11:09 08. Detsember 2019
Kuula otse
  • USD1.1094
  • RUB70.7441
Prantsusmaa president Emmanuel Macron

"Reetur Macron" on hakanud Putini tsitaatidega rääkima

© AP Photo / Christophe Ena
Poliitika
lühendatud link
7520

Prantsuse Vabariigi praegusel juhil on palju puudusi, alates madalast reitingust ja lõpetades Napoleoni ambitsioonidega, kuid poliitilise vaistuga on tal kõik korras, arutleb artikli autor.

Ivan Danilov, blogi Crimson Alter autoragentuurile RIA Novosti

Prantsusmaa president Emmanuel Macron esines Pariisis Prantsusmaad välismaal esindavatele suursaadikutele, kus ta teatas muutustest Prantsusmaa senises positsioneerimises maailmas, samuti tegi tõsise avalduse kogu Euroopa Liidu välispoliitika muutumise kohta.

Macron: EL-i julgeolek ei tohi enam sõltuda USA-st >>

Võib kindlalt väita, et tema seisukohad ei meeldi ühelegi läänemaailma liidrile. Alates Donald Trumpist, kellel on põhjust süüdistada Makroni transatlantilise solidaarsuse puudumises ja lõpetades Angela Merkeliga, kes võib talle teha suisa etteheiteid reetmises, kuid mitte transatlantiliste solidaarsuse, vaid Euroopa huvide reetmises. Berliinile ei saa meeldida Pariisi soov ehitada üles strateegiline partnerlus Venemaa ja Türgiga, kusjuures ilma igasuguste teostamatute eeltingimusteta.

Emmanuel Macroni ei maksa hukka mõista, sest globaalses poliitikas kehtib alati reegel: õigel ajal reetmine ei olegi reetmine, vaid ettenägelikkus.

Prantsuse Vabariigi praegusel juhil on palju puudusi, alates madalast reitingust ja lõpetades Napoleoni ambitsioonidega, kuid poliitilise vaistuga on tal kõik korras.

Emmanuel Macron võttis oma kõnes läbi mitmed rahvusvahelise elu valupunktid, nimetades Venemaad, Türgit, Süüria kriisi, suhteid Ameerika Ühendriikidega ja isegi Ukrainat. Kõigis punktides väljaöeldu osutus üsnagi skandaalseks, sest tema seisukohad on nüüd vastuolus mitte ainult Washingtoni arvamusega, vaid ka tema enda varasemate avaldustega.

Prantsusmaa president Emmanuel Macron Peterburi majandusfoorumil
© Sputnik / Владимир Астапкович

Kõne ehk kõige säravamaks episoodiks sai Vladimir Putini tsiteerimine Süüria teemal. Kuigi Macron ei maininud Venemaa presidenti, mõistsid kõik, kes ja millal soovitas, et las Süüria inimesed ise otsustavad, kes Süüriat juhib.

Kuigi Prantsusmaa president ütles, et Assadi võimul säilitamine "oleks kohutav viga", tunnistas ta, et "ei Prantsusmaa ega ükski muu riik ei tohiks nõuda, kes peaks Süüriat valitsema" ja et tuleb "luua tingimused, milles Süüria rahvas saaks selle probleemi lahendada."

Vaadakem neid avaldusi USA riigidepartemangu silmadega. Trumpi administratsiooni rahastatavad "Valged kiivrid" valmistuvad aktiivselt järjekordseks keemiarelva kasutamise provokatsiooniks, Süüriale läheneb USA laevastiku löögieskaader, Ameerika diplomaadid teevad sõjakaid avaldusi ja ähvardavad Assadi karmilt karistada keemiarelvade kasutamise eest ja nüüd teatab Macron äkki selle kõige toetamise asemel, et Assad on muidugi halb, humanitaarkriis Idlibis samuti ja Süüriat võib pommitada ka, kuid las süürlased ise otsustavad, kuidas edasi elada.

See ei ole lihtsalt geopoliitiliselt Venemaa-vastaselt rindelt deserteerimine, vaid tõeline sabotaaž.

Veel üks mõte, mis ei pruugi Trumpi administratsioonile ja USA presidendile meeldida, oli üleskutse mitte loota Euroopa julgeoleku küsimuses ameeriklastele ning tagada Euroopa suveräänsus iseseisvalt.

Kui vaadata nendele Macroni teesidele Trumpi silmadega, saame järgmise pildi: selle asemel, et ameeriklastele "katuse" eest rohkem maksta, nagu Trump nõudis, kutsub Prantsusmaa liider üles tegelema "julgeoleku impordiasendusega". See tähendab, et ameeriklased mingit raha ei näe ja kaalul on Trumpi nõutud kaks protsenti Euroopa SKTst.

Oheliku otsas Macron tahaks olla nagu Putin >>

Just sellist andamit nõuab Washington "kaitsekulutuste vormis" Euroopa Liidult, mis praktikas muutub "NATO kulutuseks", mis aga on Pentagoni ja USA sõjatööstuskompleksi sissetulek. Macron väljendas tegelikult vastumeelsust kulutada kümneid miljardeid dollareid aastas andamile Ameerika Ühendriikide jaoks.

Washingtonile ei saa see meeldida. Veelgi enam, kui vaadata veel üht Prantsusmaa presidendi teesi, võib tekkida kahtlus, et tal on veelgi revolutsioonilisemaid ideid. Näiteks teatas ta, et ilma Venemaa ja Türgiga suhteid ümberformateerimata ei saa Euroopa Liit pikas perspektiivis oma julgeolekut tagada.

Ja nüüd, jättes kõrvale "Türgi probleemi", vaadakem kaarti ja küsigem: tagamaks kaitset kelle või mille eest on Macronil vaja suhete ümberkujundamist Venemaaga? Kas selleks, et kaitsta end Hiina eest? Uskumatu. Kaitseks Lähis-Ida põgenike sissevoolu eest? Selleks piisab Türgist ja isegi Euroopa Liidule on suure sisserändajate sissevoolu tõkestamine poliitilise tahte, mitte sõjalise võimekuse küsimus. Terrorismivastane võitlus? See on eriteenistuste töö ja koostööks Venemaaga selles küsimuses ei ole suhete ümberkujundamine vajalik, Moskva on niigi valmis terrorismivastases võitluses koostööd tegema kõigiga, kes sellest huvitatud on.

Macron tunnistas Venemaa asendamatust >>

Nagu ütles Sherlock Holmes: "heitke kõrvale kõik võimatu ja see, mis alles jääb, ükskõik kui uskumatu see ka ei tundu, ongi vastus." Jääb kolm võimalikku varianti: kas Macron ütles välja mingi diplomaatilise rumaluse (mida samuti mõnikord juhtub); või ta kardab, et ilma Venemaaga suhteid ümberformeerimata ei oleks Euroopa Liit kunagi kaitstud Moskvast lähtuvate ohtude eest; või vihjas ta sellega soovile reformida suhteid Venemaaga, et tagada Euroopa julgeolek punatriibu-tähelise ohu eest, mida (seni) ei saa avalikult kuulutada.

Samas, kui Prantsusmaa president rääkis selgelt vajadusest, et eurooplased peaksid ise tagama "Euroopa suveräänsuse", on ilmne, et see ei ole "torge" Moskva, Pekingi ega Ankara suunas. Seda enam, et Euroopa (ja ka mistahes muu) suveräänsuse kontseptsioon põhjustab allergiat ainult ühes maailma pealinnas, mis väidab end olevat maailma hegemoon.

Muide, USA etteheidetest Macroni liidriambitsioonidele rääkis ta samuti, märkides vajadust ehitada üles õiglasem rahvusvaheline kaubandus ja mitte "leppida ühe [riigi] ülemvõimu ja ülejäänute eraldamisega." Kes oleks võinud arvata, et seda ütleb seesama president, kes alles aasta tagasi nimetati Trumpi sõbraks ja kelle suhteid USA presidendiga tähistati kelmika ameerika terminiga "bromance" (sõnadest "bro" – vennas, semu ja "romance" — romantika, intiimsus).

Nagu tänapäeva poliitikas kombeks, rõhutas Macron oma peamist Euroopa tulevikuideed ka Twitteris: "Täna esitatud küsimus: kas Hiina ja Ameerika Ühendriikide arvates on Euroopa selline võimukeskus, millel on nendega võrreldav heaolu? See pole nii. Selle ülesande täitmiseks peame globaliseerumise tingimustes taastama humanistliku Euroopa."

Püstitatud eesmärgid on arusaadavad. Prantsusmaa pretendeerib juhtrollile ELs ja näeb Euroopat ühe maailma jõupoolusena samas kaalukategoorias USA ja Hiinaga. Selle ülesande täitmiseks vajalik ideoloogiline sisu – "Euroopa humanism" — on juba välja valitud. Probleem on selles, et Macron eksis kaasaja põhiküsimuse tuvastamisega. Euroopa ja mistahes riigi või riikide koalitsiooni jaoks, mis ei lepi Ameerika hegemooniaga, kõlab see peaküsimus täna hoopis teisiti, selle sõnastas üks Vene popkultuuri XX sajandi klassikuid:

"Mida on väärt tuhat sõna, kui vaja läheb karmi kätt."

Vastuse sellele küsimusele saame me üsna varsti, sest Prantsusmaa liidri ambitsioonid pannakse kindlasti proovile juba lähiajal. Kuid Venemaa huvide seisukohast on uudised positiivsed: ühist Läänt ei ole enam ja see teeb rõõmu.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
analüütika, poliitika, julgeolek, NATO, Emmanuel Macron, Donald Trump, Vladimir Putin, Euroopa, Hiina, Prantsusmaa, USA, Venemaa, Türgi, Süüria

Peamised teemad