03:37 12. Juuli 2020
Kuula otse
  • USD1.1276
  • RUB80.2104
Poliitika
lühendatud link
7220

Rikaste "globaalsete venelaste" kõige targemad esindajad, kelle isiklik äri ei ole seotud "võitlusega režiimi vastu", adusid juba 2015. aastal, et mingit võrdsetel alustel integratsiooni läänemaailma neile ei paista.

Ivan Danilov, blogi Crimson Alter autor RIA Novosti vahendusel

Briti ajalehes The Telegraph avaldatud uudis, et Briti koolides õppivate vene laste hulk on võrreldes 2015. aastaga vähenenud 40%, on põhjustanud meie (Venemaa – toim.) meedias omamoodi kolmekordse infošoki.

Esiteks on venekeelne publik juba aastaid harjunud stereotüübiga, et "eliidi lapsed õpivad alati välismaal" ja ükskõik milline harjumuspäraseid väärtusšabloone purustav sõnum ei saa jätta inimesi ükskõikseks.

Teine šoki element oli suhteliselt väike Briti erakoolides tarkust taga nõudvate Venemaa õpilaste arv. Isegi Telegraphi väidetaval kõrgajal oli neid 2795, mis ei lähe kuidagi kokku levinud müüdiga, nagu oleks vaat et iga maakonnaametnik või ärimees saatnud oma lapse sinna "tõeliseks britiks saama."

Kolmas šokk tabas vene auditooriumi väga spetsiifilist sihtrühma, kellele oli uudis noorte "globaalsete venelaste" populatsiooni vähenemisest inglise erakoolides järjekordseks markeriks, et riigis on kõik halvast ja varsti saab olema veelgi hullem.

No kui isegi "rikastel ja edukatel" ei lasta enam oma järglasi Läänes kasvatada ja koolitada. Kes konkreetselt ei lase ja miks on see märk peatsest ja katastroofilisest Venemaa eneseisoleerimisest, ei ole selle publiku nutulaulust võimalik aru saada, kuid tegemist on sama segmendiga, kellel ei ole raske järeldada "selle riigi paratamatut lagunemist" isegi banaalsest ilmaprognoosist. Kuid teisest küljest võib muret tulevase ärieliidi hariduse kvaliteedi pärast mõista, kuid selle küsimuse juurde tuleme veel tagasi.

Vaevalt et meie regulaarsete lugejate jaoks The Telegraphi teade vene ärimeeste järeltulijate populatsiooni radikaalsest vähenemisest Londonis šokeeriv oli. Kasvõi sellepärast, et kirjutasime sellest fenomenist juba veebruaris: "Bloomberg teatab artiklis "Vene miljardärid ehitavad megakoole, et konkureerida Eatoni ja Exeteriga" üllatusega, et Venemaa president "suunab" ärimehi investeeringutele haridusprojektidesse ja et Briti erakoolides õppivate vene õpilaste arv on vähenenud viimase aasta jooksul kahekordselt.

Agentuuri hinnangul on Krimmi tagastamisele järgnenud perioodil "30 Vene miljardäri ja kõrgemat korporatiivset juhti, kellel on investeeringud välismaal, loonud või aidanud rahastada projekte õpilaste arenguks kodumaal." Kui see suundumus jätkub, saab öelda, et eliidi natsionaliseerimine ei toimu mitte ainult rahalises, vaid ka vaimses ja isegi geograafilises kontekstis."

Me kirjutasime eliidi rahvustumise protsessi kiirendamisest seoses kapitali repatrieerimisega Vene jurisdiktsiooni alla, kuid repatrieerimisel on mõtet siis, kui see toimub eelkõige "peas", mitte aga pangakontol. Muide seda, et kõik algas juba 2015. aastal ja sellega on kaasnenud alternatiivsete haridusprojektide koostamine Venemaal, näitab, et need, kes avalikult muretsevad, et "järgmise põlvkonna vene äritegelased ei saa korralikku haridust," teevad seda ilmaasjata. Venemaa igivana püüdlus (alates juba Peeter Suure ajast) luua enda juures analoogne või isegi parem versioon sellest, mida ta nägi Läänes, lahendab selle probleemi.

Briti press, nagu ka paljud vene kommentaatorid, püüavad praegust olukorda seletada "Novitšoki" skandaali ja Skripalide looga, samuti Ühendkuningriigi õigusaktide karmistamisega, mille eesmärk on võidelda "kuritegeliku kapitaliga". Need argumendid on põhimõtteliselt valed, sest nad otsivad 2018. aasta sündmustes protsessi põhjuseid, mis käivitusid juba 2015. aastal. Asi ei ole "Novitšokis" ega uutes "rahapesuvastastes" seadustes — seda enam, et enamikul neist, kes jõudsid konverteerida oma aktivad ja eriti oma lapsed Briti jurisdiktsiooni alla, on paberitega juba ammu kõik korras, sest nendega töötasid terved meeskonnad kõrgelt tasustatud Briti advokaate, raamatupidajaid ja pankureid.

Sisu on muus: rikaste "globaalsete venelaste" kõige targemad esindajad, kelle isiklik äri ei ole seotud "võitlusega režiimi vastu", adusid juba 2015. aastal, et mingit võrdsetel alustel integratsiooni läänemaailma neile ei paista. On väga tõenäoline, et isegi neile, kes uskusid lõpuni sellise integratsiooni võimalikkusesse, said viimaseks piisaks sanktsioonid (puhtpoliitilised ja protektsionistlikud), mis on suunatud "Rusali" vastu, vaatamata sellele, et just "Rusali" võis pidada peaaegu et Lääne finants- ja õigussüsteemi reeglitest kinnipidamise etaloniks.

Nendes tingimustes lääne panustamine sellele, et ärieliit hakkab "paati kõigutama ja režiimi raputama", ei toimi. Nagu näitab praktika, viivad sanktsioonid järk-järgult vastupidise efektini ja poogivad märkimisväärsele osale Vene ärimeestest Lääne rahulolematuse suhtes teatava immuniteedi. Seda seisukohta iseloomustas hästi tuntud vene ärimees, kes ka ise uute EL sanktsioonide alla langes, sest osales Krimmi silla ehitamisel: "Meie ülesanne on ehitada sild. Autosild on juba valmis ja inimesed sõidavad üle selle. Nüüd ehitavad poisid raudteesilda. Me kõik oleme oma töö üle uhked ja kui see kellelegi ei meeldi, siis pole see meie probleem."

Veelgi enam, on tunne et Venemaa survestamise strateegia oli algselt üles ehitatud küllaltki vaieldavale teesile, et läänel on väidetavalt mingi ületamatu oskusteave, tooted ja teenused, mida põhimõtteliselt on täiesti võimatu Venemaal luua, alustades Jamonist ja maksuparadiisidest ning lõpetades sümboolse Eatoni ja kõrgtehnoloogia iduettevõtete riskikapitaliga rahastamise süsteemiga.

Nüüd vaadatakse läänes teatud üllatusega, kuidas venelased (selle asemel, et tuhka pähe raputada ja kahetseda) on läinud täiesti teist teed, see tähendab on hakanud tootma Venemaa tingimustes läänemaailma parimaid tootearendusi. Ajaloolised eeltingimused on olemas: piisab, kui meenutada Hollandi laevastiku kogemuse kasutamist Venemaa laevastiku loomisel. Ja asjaolu, et endised "globaalsed venelased" toovad oma lapsed Venemaale tagasi, näitab, et isegi kõige läänestunumad Venemaa eliidi esindajad usuvad, et Venemaa saab selle kõigega hakkama.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Briti press, oligarh, Sergei Skripal, eliit, Lääs, Ühendkuningriik, Venemaa

Peamised teemad