13:39 30. Oktoober 2020
Kuula otse
  • USD1.1704
  • RUB93.0481
Poliitika
lühendatud link
24123

Nõukogude Liidu ohvritega on Lääne agiitprop juba paremini toime tulnud. Kõik natsismi kuriteod on otse öeldes taandatud ainuüksi holokaustile. Igav tõde seisneb aga selles, et suurimad kaotused, mida kandis sõjas nõukogude rahvas, on praegustele kultuursetele eurooplastele reeglina tundmatud

Viktor Marahhovski, RIA Novosti

Saksa riigimeedia avaldas Kurski lahingu 75. aastapäeva puhul mahuka materjali, et ega Saksamaa seda nii väga ei kaotanudki. See tähendab, et lahing ise üldiselt muidugi kaotati, kuid "kaotused ei olnud eriti suured", see kaotus "polnud mingil juhul otsustav" ja selle tähtsus "on Venemaal ülehinnatud". Tuleb välja, et 50-päevase lahingu üheks keskseks sündmuseks olnud tankilahingus Prohhorovka all "said Nõukogude väed hävitavalt lüüa". Mida selle peale kosta?

Esiteks tuleb muidugi fakti tunnistada. Nende sakslaste arv, kes kaotasid Prohhorovka lahingu, Kurski lahingu ja kogu maailmasõja, väheneb täna, 2018. aastal järjest ja varsti pole neid enam üldse. Samal ajal kasvab Teise maailmasõja kõigi lahingute ja kogu sõja võitnud sakslaste arv pidevalt ja jõuab varsti vaata et saja protsendini. Siinkohal käib jutt loomulikult kõikvõimalikest virtuaalsetest tankikestest, laevukestest ja strateegiakestest.

Kuid selline arutlus ei ole sugugi naljakas, sest meie kaasaegse, sealhulgas kaasaegse sakslase jaoks on piir ajalooliste sündmuste ja nende virtuaalse versiooni vahel muutunud üsna ähmasemaks. Nagu ka erinevus reaalse ja virtuaalse maailma vahel üldiselt. Me elame (kaasaegse maailma mõttes) üldiselt "asendustõdede maailmas", kus ümbervaatamisele ja ümberhindamisele ei kuulu mitte ainult reaalsuse tõlgendus, vaid ka see reaalsus ise. Kui veel mõne aastakümne eest arvati, et "igaühel on õigus oma arvamusele, kuid kellelgi ei ole õigust oma faktidele", siis nüüd paistab see seisukoht vähemalt ebaselge.

Kui tänase Saksa ametliku ajalookäsitluse kohaselt võitis Kolmas reich Prohhorovka lahingu ja pealegi veel hävitavalt, siis pole edasist arengusuunda raske ennustada. Kõigis enam-vähem välja arendatud propagandamasinaga arenenud riikides avaneb plastiliinist faktidele muljetavaldav tegevusruum. Pole enam vaja, nagu varem, ebameeldivast lihtsalt vaikida ja mitmekordselt suurendada meeldivat – nüüd võib käigu pealt luua uue mineviku ja isegi oleviku, muutes mida tahes milleks iganes.

Teiseks tuleb meenutada, et see "asendustõdede" võidumarss ei alanud Saksamaal eile. Ainult et alguses oli see vaid sisemine, nüüd aga lööb üha sagedamini ka välja: Saksa meedia ja agiitpropaganda üritavad seda "asendustõde" aeg-ajalt ka teiste ümberkaudsete suhtes kehtestada. Sealhulgas ka tõelise sõja tegelikele võitjatele(siiani siiski üsna saamatult).

Näiteks tol kaugel 2013. aastal hämmastas televaatajaid Saksamaal näidanud telefilm "Meie emad, meie isad" (Unsere Mütter, unsere Väter https://www.youtube.com/watch?v=Gw9dlsO7_bE), mis jooksis suure eduga riiklikus telekanalis ZDF. Filmi sisu ja paatos olid selles, et kõik Saksamaa tavakodanikud, sõltumata rahvusest, olid natsismi ohvrid. Natsid langesid neile Kuu pealt kaela, orjastasid nad ning selle tulemusena tuli Saksamaa juudi rahvusest kodanikel taluda paljude vigade tõttu holokausti ja poolakate rassismi ning Saksamaa kodanikel kaotusi lahingutes ja Nõukogude türannide sissetungi. Neid, kes selle üle nördimust avaldasid, süüdistasid filmi loojad, muide, ülereageerimises ja selgitasid, et "seal pole midagi sellist, mingit eneseõigustamist".

Neli aastat hiljem saime me Urengoist pärit Kolja, kes luges Bundestagis sakslastele paberilt ette nende endi kirjutanud teksti süütutest sõjaohvritest — Wehrmachti sõduritest, kes marssisid süütutena, kümneid miljoneid nõukogude inimesi tappes Volgani ja hukkusid siis süütutena Stalingradis.

Kolmandaks on vaja selgelt mõista, miks selline ajaloo ümberhindamine pole sugugi süütu. Aga sellepärast, et viimastel aastatel käib tinglikus läänemaailmas (kaasa arvatud pikk nimekiri "justkui" lääneriikidest, mis on sinna sattunud vaid tänu teravale vastasseisule Venemaaga) läbimõeldud, süsteemne ja süstemaatiline töö "venelaste humaniseerimiseks". Venemaa on Lääne uues, ümberkujundatud maailmas häkkerrahvas, kes tungib eemalt demokraatiasse; punapäisete, tugeva kehaga naisspioonide rahvas; eksootiliste mürkide tootja ja nagaikadega (lühike nahkpiits – VSL) homofoobsete kasakate rahvas. Ja on selge, et see kohutav riik ei saa kuidagi olla ajaloo suurima sõja peamine võitja ega selle sõja peamine ohver.

22. juuni 1941. aasta varahommikul algas Suur Isamaasõda
© Sputnik / Яков Халип

Nõukogude Liidu ohvritega on Lääne agiitprop juba paremini toime tulnud. Kõik natsismi kuriteod on otse öeldes taandatud ainuüksi holokaustile. Igav tõde seisneb aga selles, et suurimad kaotused, mida kandis sõjas nõukogude rahvas, on praegustele kultuursetele eurooplastele reeglina tundmatud. See-eest teavad nad suhteliselt hästi, et nõukogude sõdurid tungisid Berliini (ühe "asendustõe" tegelase järgi isegi "tungisid Ukrainasse ja Saksamaale") ja hakkasid seal kõiki tulistama, vägistama ja röövima.

Kurski lahing — taplus, mis muutis ajaloo kulgu>>

No muidugi ei saa me võitjad olla. Olla võitjad (isegi kolm inimpõlve tagasi lõppenud sõjas) tähendab praeguste "asendustõe arhitektide" jaoks mõjutustegevuse kapitali ja pehme jõu rakendamist. Seepärast üritataksegi seda mõjutustegevuse kapitali Venemaa käest pidevalt välja tõrjuda. Tulemuseks on Venemaa ja tema kodanike lõplik sulgudest väljatõstmine mistahes õigusnormide puhul ja see ausalt öeldes juba toimub. Idee, et "venelased on XXI sajandi juudid", kellele ei laiene õigus, moraal ega poliitiline korrektsus, muutub üha reaalsemaks.

Ja kuigi tõenäosus, et kollektiivne Läänemaailm üritab Vene küsimuse taas lõplikult lahendada sõjalise jõuga, on kaduvväike (tänu strateegilisele raketiväele ja teistele Venemaa väeliikidele), pole mingit kahtlust, et teisi meetodeid püütakse meile "ärategemiseks" kasutada seda tungivamalt. Ja just sellepärast tuleb tuumaheidutuse kõrval võimalust mööda rakendada ka maailmavaatelist heidutust. See tähendab muuhulgas, et tuleb anda vastu sarvi kõikidele propagandistidele, kes üritavad Suurt Isamaasõda pisutki ümber korraldada ja meid selles sõjas võita.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
lahing, Teine maailmasõda, Prohhorovka, Kursk

Peamised teemad