23:13 12. November 2019
Kuula otse
  • USD1.1015
  • RUB70.4859
Venemaa president Vladimir Putin Süürias

Putini Lähis-Ida taltsutus

© Sputnik / Михаил Климентьев
Poliitika
lühendatud link
8150

Kreml pettis taas kord ekspertide ootusi. Putini saabumine Khmeimimi oli täiesti ootamatu

Irina Alksnis, agentuurile RIA Novosti

Vladimir Putini hiljutise ühepäevase Lähis-Ida visiidi, mille käigus ta külastas kolme riiki, kõige huvitavamaks momendiks oli ehk selle rutiinne, argipäevane iseloom. Kui Ankara ja Kairo visiitide rõhutatud argipäevasus on seletatav kahepoolsete kontaktide tihedusega, siis Venemaa presidendi Khmeimimi ilmumise analoogses positsioneerimises oli siiski midagi erakordset.

See oli Putini esimene külaskäik Süüriasse alates Venemaa sõjalise operatsiooni algusest selles riigis. Seda sündmust oodati kõik need kakas aastat. Korduvalt tehti prognoose, mis meenutasid pigem ennustusi ja seostati neid erinevate tähtpäevadega – alates 23. veebruarist kuni Võidupäevani.

Lendurid demonstreerisid venelase ja vene sõduri parimaid omadusi
Министерство обороны РФ

Kreml pettis taas kord ekspertide ootusi. Putini saabumine Khmeimimi oli täiesti ootamatu. Seejuures oli tema visiit seotud tõepoolest tähtsa sündmusega – teatamisega sõjalise operatsiooni lõpetamisest seoses püstitatud ülesande täitmisega ja otsusega Venemaa sõjalise kontingendi väljaviimise kohta sellest Araabia riigist.

Venemaa armee edu Süürias sai tõesti tähtsaks verstapostiks viimaste aastate Venemaa välispoliitikas mitte ainult Lähis-Idas, vaid kogu maailmas, sest demonstreeris Venemaa põhjendatud pretendeerimist maailma kõige tähtsamale ja efektiivsemale sõjalis-poliitilisele jõule planeedil.

Selline põhjus väärib loomulikult ja õigustatult maksimaalset ärakasutamist riigi mainekujunduslikel eesmärkidel nii riigisiseselt ka raja taga. Võiks arvata, et oodata oli Vladimir Putini visiidi "stsenaariumipõhist" fokusseerimist, nii et mingi muu sündmus seda meedia, ekspertide ega laia avalikkuse eest ei varjutaks.

Tegelikkus aga kujunes hoopis vastupidiseks. Putini osalemine Venemaa Süürias asuvas sõjaväebaasis korraldatud paraadil, tema pühalikud sõnad Venemaa relvajõudude uuest võidust ja kohtumine Bashar Assadiga jäid mõnevõrra kahvatuks võrreldes Venemaa presidendi visiitidega Kairosse ja Ankarasse ning kohtumistega Egiptuse ja Türgi presidentidega.

Seejuures oli Venemaa liidri kohtumiste päevakord kahe viimase presidendiga põhimõtteliselt samuti tavapärane ja jättis Venemaa sõjalise triumfi Süürias kaadrist välja. Aktsent tehti hoopis Süüria rahuprotsessi poliitilisele komponendile, kus tuleb veel palju ära teha. Rääkimata sellest, et tausta valgustasid hoopiski Süüriat mittepuudutavad protsessid, nagu tsiviillennuühenduse taastamine Venemaa ja Egiptuse vahel ning USA poolt Jeruusalemma tunnustaine Iisraeli pealinnana.

Kõik see sunnib otsima vastust küsimusele, miks Kreml lasi käest suurepärase ja täiesti väljateenitud võimaluse mainekujunduseks. Ja kas ta ikka lasigi selle käest?

Toimunu mõistmise võti on ilmselt selles, et võimalust ei lastud mitte käest, vaid see oli täiesti teadlik otsus. Lõppude lõpuks oli Putini äärmiselt sisutehe Lähis-Ida turnee samuti olemuselt mainekujunduslik, lihtsalt selle ülesanded erinesid põhimõtteliselt teiste riikide jaoks tavapärastest.

Venemaa mainekujunduslik positsioneerimine maailma poliitikas on praegu rajatud paljuski USA antiteesile. Ei maksa kahelda, et niivõrd mastaapse ja ilmse sõjalise edu korral oleksid ameeriklased sellest välja pressinud maksimumi, suurejooneliste ürituste ja oma juhtkonna kõlavate kõnedega, millele meedia oleks keskendunud mitu päeva. Tõsi, selle asemel on nad toppama jäänud Afganistani ja Iraaki, kus neil sõjaliste võitudega on tõsiseid probleeme.

Venemaa aga, kusjuures kõige kõrgemal tasemel, esitleb oma välispoliitilisi ja sõjalisi edusamme rõhutatult tagasihoidlikult. Jah, ta tunneb uhkust oma sõjaväelaste üle ja tunnustab neid, kuid tema jaoks on kõige tähtsam töö jätkamine konkreetsete probleemeidega ja küsimustes, mida ei jää sugugi vähemaks.

Lõppenud ringsõitu mõjutasid kahtlemata ameeriklased, kes tunnustasid Jeruusalemma Iisraeli pealinnana ja viskasid sellega järjekordse halu Lähis-Ida kahjutulle.

Ameeriklastele iseloomuliku suure paatose taustal, kes aina rohkem räägivad ja üha vähem teevad (ja teevad üha sagedamini nii, et parem oleks nad rääkima jäänudki), näeb maailm üha enam Venemaad.

Venemaad, kelle sõnad langevad kokku tema tegudega. Venemaad, kes vaikselt ja edukalt saavutab oma eesmärgid ja lahendab püstitatud ülesanded. Venemaad, kes on järjekindel oma tegevuses ja ratsionaalne oma seisukohtades. Venemaad, kes tunneb uhkust oma edusammude ja sõjaväelaste üle, kuid keskendub sellele, mida veel teha tuleb, olgu selleks siis lennuühenduse taastamine Egiptusega, ühised taristuprojektid Saudi Araabia, Türgi ja teiste piirkonna riikidega ning Süüria lõplik naasmine rahuliku elu juurde.

Pole siis imestada, et USA ja Venemaa välispoliitiline käitumine viib üha enam selleni, et vähemalt Lähis-Ida probleemide lahendamises, ja mis peamine, selle piirkonna riigid ise, seostavad võimalikku lahendust mitte enam Washingtoni, vaid Moskvaga.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Bashar al-Assad, Vladimir Putin, Kairo, Ankara, USA, Venemaa, Süüria

Peamised teemad