20:18 18. August 2019
Kuula otse
  • USD1.1076
  • RUB73.3855
Aleksandr Gruško Venemaa ja NATO iseloomude sobimatusest

Gruško Venemaa ja NATO iseloomude sobimatusest

© Sputnik / Григорий Сысоев
Poliitika
lühendatud link
7211

NATO on üles ehitatud selliselt, et organisatsioon ei suuda uutele julgeolekutingimustega kohaneda. Selle organisatsiooni loomisel sisse programmeeritud geneetiline kood lööb kogu aeg välja

TALLINN, 14. detsember — Sputnik. Probleemidest NATO ja Venemaa suhetes ja nende arenguperspektiividest rääkis raadio Sputnik eetris Venemaa Föderatsiooni alaline esindaja NATO juures Aleksandr Gruško.

Kuidas on teie arvates lõppeval aastal muutunud Venemaa ja NATO suhted? Kas nad on veelgi teravnenud või jäänud samale tasemele?

A. Grushko: Venemaa ja NATO suhete kvalitatiivsetest muutustest ei saa rääkida. Olime terve aasta tunnistajaks, kuidas NATO arendab oma sõjalisi võimekusi, põhjendades seda vajadusega kaitsta end justkui kõikidest suundadest ähvardavate ohtude eest. Tegelikult saavad kõik aru, et nende jõupingutuste ülesanne on luua platsdarm jõu projetseerimseks meie riigile. See oluline tegur mõjutabki peamiselt NATO ja Venemaa suhteid.

Ükskõik kui palju meile ka ei kinnitataks, et "idatiival" rakendatavad meetmed ei ole mitte provokatsioon, vaid "proportsionaalne kaitsereaktsioon julgeolekukeskkonnas toimunud muutustele", täheldame me alliansi vägede ilmumist sinna, kus neid kunagi varem pole olnud ega polekski 1997. aasta NATO-Venemaa alusakti kohaselt sellises ulatuses ja sellise kestusega tohtinud olla. Mingeid objektiivseid põhjusi selliste meetmete rakendamiseks pole.

Samal ajal on endiselt külmutatud kogu praktiline koostöö, sealhulgas paljud NATO-Venemaa Nõukogu (NRC) terrorismivastase võitluse projektid Afganistanis. Positiivset tegevuskava, mille väljatöötamiseks eelnevatel aastatel tõsiseid jõupingutusi tehti, pole siiamaani. Seepärast on Venemaa-NATO suhted minetanud oma positiivse toetuspunkti — koostöö ühist huvi pakkuvates valdkondades.

Samas, ühised julgeolekuohud ei ole kuhugi kadunud. Venemaa pooldab järjekindlalt toimiva kollektiivse koalitsiooni loomist võitluseks terrorismi vastu ja koostöö tõhustamist võitluses uute väljakutsetega.

Teatud muutused on siiski toimunud. Võib täheldada poliitilise dialoogi mõningast elavnemist. Sel aastal toimus kolm NRC istungit, suhtlus on muutunud asjalikumaks. See on oluline, sest NRC loodigi algselt iga ilmaga toimiva suhtluskanalina. Seetõttu oleks suur viga otsesuhtluse võimalusest loobuda ja jagada edaspidi teavet sõjalis-poliitilisest olukorrast Euroopas, Afganistanis ja teistes piirkondades, kus toimuv mõjutab Nõukogu liikmete huve, meedia kaudu või läbi ruuporite.

Sel aastal taastusid kontaktid ka kõrgemal sõjalisel tasandil: Venemaa Föderatsiooni kindralstaabi ülem V. Gerassimov kohtus septembris NATO sõjalise komitee esimehe kindral P. Paveliga, toimus telefonivestlus NATO Euroopa ühendatud relvajõudude ülema C. Scaparrottiga, jätkus vastastikune teavitamine olulisematest sõjalise iseloomuga üritustest, eelkõige õppustest. Soome president S. Niinistö algatus, mida Venemaa kohe toetas, andis lennuohutuse vallas ICAO (rahvusvaheline tsiviillennunduse organisatsioon – toim.) egiidi all toimunud Baltic Project Group'is häid tulemusi.

NATO riigid rõhutavad pidevalt deeskaleerimise tähtsust, sõjaliselt ohtlikke olukordi ja üksteise kavatsuste ebaõiget tõlgendamist vältivate meetmete rakendamist. Oleme sellega nõus, kuid kõik katsed kanda see arusaamine üle ka sõjaväelaste töökontaktidele ei ole seni tulemusi andnud. Kui rääkida ohtlike vahejuhtumite ärahoidmisest, siis pole seda võimalik saavutada sõjaväelaste normaalset dialoogi taastamata. Paljud sõjalis-tehnilised küsimused nõuavad spetsialistide ja ekspertide otsest kaasamist. Õiges suunas liikuda on võimalik vaid süsteemse lähenemisega kogu sellele keerukale küsimustekompleksile. Täna ei ole NATO selleks valmis.

Meie lähtume sellest, et dialoog on oluline, kuid see peaks viima konkreetsete tulemusteni. Me ei näe märke sellest, et NATO oleks valmis loobuma oma otsusest külmutada koostöö Venemaaga, taastama NRC töörühmade töö või taastama praktiline koostöö ühist huvi pakkuvates valdkondades. Poliitiline avaldus deeskaleerumise kohta ei kajasta NATO tegelikku huvi seda teed mööda edasi liikuda.

Millistes küsimustes on Venemaa ja NATO lahkarvamused hetkel kõige teravamad?

A. Grushko: Tuleb rääkida mitte erimeelsustest, vaid meie jutupunktide erinevusest. NATO tegeleb täna oma "idatiiva" tugevdamisega. Me näeme, et Balti mere regiooni, mis oli aastaid sõjalises mõttes kõige rahulikum piirkond Euroopas, Kesk-, Lõuna- ja Ida-Euroopasse pumbatakse üha uusi väeüksusi, relvastust ja sõjatehnikat. Sinna on paigutatud USA, Suurbritannia, Saksamaa ja Kanada relvajõudude allüksustest koosnevad rahvusvahelised pataljonide väegrupid. Nendes sõjalistes üritustes osalevad ka teised liitlased. Moodustatud on staabielemendid Rumeenias ja Poolas, suurenenud on korraldatavate sõjaväeõppuste sagedus ja ulatus, mille eesmärk on täiemahulise "heidutuse" harjutamine, korraldatakse lõputult erinevaid üritusi Kesk- ja Ida-Euroopa sõjatandri hõivamiseks ja jõu projitseerimist võimaldava potentsiaali loomiseks.

Aga pilt poleks täielik, kui me ei räägiks jõupingutustest, mida USA rakendab enda usaldusväärsuse tugevdamiseks liitlaste silmis ja "Euroopa heidutusinitsiatiivi" raames. USA 2018. aasta kaitse-eelarve maht on 4,6 miljardit dollarit. Ameeriklased on Euroopasse rotatsiooni põhimõttel paigutanud soomusbrigaadi, maaväe õhujõudude brigaadi, eelpaigutanud ja ladustanud veel ühe maaväebrigaadi relvastuse ja varustuse. Norra ja Barentsi merel täheldame me USA laevastiku väekoondiste tugevdamist. Norrasse on paigutatud USA merejalaväe pataljon. Jätkub USA raketitõrjesüsteemi Euroopa segmendi väljaarendamine Rumeenias ja Poolas. Koostöös mittetuumariikidega harjutatakse tuumarelva käitlemist.

Seda loetelu võiks jätkata. On selge, et kõik see halvendab mitte ainult piirkondlikku, vaid ka Euroopa julgeolekuolukorda tervikuna, sealhulgas riikides, mis pooldavad oma territooriumile välisriigi relvajõudude paigutamist ja positsioneerivad ennast "rinderiikidena".

"Idatiiva" tugevdamine nõuab ideoloogilist põhjendust ja selleks genereeritakse järjest uusi müüte Venemaa vaenulikkusest. Selle müütidevorpimise kõrghetkeks sai Venemaa ja Valgevene ühisõppustega "Zapad-2017" seonduv kampaania. Mida kõike välja ei mõeldud: avalikkust hirmutati, nagu kasutaks Venemaa õppust ettekäändena Poola ja Balti riikide ründamiseks ja et Venemaa jätab oma väed pärast õppuste lõppu Valgevenesse. Seda jama nägime ja kuulsime me mitte ainult televisioonis — selles osalesid ka mitme riigi kõrged riigitegelased.

Vaatamata enneolematutele usaldusmeetmetele, sealhulgas NRC ja OSCE briifingud Moskvas ja Minskis, vaatlejate kutsumine õppustele, mõjutasid need üsna vähe õppustele antud poliitilisi hinnanguid, mille andmisega alustati juba enne õppuste algust. See kampaania jätkus veel ka pärast õppuste lõppu. Seejuures ei olnud kohapeal viibinud vaatlejatel etteheiteid ei Venemaa ega Valgevene poolt õppustele kaasatud relvastuse, isikkoosseisu hulga ega läbipaistvuse suhtes.

Kogu seda hüsteeriat õhutati selleks, et taas kord õigustada vajadust paigutada Baltikumi ja Poola NATO riikide täiendavaid väeüksusi ja sõjavarustust. Need sammud tekitavad uusi julgeolekuriske Euroopas, süvendavad eraldusjooni, kahjustavad kõikide, sealhulgas alliansi liikmete julgeolekut. Lõppkokkuvõttes tõmmatakse ressursse ära reaalsetelt ohtudelt, millega võitlemine nõuab erinevate jõupingutuste ühendamist.

Seda kampaaniat tehakse ka selleks, et tõestada alliansi liikmete sõjaliste kulutuste tõstmise vajadust 2%-ni SKTst ja selle kohta langetatud "otsuse õigsust". Praegu moodustavad NATO riikide sõjalised kulutused kokku umbes poole kogu maailmas tehtavatest sõjalistest kulutustest. Kui võtta ainult Euroopa riigid — on see 270 miljardit dollarit, mis mõningate hinnangute kohaselt ületab Venemaa sõjalised kulutused 5-7 korda. Eksperdid märgivad, et Euroopa riikide sõjalised kulutused on suuremad, kui paljud kollektiivsed kaitsekulutused, sealhulgas Venemaa ja Hiina sõjaliste kulutuste summa. On täiesti arusaamatu, milleks on vaja sõjalisi kulutusi suurendada. Euroopa võib nii kaotada "rahu dividendid", mida ta on saanud tänu Venemaa jõupingutustele Euroopa vabastamiseks "külm sõja" materiaalsest pärandist. Rõhutan veel kord, kõik see nõuab kampaania jätkamist, tõestamaks riikide elanikkonnale ja avalikkusele, et tuleb end kaitsta eksisteeriva suure ohu eest. Arusadavalt on see kasulik USA sõjatööstuskompleksile, mis hõõrub rõõmust käsi uute, juba teel olevate tellimuste ootuses.

USA-s on avalikustatud uue strateegia projekt Balkani suhtes. Selle kolm peamist elementi on USA alaline sõjaline kohalolek regioonis, leppimine Serbiaga ja aktiivne vahendustegevus piirkondlike vaidluste lahendamiseks. Kas see on samm NATO kagupiiri edasinihutamiseks?

A. Grushko: Pole saladus, et paljudes lääneriikide pealinnades soovitakse näha kogu Balkani piirkonda NATO-sse kuuluvana. Ärevust ja murettekitav on asjaolu, et geopoliitiline projekt ise midagi head kaasa ei too ja vaid halvendab olukorda piirkonnas ning Euroopas tervikuna. Täna esitatakse seda üha sagedamini Venemaale vastutegevuse kontekstis. Venemaale on vaja vastu seista mitte ainult "idatiival", sinna arusaamatute, "külma sõja" aegset arhitektuuri meenutavate militaarehitiste rajamisega, vaid kõikjal — ka Balkanil ja Põhja-Aafrikas. Maailma vaatamist läbi "relvasihiku" optika harrastatakse paljudes Euroopa pealinnades. Väidetakse, et Venemaa on suurendamas oma mõju Kagu-Euroopa riikides. Tekib küsimus, keda häirivad Venemaa ajalooliselt välja kujunenud sõprussidemeid ja vastastikune sümpaatia Balkani riikidega?

NATO
© Sputnik / Алексей Витвицкий

Sel taustal ei saa märkimata jätta mitmete NATO riikide aktiviseerunud jõupingutusi NATO laienemiseks valmistumisel Balkanil. Nagu näitas Montenegro juhtum, ollakse geopoliitiliste eesmärkide saavutamiseks valmis silma kinni pigistama isegi kandidaatriigi mittevastavuse suhtes alliansi enda kehtestatud NATO liikmelisuse standarditele. Alliansiga liitumise ajal olid Euro-Atlandi integratsiooni pooldajad Montenegros selges vähemuses. Iga NATO laienemine peaks andma selle liikmete mingi edasimineku julgeolekus. Lääne meedias ilmus palju materjale, et uute liikmete vastuvõtmine ei tugevda allianssi. Me näeme, et Balkani riikide NATO-sse vastuvõtmise kiirendamise meeleolud on ajendatud geopoliitilistest ambitsioonidest, mida esitatakse vajadusena seista vastu ja heidutada Venemaad.

Olukord Korea poolsaarel on muutunud NATO liikmesriikide välisministrite kohtumise üheks peamiseks teemaks. Kas allianss võtab midagi ette, et konflikti reguleerida?

A. Grushko: Alliansil ei ole KRDV küsimuses mingit rolli. Sellest on täiesti ühemõtteliselt teatanud nii NATO peasekretär Jens Stoltenberg, kui ka teised alliansi juhid. Samal ajal väidab NATO, et nüüdseks on Põhja-Korea rakettide laskeulatuses juba paljud alliansi liikmesriigid. See on otsene vihje, et kui olukord peaks arenema sõjalist stsenaariumit mööda, võib see sattuda Washingtoni lepingu artikli 5 rakendusalasse.

Korea poolsaare tuumarelva probleem on jätkuvalt väljakutseks nii meile, kui ka NATO-le. Me mõistame resoluutselt hukka Pyongyangi tuumarelva ja ballistiliste rakettide katsetused, mis rikuvad ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni. Me lähtume sellest, et probleemi saab lahendada üksnes poliitiliste ja diplomaatiliste vahenditega. Meie seisukoht langeb kokku enamuse NATO riikide omaga.

Me toetasime ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioone, kuid sanktsioonid ei ole imerohi, tuleb edasi liikuda diplomaatilise suhtlusega. Venemaa ja Hiina esitasid olukorra lahendamiseks ühise "teekaardi". See näeb ette, et esimesel etapis hoidub Põhja-Korea uutest katsetustest ning USA ja Lõuna-Korea lõpetavad Korea RDV piiri lähedal suurte ühisõppuste korraldamise või vähemalt vähendavad nende ulatust.

NATO peasekretäri viimaste avalduste põhjal otsustades on ka allianss samal seisukohal. Põhja-Atlandi Nõukogu raames toimunud välisministrite kohtumise eel ütles ta, et sõjaline stsenaarium oleks katastroof ja pooldas ühemõtteliselt püsiva poliitilise lahenduse otsinguid. Pärast kohtumist neid teese korrati.

Me usume, et sõjaline lahendus on täiesti vastuvõetamatu ja kutsume NATO liikmesriike jätkuvalt üles hoiduma provokatiivsest tegevusest ja sõjakast retoorikast poliitiliste ning diplomaatiliste jõupingutuste rakendamiseks soodsamate tingimuste loomise nimel. Peaasi, et neid seisukohti, mida meie selles küsimuses pooldame, toetaksid kõik osapooled.

Eriline roll on siin Ameerika Ühendriikidel. Raske öelda, millised saavad olema Washingtoni seisukohad selle probleemi lahendamiseks. Vähemalt need signaalid rahumeelse lahendamise kohta, mida meie alliansi suunast kuuleme, näitavad, et NATO-s saadakse aru probleem muude, kui poliitiliste ja diplomaatiliste meetoditega lahendamise hukatuslikkusest.

Euroopa armee on müüt
© Sputnik / Ирина Калашникова

Kas Venemaal on perspektiive saada NATO tähtsaks partneriks Afganistani olukorra lahendamisel?

A. Grushko: NATO-l läheb Afganistanis juba 16. aasta, seal oli 140 tuhat inimest, tulemused on teada. Operatsioon International Security Assistance Force (ISAF) kujundati ümber missiooniks Resolute Support Mission (tugev toetusmissioon – toim.), milles osalevad nii NATO, kui ka paljud teised riigid. Kuivjäägina toimetab seal umbes 16 tuhat inimest. Küsimus on selles, et kui 140 tuhat inimest ei suutnud seal otsustavat läbimurret saavutada, mida suudavad ära teha need 16 tuhat.

On täiesti selge, et praegu suureneb Afganistanis selle piirkonna teiste riikide, sealhulgas Venemaa roll. Afganistani probleemi lahendus saab olla ainult poliitiline ja see nihkub regionaalsetele struktuuride pädevusse.

Meie jaoks on oluline küsimus, kas NATO liikmesriigid on valmis loobuma oma lühinägelikust poliitikast lõpetada koostöö Venemaaga Afganistani osas ja ühineda olukorra stabiliseerimiseks tehtavate tõsiste jõupingutustega?

Tuleb aru saada, et olukord riigis halveneb jätkuvalt, mida tunnistavad ka alliansi liikmed ise. Afganistani relvajõudude kontrolli all olev territoorium väheneb, ISIS-e relvaüksused tegutsevad juba ka Põhja-Afganistanis, julgeolekuolukord tervikuna halveneb. Katastroofiline on olukord narkootikumidega. ÜRO uimastite ja kuritegevuse valitsus märkis oma viimases aruandes, et uimastikultuuride külvipind on võrreldes varasemaga kasvanud 63% ja unimaguna kõlvikud laiuvad umbes 300 000 hektaril. See on Afganistani ajaloo absoluutne rekord. Samasugune progresseeruv dünaamika on täheldatav ka uimastite, sealhulgas heroiini tootmises.

Paradoks seisneb selles, et kuulutades sõnades Afganistani muutumise lubamatust terroristlike organisatsioonide, sealhulgas ISIS-e turvasadamaks, samuti terrorismiohu Afganistani piiridest välja valgumise takistamist, on NATO katkestanud igasuguse praktilise koostöö meiega. Kes võitis Afganistani, Pakistani ja Kesk-Aasia terrorismivastaste üksuste koolitamise lõpetamisest? Selline projekt töötas NRC raames ja ühiste jõupingutustega koolitati vastavate ametkondade tarvis välja üle 4000 spetsialisti. Teine, Afganistani õhujõududele oluline projekt, koolitada Afganistanile kuuluvate nõukogude ja vene päritolu kopterite tehniliseks teenindamiseks vajalikke afganistani tehnikuid Venemaal, peatati samuti.

Meil oli tihe infovahetus terrorismiohtudest Afganistanis ja sealsetest erinevatest rühmitustest. Kõik see on jäänud möödanikku. Pall on NATO väljakupoolel. Kui NATO tahab anda oma panust olukorra stabiliseerumisse selles riigis, rahuprotsessi jätkumisse, siis peaks ta muutma oma varasemaid otsuseid, mida ei saa nimetada kuidagi teisiti kui "omale jalga tulistamiseks".

On ju valdkondi, kus Venemaa ja NATO seisukohad ühtivad, näiteks terrorismivastane võitlus? Millised võimalused on projektide jätkamiseks nendes valdkondades?

A. Grushko: Meie ei ole midagi katkestanud. Me leiame, et NATO otsused on suur viga. Peame hindama olukorda suures plaanis. Täna ei ole meil NATO-ga julgeoleku valdkonnas ühiseid jutupunkte. Meile surutakse peale mingit relvastumise võidujooksu Euroopas. See pole absoluutselt meie valik, meie näeme Euroopa tulevikku julgeolekuvaldkonnas hoopis teistsugusena. Oleme veendunud, et julgeolekut on võimalik tugevdada ainult kollektiivsete jõupingutustega. Julgeolekut ei ole võimalik tagada "julgeolekusaarekeste" loomisega tänapäeva maailmas, kus tõsiseid julgeolekualased väljakutsed on tõsised ja neid saab lahendada vaid üheskoos.

NATO tegeleb vaenlase väljamõtlemise ja tema neutraliseerimise meetmetega. See on väga kaugel tõelistest väljakutsetest ja ohtudest. NATO aktiivsuse ja poliitika teine koostiselement on stabiilsuse ja julgeoleku projitseerimine oma lõunapoolsetele "äärealadele". Kui tõele näkku vaadata, peab allianss tegelema oma interventsiooni tagajärgedega Lähis-Isas ja Põhja-Aafrikas. Ma pean silmas Iraagis ja Liibüas toimunut, mis tõi kaasa katastroofilised tagajärjed ja ISIS-e ilmumise. Ja mis peamine, aastaid kestev kaos tekitati tohututel aladel, kus mille üle pole enam mingit toimivat riiklikku kontrolli ning need alad on muutunud erinevate terroristilike ja ekstremistlike rühmituste taimelavaks.

Kui olukorda kainelt hinnata, peab rahvusvaheline kogukond leidma endas jõudu ja tunnistama, et nendes küsimustes tuleb teha tihedat rahvusvahelist koostööd. V. Putin tegi ÜRO Peaassambleel ettepaneku luua terrorismivastane koalitsioon.

Oleme nõus koostööd tegema kõikidega, kes sellest huvitatud on. Sellise koostöö heaks näiteks saab tuua koostööd Süüriaga. Meie jaoks ei ole tabusid. Igal juhul peab selline koostöö olema suunatud terrorismi purustamisele ja olukorra stabiliseerimisele aga mitte oma geopoliitiliste ambitsioonide realiseerimisele. Areng peab viima selleni, et piirkonnast ei lähtuks enam mingeid terrorismi, ekstremistlikke ega muid ohtusid. Selline koostöö saab toimida ainult võrdsetel alustel. Tänaseks ei ole NATO riigid nõus lahti ütlema otsustest, mis võeti vastu Varssavi ja Walesi tippkohtumistel ja mis näevad ette loobumist koostööst Venemaaga.

Venemaa ja NATO liikmesriikide konfrontatsioon saab olema üheks peamiseks probleemiks. See nähtub rahvusvaheliste suhete nõukogu ettekandest "Konfliktide vältimise prioriteedid 2018. aastal". Kas te olete sellise küsimusepüstitusega nõus? Millisena näete te 2018. aastat Venemaa ja NATO suhete seisukohast?

A. Gruško: Rahvusvaheliste suhete nõukogu järeldused ei ole mingi uudis. Täna tähistab NATO Pierre Harmel'i ettekande 50. aastapäeva. See ettekanne oli aluseks NATO poliitikale Nõukogude Liidu suhtes ja nägi ette kaht alussammast – tugevat kollektiivkaitset ja poliitilist dialoogi. Intellektuaalses plaanis pole NATO eriti kaugele arenenud – nagu polekski maailm muutunud. Allians lähtub suhtes Venemaaga jätkuvatelt neist postulaatidest ja räägib jätkuvalt heidutusest.

Täna on olukord tõepoolest muutunud. Rõhutan, et ühiste väljakutsete ja julgeolekuohtude olemasolu, mitme keskmega maailma kujunemine nõuab meie ühise julgeolekuruumile uusi lähenemisviise. Vastastikune sidusus suureneb.

NATO on üles ehitatud selliselt, et organisatsioon ei suuda uutele julgeolekutingimustega kohaneda. Selle organisatsiooni loomisel sisse programmeeritud geneetiline kood lööb kogu aeg välja. Neid avaldumisvorme näeme me ka täna – hirmsa vaenlase otsing idas, kelle eest tuleb end kaitsta. Selleks tuleb kulutada ressursse, ajada teatatud poliitikat, tuleb teha propagandat, näidata, et NATO ajab julgeoleku valdkonnas "õiget asja". Tegelikult on see absoluutne tupiktee. Oleme veendunud, et see viib olukorra halvenemisele julgeolekuvaldkonnas, ressursside raiskamisele, mis tuleks rakendada muudeks vajadusteks, sealhulgas võitlusele terrorismiga.

Tuleb konstateerida, et selline ideoloogia on iseloomulik paljudele alliansi liikmesriikidele. Kuid me näeme, et NATO pole ühtne. On riike, kes ei ole huvitatud ressursside kulutamisest müstilisele idast ähvardavale ohule, vaid tahaksid tegeleda reaalsete vajadustega julgeolekuvaldkonnas. Paljud saavad aru, et ilma Venemaa osaluseta ei ole see võimalik.

Kui asi jõuab konkreetsete probleemide lahendamiseni, teevad paljud riigid meiega koostööd. Meil ei ole puudust partneritest, kes on valmis meiega ausaks koostööks võrdsetel alustel. Need riigid, kellest mõned on ka alliansi liikmed, ei mõtle otsustele, mis kunagi kusagil tehti. Lõppkokkuvõttes peab võitma terve mõistus. Peamine ülesanne täna on ühendada oma jõud võitluseks uute ohtudega. Meie oleme selleks valmis.

Tagid:
NATO, Aleksandr Gruško, USA, Venemaa

Peamised teemad