07:20 17. September 2019
Kuula otse
  • USD1.1031
  • RUB70.6403
Müncheni julgeolekukonverentsi eesistuja Wolfgang Ischinger

Wolfgang Ischinger: "Elame ajastu murrangul"

© REUTERS / Michaela Rehle
Poliitika
lühendatud link
47 0 0

Müncheni julgeolekukonverentsi eesistuja Wolfgang Ischinger rääkis ajakirjale Der Spiegel, et senine maailmakorraldus käriseb kõikidest õmblustest ja praegune olukord maailmas on ohtlikuim Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest saadik.

TALLINN, 5. september — Sputnik. Maailmakorralduse murrangu alguseks loeb Ischinger Putini kõnet Müncheni julgeolekukonverentsil, kus Venemaa president astus vastu USA maailmavalitsemise püüetele, edastab portaal Inosmi.

SPIEGEL: Härra Ischinger, kas teie elus oli hetk, kus te tundsite, et maailmakorraldus kaotab tasakaalu?

Saksamaa kutsus üles reageerima USA sanktsioonidele, illustreeriv foto
© Sputnik / Сергей Гунеев

Wolfgang Ischinger: Loomulikult, see juhtus aasta enne seda, kui ma Müncheni julgeolekukonverentsi eesistujaks sain, 2007. aasta veebruaris. Siis pidas Vladimir Putin oma väga agressiivsel toonil kõne Münchenis, vaidlustades USA taotluse juhtrollile maailmas. See oli omamoodi mäss. Ma istusin saalis ja keegi ajakirjanik minu taga ütles: "See muudab maailma." See oli pöördepunkt, millegi uue algus.

Kas see oli teile selge juba siis?

Siis ei võtnud me seda piisavalt tõsiselt ja ma ei olnud ainuke. Püüdsime ignoreerida Gruusia sõda, kuni 2014. aasta märtsini sulgesime teataval määral silmad reaalsuse ees, see oli enne Krimmi liitmist, pärast muutus see juba võimatuks.

Teie raamatu pealkiri on "Maailm ohus" ("Welt in Gefahr"). Kui ohtlik on praegune olukord?

Elame ajastu murrangul. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist pole olukord kunagi olnud nii ohtlik kui praegu. Esiteks sellepärast, et vastastikune usaldus on kadunud. Praegu näeme me vaid ähmaselt, kuidas uus ajastu maailmapoliitikas välja nägema hakkab. See on ka Venemaa uus roll ja Hiina tõus ning tõsised konfliktid kõikjal maailmas, näiteks sõda Süürias, mille tagajärgi me siin Euroopas eriti tugevalt tunneme. Türgi, mis oli kunagi samuti usaldusväärne partner, asus haprale positsiooni, isegi ELis sees tunneme me ebastabiilsust. Kuid ükski poliitik pole rikkunud maailmakorraldust nii, nagu seda tegi Donald Trump. Sellest ajast, kui ta ametisse asus, jaanuaris 2017, tundub, et kogu liberaalne maailmakord on ohus.

Kas Trump hävitab oma avaldustega läänemaailma?

Kui välispoliitikas omaksid tähtsust vaid teod, oleksin ma rahulik. Sest USA teeb NATO jaoks, nagu varemgi, rohkem, kui meie kõik üheskoos kokku. Kuid kahjuks pole oluline mitte ainult see, mis on, vaid ka see, mida öeldakse. Trumpi sõnad mõjuvad lääne ühtekuuluvusele mürgina. Lääs vajab sümbolit ja Trumpi tulekuga see meil kadus. Ja kuna meie, sakslased, jõudsime pärast 70 aasta pikkuseid eksirännakuid läände, on meie jaoks see eriti dramaatiline kaotus, peaaegu et identiteedi kaotus, palju suurem kui prantslastele või brittidele.

Kas me ei saaks lihtsalt ära oodata, kuni Trump lahkub?

Meie saadud haava paranemine võtab väga kaua aega. Nii, nagu varem oli, ei saa enam kunagi olema.

Miks?

Trump ei ole süüdi kõiges. Juba Barack Obama ei olnud valmis hoolitsema kõige eest. Saksamaal sai aastakümneid panna oma mure julgeoleku pärast teiste õlule. See suhteline harmoonia suurriigi ja talle vabatahtlikult alluvate Euroopa partnerite vahel kaob ega tule enam kunagi tagasi. Kuid üldiselt pole see halb, et meil vabanemise protsess algas. Trump sunnib meid täiskasvanuks muutuma.

Kas te tunnete riigipeade ja valitsusjuhtidega rääkides toimuva pärast muret?

Jah, mure ja desorienteeritus süvenevad. Kui raske oli pärast Krimmi liitmist tunnistada, et väide, nagu oleksid kõik Euroopa territoriaalsed küsimused lõplikult lahendatud, ei olnud enam õige. Oma kehtivuse kaotasid ka muud põhimõtted, milles me siiamaani kindlad olime olnud. Alates asjadest, millega ma üles kasvasin, näiteks NATO harta artikliga 5, mis tagas alliansi partneritele vastastikuse abi.

Paljud poliitikud nõuavad, et Saksamaa võtaks maailmas rohkem vastutust, kulutaks rohkem raha kaitsevajadusteks, kuid sakslased on veendunud maailmapoliitikasse mittesekkujad.

Ma ei ole teiega nõus. Hiljuti korraldas Allensbachi sotsioloogiainstituut küsitluse, mille tulemustest jääb mulje, et kaitsekulutuste suurendamine on põhjendatud palju suurema arvu sakslaste arvates, kui me arvasime. Elanikkonna meeleolu ei ole selline, et ta tahaks valitsust karistada, kui too Saksamaa kaitse eest rohkem hoolitseks ja oma partnerluskohustusi täidaks. Kuid me peame veenvalt selgitama, miks see on meie huvides ja et me teeme seda mitte seetõttu, et Trump meile nii ütles.

Kas te tõesti usute, et sakslasi on võimalik veenda vajaduses saada sõjaliselt tugevaks?

Asi ei ole Saksamaa sõjalises tugevuses, vaid küsimuses, kas me suudame kaitsta Euroopa huve ja kui jah, siis mis vahenditega. Me peame Süüria konfliktist omad järeldused tegema. Pagulaste vastuvõtt maksab meile miljardeid eurosid ja muudab tugevasti poliitilist maastikku — kahjuks mitte paremuse poole. Aga mida me tegelikult selle konflikti summutamiseks tegime, kui see veel võimalik oli? Mida ma tegime, kui Itaaliasse saabusid suures koguses esimesed pagulased? Mitte eriti palju. Föderaalvalitsus tegi näo, et see teda ei puuduta ja kõik endastoleneva, et vältida sellesse protsessi sattumast. Nüüd ei saa me enam etteheiteid mitte teha: nüüd maksame me kõige eest ega tea, mida sellises dramaatilises olukorras teha.

Aga mida me oleksime pidanud tegema?

EL ei leidnud endas isegi jõudu mingit rahuprotsessi algatada. Nii nagu külma sõja ajal, andsime me selle võimaluse Ameerikale ja Venemaale. Miks 500 miljonit eurooplast ei julgenud öelda, et nad kutsuvad sõdivaid pooli kõnelustele? Sellepärast, et meil ei olnud üksmeelt ja ka sõjaliselt ei kujutanud me endast mingit jõudu.

Prantsusmaa ja Ühendkuningriik on harjunud suurriikidena esinema. Kas Saksamaa üldse suudabki maailmapoliitikat ajada?

Asi ei ole selles, et muuta Saksamaa maailmapoliitika tegijaks, vaid arendada EL niikaugele, kus ta saaks otsustavalt ja veenvalt esindada üle 500 miljoni kodaniku huve.

Kuidas te tahate muuta EL võimeliseks tegutsema välispoliitilisel areenil?

Kui me Euroopa välispoliitikas ei tagane konsensuse põhimõttest ega lähe lõpuks üle otsustamisele häälteenamusega, siis ei saa EL-st välispoliitikas kunagi tõsist tegijat. Parim näide, mida me suudame saavutada, on Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri poolt hiljuti Washingtonis saavutatu. Euroopa lepingutele tuginedes ütles ta Donald Trumpile kaubanduspoliitikas kaaluka sõna: "Ma esindan 500 miljonit inimest, me oleme Ühendriike suuruselt ületav kaubanduslik suurvõim, nii et leppigem kokku."

Kas ootate, et Angela Merkel korraldaks nendes küsimustes mingit eeltööd?

Tal on Emmanuel Macroni näol Prantsusmaal partner, kes kutsus üles koostööle EL reformimisel. Kui me ei kasuta nüüd tema initsiatiivi, mille eesmärk on luua Euroopa, mis kaitseks ennast ise sisemiste ja väliste ohtude eest, siis laseme käest ainulaadse võimaluse. Ja uut ei pruugi niipea tulla. Macron ei ole kõigi hädade lahendus, kuid ma näen temas suurepärast võimalust, sest see annab meile üheskoos võimaluse mõelda julgelt.

72-aastane Wolfgang Ischinger on 40-aastase kogemusega diplomaat, kes on töötanud välisministeeriumis, Washingtonis ja Londonis. Müncheni julgeolekukonverentsi eesistujana räägib ta regulaarselt maailma poliitikute ja riigipeadega. Hiljuti avaldatud uus raamat on nukra alatooniga "Maailm ohus: Saksamaa ja Euroopa segastel aegadel aegadel" (Welt in Gefahr: Deutschland und Europa in unsicheren Zeiten, Ullsteini kirjastus, 304 lk, 24 eurot). Selles kirjeldab Ischinger maailma, milles Saksamaa oma kohta otsib.

Tagid:
NATO, Wolfgang Ischinger, Emmanuel Macron, Donald Trump, Vladimir Putin, Angela Merkel, München, Saksamaa, EL, USA

Peamised teemad