04:48 08. Aprill 2020
Kuula otse
  • USD1.0885
  • RUB82.5675
Poliitika
lühendatud link
16931

Rahvale võib süsteemsete teadmiste asemel tegelikkusest ja kriitilise mõtlemise oskuste asemel välja jagada vaid aktuaalseid eriteadmisi ja virtuaalseid maailmakesi. Sellise lähenemise korral tekivadki paratamatult olukorrad, kus tuleb paratamatult kõigile midagi selgitada - ja see ei õnnestu.

Viktor Marahhovski, RIA Novosti

Alustuseks toimuvast. Meedia teatel on politsei tuvastanud Saksamaa massirahutuste süüdlased. Pühapäeval pussitasid kaks põgenikku Süüriast ja Iraagist Ida-Saksamaal Chemnitzis (endine Karl-Marx-Stadt) pidustuste ajal mitut kohalikku elanikku. Kolmkümne viie aastane sakslasest puusepp tapeti ja veel kaks linnakodanikku sai vigastada. Järgnes 6000 osavõtjaga meeleavaldus, millega nõuti ametivõimudelt sisserändajate kuritegude tõkestamist (meedia tembeldas osalejad muidugi sedamaid neonatsideks). Kohe kogunesid ka antifašistid (umbes poolteist tuhat — Berliinis, kõrgete väärtuste pealinnas, on nad on alati enamuses, provintsis on asjad sootuks teisiti). Läks ka madinaks.

No ja nüüd siis on süüdlased teada — uurimist toimetanud politsei. Keegi sealsetest töötajatest lekitas sotsiaalvõrgustikesse (ajakirjandus on sellistel puhkudel loomulikult vait) vahistatud mõrvari nime, millest selgus, et tegemist oli migrandiga. Kui poleks teada saadud, poleks ka põlastusväärset ksenofoobiaakti olnud.

Teine uudis on teisest maailma osast. Browni ülikool (Rhode Island, USA) eemaldas progressiivsete aktivistide survel oma veebilehelt uuringute tulemused USA kodanikest, kes kannatavad "äkkitekkiva soolise düsfooria (düsfooria ehk pahurus on tundmus, kus inimene tunneb rahulolematust ja pahameelt – Wikipedia)" all.

Siin on lugu järgmine.

1) Kunagi ammu peeti transseksuaalsust (see tähendab mehe soovi olla naine ja vastupidi) hälbeks. Sellist patsienti ei karistatud ega pandud psühhiaatriahaiglasse, vaid talle anti abi: isegi mittetolerantses NSV Liidus tehti juba 1960. aastast saadiks sellistele patsientidele soovahetusoperatsioone. Läänes toimiti samamoodi.

2) Seejärel keelati arenenud maailmas transseksuaalsuse pidamine hälbeks. Haiguseks loeti ainult "sellest tingitud stressi". Seejuures hukkamõistu pälvisid loomulikult transgenderit ümbritsevad inimesed, kes neid ei mõista. Seda nähtust lubati haigusena uurida vaid kaudselt: psühhiaatrid ja arstid ei uurinud mitte nähtust ennast, vaid "stressi". See tähendab sedasama "soolist düsfooriat".

3) Viimase paari-kolme aasta jooksul on USA arstid teatanud stressi all kannatavate noorte, kelle sooline identiteet ei kattu nende bioloogilisega, arvu plahvatuslikust suurenemisest. Seejuures tekkis täiesti uus fenomen. Kui varem käitusid transseksuaalid vastassoost inimestena juba lapsest saadik, keeldudes nukkudest või vastupidi, nõudes kleite ja lehve, siis nüüd on kõik teistmoodi.

Browni ülikooli uuringu autor uuris 250 kuni 27-aastast "tüdrukuna sündinud patsienti", kes lapsepõlves ei ilmutanud mingeid transseksuaalsuse sümptomeid. Neile meeldisid nukud, kleidid, ehteid ja mingit stressi neil sellest ei tekkinud. Kuid puberteedieas (umbes 14-16 aastaselt) avastasid nad äkki, et nad ei ole üldse tütarlapsed, vaid poisid, biseksuaalid, genderofiilid ja mis kõik veel.

Uuring näitas, et 45 protsendil sellistest noorukitest oli sõpru ja tuttavaid, kes said transgenderiteks samal ajal, ja veel 20 protsenti avastas endas teistsuguse identiteedi aktiivse sotsiaalvõrgustike kasutamise käigus. Sellest püstitas teadur Lisa Littmann kummalise hüpoteesi — mis siis, kui see "düsfooria" (lihtsalt öeldes transseksuaalsus) ei olegi vaid kaasasündinud? Mis siis, kui see tekib klassikalise "teismelise epideemia" tõttu?

Eks me kõik mäleta, kui raske on leida teismelist, kes poleks end tundnud kõige õnnetumana maailmas, poleks vihanud oma peegelpilti, nutnud sellepärast, et ta kellelegi ei meeldi, tahtnud olla samal ajal nagu kõik teised ja teistest erineda, ja nii edasi. Kui sellises psüühilises tulevärgis visata noorele inimesele ette idee, et ta ei ole lihtsalt oma õiges kehas, võib see idee ka plahvatada.

Uuringu tulemus ei suutnud mitte käivitada kogu Ameerika transseksuaalide kogukonna poliitilist võimsust (neid on praegu alla 0,6 protsendi elanikkonnast, kuid nende osakaal kasvab — ületades kordades osakaalu Euroopas ja suurusjärgu võrra Aasias ja Venemaal). Massirünnak Browni ülikoolile järgnes viivitamatult. Ja ülikool murdus. Littmani artikkel võeti maha, selle asemel avaldati vabandus: jah, tegime kohatu uuringu, järeldused tehti kiirustades ja need (tähelepanu nüüd!) "võivad kahjustada transseksuaalide kogukonna eduväljavaateid".

… Mis ühendab neid kaht uudist?

Riias toimus geiparaad Baltic Pride 2018
© Sputnik / Sergey Melkonov

Mõlemal juhul — nii juhtumis saksa sisserändajate kui ka ameerika "transsidega" — tunnistatakse kahjulikuks faktide levitamine. Mitte vale, mitte väärinformatsiooni, vaid lihtsate inimlike tõsikindlate faktide levitamine. Nördinud üldsus aktivistide, arvamusliidrite ja nii edasi näol nõuab otsustavalt nende suude sulgemist, kes räägivad tõde — juhul, kui see tõde ei vasta õigele, kõrgmoraalsele ideoloogiale. See tähendab, et meie silme all valitseb maailmas mingi paatose diktatuur. Ideaal on tingitud lihtsalt asjaolust, et see on pehmem ja karvasem kui reaalsus, ja on seetõttu mitte ainult moraalset eelisatum, vaid saab ka tsensuuriõiguse. Selliste faktide avalikustamine, mis ideaali ei sobitu ega ole selle kandjaks, muutub ametlikuks reetmiseks. Faktid võivad olla kuitahes halastamatud ja vaieldamatud — juba see, et nad põhjustavad stressi või kahjustavad eduväljavaateid, muudavad need kuritegelikuks ja ignoreerimisväärseks.

Põhjused, miks see paatosediktatuur võimalikuks sai, on ilmselged. Elektroonilise meedia ajastul võib igaüks luua endale mugava isoleeritud inforuumi koos samasuguste mõttekaaslastega. Asjaolu, et igaüks valib enda jaoks oma maailma vastavalt oma kalduvustele, paneb paljud uskuma, et nad on "iseseisvalt mõtlevad inimesed". Mõte, et nad on lihtsalt niivõrd lapsemeelsed, et nad ei mõista reaalsust kõige tema saba ja sarvedega, põhjustab sellistes kodanikes järsult tõrjuva hoiaku paatose, sarkasmi ja lihtsalt vihkamise kujul. Ja loomulikult ka viivitamatu süüdlaste leidmisega.

Ja kui kellelegi tundub, et kirjutatu kehtib vaid kaugete maade kohta koos nende eksootiliste probleemidega, siis hoopiski mitte. Piisab, kui vaadata, kuidas avalikkus reageerib ootamatutele ebameeldivatele faktidele meie riigis (Venemaal). Ja kuidas ühiskond kinnitab, et faktid a) varjavad kurja kavatsust ja b) seetõttu ei ole need üldse olulised. Muide, see nähtus illustreerib ilmekalt ka populaarse idee, et "massid ei vaja ülearuseid teadmisi" tühisust. Ja et rahvale võib süsteemsete teadmiste asemel tegelikkusest ja kriitilise mõtlemise oskuste asemel välja jagada vaid aktuaalseid eriteadmisi ja virtuaalseid maailmakesi. Sellise lähenemise korral tekivadki paratamatult olukorrad, kus tuleb paratamatult kõigile midagi selgitada — ja see ei õnnestu. Sest mõista midagi, mis ei meeldi, nad lihtsalt enam ei oska.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
Browni ülikool, transseksuaal, psühhiaater, Chemnitz, Saksamaa, USA

Peamised teemad