >>

Ta kirjutas oma Twitteri kontol, et "ütles seda avalikul üritusel naljapärast. Muidugi ma tean, et Antonovil ei ole volitusi, et mind Venemaa sanktsioonide nimekirjast eemaldada. Kuid samas arvan ma, et ma ei ole teinud midagi halba, et sellesse nimekirja sattuda."

Naljakas on see, et praeguses, ühise keele kadumine olukorras ajas hr McFaul oma paljusõnalise ja üksikasjaliku seletusega asja veelgi segasemaks ja hullemaks, kui et suutis küsimust selgitada.

Endine USA suursaadik Venemaal Michael McFaul
© Sputnik / Илья Питалев

Oleks ta kirjutanud, et "see oli lihtsalt nali" ja lisanud smailiku, oleks teema olnud ammendatud: meedia lõi ilmaasjata vett vahule.

Kuid endine suursaadik pidas vajalikuks üksikasjalikult kõiki toimunu üksikasju täpsustada, alates rõhutamisest, et asi toimus avalikult üritusel (loe: tunnistajate juuresolekul, kes võivad tema sõnu kinnitada) ja lõpetades täpsustusega, et ta teab Venemaa suursaadiku volituste piire.

Kõik see paljusõnalisus tekitab mulje, et seda säutsu ei kirjutatud mitte niivõrd Venemaa, kuivõrd Ameerika auditooriumile.

Aga see paistab Venemaalt vaadatuna vägagi huvitav, arvestades protsesse, mis praegu teisel pool ookeani toimuvad ja nimelt meie riigi vastu peetavat nõiajahti.

See on veel seda lõbusam, et just praegu on taas muutunud aktuaalseks Trumpi nõuniku Michael Flynni ja tema "Venemaa sidemete" teema. On iseloomulik, et ka sellel oli samuti absoluutselt avalik iseloom, kusjuures Putin isegi ei teadnud, kes tema kõrval istus.

Flynngate: millega võib lõppeda Trumpi nõunikuga seotud skandaal >>

Kuid kõik need asjaolud ei mõjuta toimunust arusaamist USA-s, kus seda kohtumist tõlgendatakse vaata et Flynni värbamisena Vladimir Putini poolt.

Ja selles valguses ei olegi Michael McFaul'i selgituse paljusõnalisus enam nii veider. Pigem paistab see nii, et endine USA suursaadik Venemaal annab endale täielikult aru (olgugi, et hingepõhjas), et "Vene jälje" otsimine Ameerika poliitikas on ammu ületanud terve mõistuse piirid ja muutunud hüsteeriaks.

USA presidendi Donald Trumpi endine rahvusliku julgeoleku nõunik Michael Flynn
© REUTERS / CHRIS KLEPONIS

Selliste protsesside erilisus seisneb selles, et kord juba käima tõmmatud nõiajahi hooratast ei olegi enam nii lihtne peatada ja sellesse satuvad ka täiesti mittepuutuvad inimesed ja isegi algatajad ning aktiivsed protsessi osalised. Igale haritud ameeriklasele, ja Michael McFaul selline inimene kahtlemata on, on teada, et Ühendriikide ajaloos on olnud hulk ebameeldivaid ekstsesse, mis selle eripäraga seotud on.

Selle tulemusena paistab Michael McFauli selgitus pigem enda õigustamisena oma mõttekaaslaste ees, sest ekssuursaadik on USA istuva presidendi järjekindel vastane ja "Venemaa ohu" vastu võitleja: ei-ei, see polnud üldsegi see, mis tunduda võis, tegelikult pidasin ma hoopis midagi muud silmas.

Putinil pole sellist salaorganisatsiooni nagu Bondi filmides >>

See paistis õige samm. Sest muidu, kes teab, mis imelikke ja kahtlasi sidemeid võivad Ameerika eriteenistused ja teised huvitatud isikud avastada, kui nad asja põhjalikumalt uurima hakkavad. Tuntud sovetoloogil ja Venemaa asjatundjal, kes on palju aastaid Venemaal töötanud ja spetsialiseerunud poliitikale, on sellises olukorras parem targu ettevaatusabinõud tarvitusele võtta, vähemalt püüda seda teha.

Autori arvamus ei pruugi kattuda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
suursaadik, analüütika, poliitika, sanktsioonid, suursaatkond, Anatoli Antonov, Michael Flynn, Michael McFaul, Venemaa, USA

Peamised teemad