07:43 24. Veebruar 2018
Tallinn-10°C
Kuula otse
Ukraina lipp

Ukraina on lääne silmis lakanud riigina eksisteerimast

© AFP 2018 / Vasily Maximov
Poliitika
lühendatud link
Irina Alksnis
10460

Ukraina astub tasapisi uude ajajärku, mil ta lakkab isegi objektiks olemast – seda igatahes tervikliku riikliku ja poliitilise moodustisena

Irina Alksnis, RIA Novostile

Viimaste aastatega on saanud juba tavapäraseks, et Ukraina on muutunud rahvusvahelise poliitika subjektist, olgugi mitte just kõige mõjukamast, lõplikult selle objektiks, kes ootab otsustust oma saatuse üle väljaspool tegutsevatelt isikutelt.

Kas IMF annab või ei anna raha? Ei anna. Kas EL-i poolt antakse või ei anta viisavabadus turismireisideks? Anti. Kas USA president kohtub või ei kohtu Ukraina presidendiga? Ei kohtu.

Aga tundub, et Ukraina astub tasapisi uude ajajärku, mil ta lakkab isegi objektiks olemast – seda igatahes tervikliku riikliku ja poliitilise moodustisena. Tugevaid tunnusjooni ja väiksemaid joonekesi selle kinnituseks ilmneb üha rohkem.

Budapest kutsus taas viima OSCE vaatlejad Taga-Karpaatiasse. See on seotud kallaletungidega ukraina rahvusvähemuse esindajatele tolles piirkonnas. Formaalselt mainivad Ungari võimud küll ka kõiki oma ukrainlastest kolleege, kuid sisuliselt on tegemist rõhutatult ebaisikulise pöördumisega, kus nad ootavad, "et Ukraina võimud tagaksid Taga-Karpaatia ungarlaste turvalisuse". Peamiseks on antud juhul siiski kahtlemata Ukraina "lõunaosas" välisvaatlejate kohaloleku vajalikkuse teema, kuivõrd Kiiev ei saa ilmselgelt riiklike funktsioonide täitmisega hakkama.

Ungari säärase seisukoha võinuks lugeda üksikjuhtumiks ja kahepoolsete suhete iseärasuseks, kui see aga ei langeks ühte kasvava suundumusega, kus osalevad aina erinevamad ja mõjukamad jõud.

Asi pole ju selles, et 2016. aastal sundis toonane USA asepresident Joe Biden Ukraina võime vallandama ametist paeprokurör Viktor Šokin. Lõppude lõpuks on tegemist täiesti tüüpilise olukorraga riigi jaoks, kellest on saanud manipuleerimise ja välismaiste jõudude otsuste objekt. Hoopis tähtsam on see, et vähem kui kahe aasta möödudes kirjeldas Biden värvikalt seda episoodi oma avalikus esinemises USA välissuhete nõukogus, nimetades seejuures Šokinit "litapojaks".

Tavaliselt jäävad sedasorti episoodid maailma poliitikas avalikku käibesse aastakümneteks, kuni nad oma aktuaalsuse lõplikult kaotavad ega saa seda enam kuidagi mõju avaldada. Kuid Petro Porošenko, kes seisis otseselt Bideni USA-le vajaliku otsus langetamise juures, on endiselt oma ametikohal, nagu muuseas, ka teised Kiievi kõrged ametiisikud. Ning koos kehastavad nad endas tänast Ukraina riiki.

Bideni etteaste andis sisuliselt mõista, et USA silmis ei ole üldse mingit Ukraina riiki olemas, sest isegi iseseisvusetut ja väljastpoolt manipuleeritavat objekti, liiatigi sedavõrd ulatuslikku nagu Ukraina, tulnuks pidada teguriks, mis võib oma olemasoluga mõjutada olusid ja geopoliitilisi jõujooni. Nähtavasti on Ukraina ameeriklaste silmis isegi säärase objekti staatuse kaotanud. Ta on lakanud olemast terviklik fenomen, kelle puhul tuleks ringimata arvestada maailmapoliitikas välja kujunenud reegleid ja tavasid.

Saksamaal küsiti Porošenkolt, kas ta on president või ikkagi oligarh
Пресс-служба президента Украины

Sel taustal paistab näeb ka praegu arenev Poola-Ukraina skandaal seoses seadusega poolakate rahvusliku mälu institutsioonist, millega keelatakse riigis ukraina rahvuslaste propaganda, välja igati orgaaniline. Tõtt-öelda pole päris õige nimetada seda skandaali kahepoolseks, kuivõrd Varssavi eirab vastukaja, mis sealpool riigipiiri seoses "bandeeravastase" seadusega on puhkenud.

Tõsi, Ukraina hüsteeria paistab mõnevõrra kentsakas. Asi on selles, et antud küsimuses langeb Ukraina poliitikute retoorika ühte ametlike dokumentidega, mille tonaalsus on märksa leebem ja avalikult andestavam. Nii on Ukraina endine kaitseminister Aleksandr Kuzmuk nentinud, et Poola ukrainlased võivad "haarata kaigaste järele". Ülemraada aga reageeris oma avalduses kõigest nördimuse ja sügava murega Poola parlamendi otsusele, mis "avab tee manipulatsioonidele ja ukrainlastevastaste tendentside tugevnemisele Poola ühiskonnas." Ning kutsus Poola presidenti üles jätta seadusele alla kirjutamata – mida too otsekohe edukalt eiras.

Samahästi kui kõik need – aga ka paljud teised – episoodid annavad tunnistust viimaseaegsest Ukraina staatuse ja seisundi muutumisest rahvusvahelisel areenil. Olgugi probleemse ja nõrga, kuid suure ja geopoliitiliselt väga olulise riigi asemel on Ukraina maailma silmis muutumas vaid… territooriumiks, mille tähendus on sedavõrd kahanenud, et selle olemasolugi võib lihtsalt ignoreerida.

Üllatav metamorfoos – kusjuures toimunud niivõrd lühikese aja jooksul, et see kisub ilmselt maailmarekordiks.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
OSCE, Joe Biden, Viktor Šokin, Petro Porošenko, Ukraina

Peamised teemad