10:59 23. Juuni 2018
Kuula otse
  • USD1.1648
  • RUB73.5314
Illustreeriv foto

Venelased ründavad Eestit sellepärast, et ... nad on venelased?

© Sputnik / Evgeny Biyatov
Poliitika
lühendatud link
Villem Rooda
30476

Mõneks ajaks vaibunud retoorika "rahulembese" NATO ja "agressiivse" Venemaa vastasseisust sai uue hoo seoses USA otsusega moderniseerida Venemaa piiride lähedal asuvaid baase ja suurendada eelpaigutatud relvade, laskemoona ja tehnika hulka.

Villem Rooda, sõjaväeluure kõrgem ohvitser-analüütik erus

Vahepeal tekkis juba mulje, nagu leppinuks Venemaa kujunenud olukorraga ja mõlemad pooled rahunesid — teadmisega, et nad ei kujuta üksteisele ohtu. Kahjuks selgus, et tegu oli vaid vaikusega enne "Vene ohu" propagandatormi uut lainet.

Sedapuhku oli ta eelnenust väiksem, kuid sõrmest imetud väited Venemaa kallaletungi ohust ja tema agressiivsusest on taas aktiivselt käibel; neile lisandus Vene telekanalite RT ja PBK, samuti uudisteportaali Sputnik "paljastamine" ja viimaste väljastatud uudiste ning teadete kohene määratlemine "propagandana."

Eestist ja teistest Baltimaadest räägitakse taas kui võimaliku Vene agressiooni ja okupatsiooni ohvritest – on see siis info-, küber- või mõne muu sõja rindel. Varasemalt pakuti avalikkusele kümneid arengustsenaariume – üks naljakam ja utoopilisem kui teine. Sellest aga, mis põhjusel Venemaa NATO liikmeile kallale tungima ja seeläbi tuumasõja valla peaks päästma, juttu ei tehta – usutava põhjuse leidmisega ollakse tõsiselt hädas.

Venelased on agressiivsed selle pärast, et nad on venelased?

Ei saa ju tõsiselt võtta teooriaid, mille kohaselt Moskva on valmis valla päästma sadu miljoneid inimesi hävitava tuumasõja vaid selleks, et "Putin unistab NSV Liidu lagunemise eest kätte maksta", "vihkab Läänemaailma" või "tõstab oma reitingut"? Gruusia ja Ukraina sündmused ei anna mingit alust väita, et seal toimunu põhjustajaks oli "Vene revanšism" ja salajane fanaatiline valmidus tappa ja surra Vene impeeriumi vanade piiride eest.

Ei ole ka mingit põhjust arvata, et venelased oleksid üldse oma naabrite suhtes vaenulikud – eriti just Soome, Rootsi või Baltimaade suhtes.

Pingelisus mõningatel piirilõikudel ja konfliktikolded endistes liiduvabariikides (Baltimaid silmas pidamata – neid ei puuduta see üldse) tekkisid hoopis NSV Liidu kaootilise lagunemise, mitte aga Moskva agressiivsete plaanide tulemusena, kellele lõviosa toimunust tuli suure ja ebameeldiva üllatusena.

Gruusia ja Ukraina sündmused olid tingitud seal ajalooliselt kujunenud oludest ja paljuski võimude jõhkrast käitumisest oma rahva või rahvusvähemustega. Kuidas võiks sellist arengustsenaariumi Balti- või Põhjamaadele mehaaniliselt üle kanda? Keegi ei ole suutnud põhjendada, miks Venemaal seda vaja peaks olema.

Maailma juhib majandus, mitte unistused revanšist

Baltimaadesse või Skandinaaviasse tungimine oleks Venemaa jaoks niisama arutu samm, kui NATO tungimine Valgevenesse. Venemaa olukord Läänemerel osutuks üpris keeruliseks, kui kogu piirkond eeldatava vaenlase baasiks muutuks. Seevastu piirkonna riikide staatus liitlaste, sõprade ja partneritena oleks aga nii majanduslikult kui ka poliitiliselt mõlemale poolele tulus.

Regiooni militariseerimine ja vägede eelpaigutamine Venemaa piiride äärde on aga äärmiselt kasulik Ameerika Ühendriikidele, kes põhjendatult näevad Venemaas väljakutset oma ülemvõimule.

NATO peasekretär Jens Stoltenberg
© AFP 2018 / EMMANUEL DUNAND

Kuigi ebasõbralikes suhetes olevaile suurriikidele on vägede hoidmine potentsiaalse vastase piiride vahetus läheduses kahjulik ja isegi ohtlik, tundub see sageli ahvatlevana, pakkudes teatud eeliseid. Samasugused eeliseid oleksid Venemaal, kui tema eelpaigutatud ründejõud asuksid 300 km kaugusel New Yorkist, Londonist, Berliinist või Pariisist.

Vene vägesid nimetatud paigus pole, küll aga asuvad NATO jõud 300 km kaugusel Peterburist — Eesti Vabariigis – kusjuures kohal on tuumarelvi omavate riikide relvajõud. Venemaa ei sa seda arvestamata jätta, isegi kui ta selles otsese kallaletungi ohtu ei näe.

Moskva kindralid mõistavad hästi, et NATO-l pole otsese kallaletungi plaani ja et alliansi strateegid loobusid piiratud tuumasõja pidamise illusioonist – nad ei arvesta enam võimalusega, et Lääneriigid sel juhul puutumata jääksid. Alliansi plaaniks on survestamine ning Venemaal majandusliku ja poliitilise kaose tekitamine — nagu see neil 1991.a. ka õnnestus, lootes seejärel konfliktile, mis piirduks vaid tavarelvastuse kasutamisega ja kus Põhja-Atlandi Liidul ilme ülekaal on.

Nõukogude ajast jäänud mastirida, illustratiivne foto
© Sputnik / Alexey Kudenko

NATO liikmesmaad, sealhulgas Eesti, täiustavad ja ostavad tavarelvastust, soomustehnikat ja korraldavad õppusi (nagu hiljuti toimunud "Talvelaager"), mille stsenaariumideks on Tallinna, Riia ja Vilniuse poole kihutavad Vene tankikolonnid. Nagu ikka, valmistuvad kindralid kaua aega tagasi toimunud sõdadeks. Nad ei taha kuidagi mõista, et tänapäevases suurriikide relvastatud kokkupõrkes pole tähtsaimaks etapiks mitte enam territooriumide vallutamine, vaid vaenlasele kuuluvate esmase ohu objektide hävitamine ja oma samalaadse taristu kaitsmine.

Tankid viiakse lahingusse vaid siis, kui vastav ettevalmistav faas on juba edukalt lõpetatud – teisisõnu – lahingumasinad sõidavad mööda "põletatud maad". Moodsas sõjas ei anna vaenlase territooriumi vallutamine mitte midagi, kui eelnevalt pole hävitatud kõik seal asuvad ründe- ja kaitsejõud ning –objektid.

Pole mingit kahtlust – tuumarelvad lastakse käiku

Puudub garantii, et suurriikide kokkupõrkes riik, kelle käsutuses on peaaegu kõikidele lahinglennukeile, peal- ja allveelaevadele ning iseliikuvatele suurtükkidele paigaldatavad tuumarelvad, jätab need kasutamata. Mitte ükski leping ega võetud kohustus ei peata kindralit lahingu käigus "nupule vajutamast" olukorras, mis võimaldab vaenlase hävitamist, või enamgi veel – enda või oma sõdurite elude päästmist.

Trumpi nõunik soovitas USA väed Baltimaadest välja tõmmata
© Estonian Defence Forces http://pildid.mil.ee/

Küsimus on eriti aktuaalne Venemaa jaoks, sest hetkel on tema reaalne ülekaal NATO jõudude ees on just arenenud ja kõrgetasemelises tuumarelvastuses.

Geograafiline lähedus vaenlasele pole samuti väheoluline — arvestades tänapäeva ründerelvade lennukiirust, on lühikeselt distantsilt alustatud rünnakut tunduvalt raskem tõrjuda.

Samal ajal kaob aga võimalus kaitsta eelpaigutatud objekte, tehnikat ja elavjõudu Venemaa vastulöögi eest. Kui sellistel objektidel asuvad NATO ründejõud, siis saab neid majutavatele riikidele julgeolekugarantiide asemel osaks kõrgendatud hävingurisk. Näitlikult kõneldes, teie maja on suures ohus, kui tema katusele on paigaldatud kõrge piksevarras, mis küll välku ligi tõmbab, kuid maanduse puudumise tõttu tema eest mingit kaitset ei paku.

Kordan taas, et Venemaa ja NATO vahelist vastasseisu ei saa lahendada võidurelvastumise abil, vaid ainult kompromisside taotlemise ja pingelõdvenduse, samuti külma sõja meetodeist loobumise teel.

Järeleandmisi peab tegema mitte ainult Venemaa, vaid ka Ameerika Ühendriigid ja NATO.

Venemaa ei soovi midagi võimatut ja ta ei pea ka saama kõike, mida soovib, kuid NATO seisukoht – "kas kõik või mitte midagi" – on tee vastastikusele hävingule.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
agressioon, NATO, Baltimaad, USA, Eesti, Venemaa

Peamised teemad