19:46 18. Detsember 2018
Kuula otse
  • USD1.1377
  • RUB76.1678
Illustreeriv foto

Rooda: Venemaa "eksperdid" ei tea, millest räägivad

© Sputnik / Виталий Аньков
Poliitika
lühendatud link
Villem Rooda
20261

Veel kolmkümmend aastat tagasi olid Nõukogude erivägede relvastuses 18-kilosed konteinereid, mille õhkimisega võis "aurustada" terve raudbetoonsilla koos paarisaja meetri selleni viiva maanteega. Kaasaegsed Venemaa ja Lääne tuumarelvad on veelgi võimsamad, täpsemad ja kompaktsemad. Arutleda nende rakendamise üle kellegi hirmutamiseks on rumal.

Villem Rooda, endine sõjaväeluure kõrgemast ohvitserist analüütik

Kaasaegsed Venemaa ja Lääne tuumarelvad on veelgi võimsamad, täpsemad ja kompaktsemad. Arutleda nende rakendamise üle kellegi hirmutamiseks on rumal ja ebainimlik. GRU (Nõukogude sõjaväeluure) endine vanemametnik ja luureanalüütik Villem Rooda Venemaa "tuumarelvade eksperdi" Vladimir Juškini järeldustest.

Arusaamatutest rahastusallikatest finantseeritav ja ilmselt ainult direktor Vladimir Juškinist koosnev salapärane Balti Vene uurimiskeskus oleks oma töö iseloomust tulenevalt pidanud Venemaa olusid tundma. Juba „instituudi" nimetus peaks teda justkui selleks kohustama. Tundub, et direktor vihkab naaberriiki ja selle juhte niivõrd, et see takistab tal neid objektiivseltuurida, mida tõestab kohalikes väljaannetes, sealhulgas Postimehes hiljuti avaldatud materjal.

Eesti endine peaminister, praegune tuntud ettevõtja ja Sillamäe sadama kaasomanik Tiit Vähi
© Sputnik / Светлана Бурцева, Владимир Новиков

Vladimir Juškini arutlusi avaldab kohalik meedia meelsasti, kuigi tema usaldus ja populaarsus Eesti rahvuslaste seas langes tublist pärast tema seisukohta Venemaa "viietuhandemehelisest viiendast kolonnist" Eestis, mis „kahjustab omariiklust" ja on valmis peaaegu relvastatud rahvaülestõusu korraldama. Selle väitega süüdistas Juškin sisuliselt siinseid õiguskaitse- ja eriteenistusi suutmatuses sellist suurt vandenõu avastada.

Juhtkond oli sunnitud „uuringukeskuse" direktori väite ümber lükkama ja nägi seejuures üsna rumal välja. Sellist asja loomulikult ei andestata. Kummaline, et kõrge riigiametnik, Eesti välisluure juht Mikk Marran kordas mitte ammu aega tagasi Juškini viga, öeldes välisriigis toimunud kõrgetasemelisel konverentsil, et mingid uued poliitikud, ärimehed ja ajakirjanikud Ida-Euroopas on "Kremli agendid". Eesti kaitseminister oli sunnitud rääkima ja end õigustama, et need sõnad on "kontekstist välja tõmmatud" ja neist on "valesti aru saadud".

Koguni Putini enda mõtete ja eesmärkide "eksperdid"

Kuna Venemaa mustamine ja tema suhtes isikliku vaenu ja isegi russofoobia avalik väljendamine on Balti riikides kahjuks sageli paremini tasustatud kui selle maa tegelik tundmine ja põhjendatud analüüsid tema sise- ja välispoliitikast, siis rahuldab Vladimir Juškin „uurimiskeskuse" juhatajana täielikult siinse riigi juhtkonda. Nagu öeldakse, kes maksab, see tellib ka muusika. Et nendes etteheidetes mitte paljasõnaliseks jääda, vaadelgem tähelepanelikumalt mõnd „eksperdi" seisukohta Venemaa tuumarelvadest.

Juškini sõnul on "Venemaa tuumarelvad väljapressimise vahendiks Läänelt. Nendega ähvardades üritab Moskva oma poliitilisi ja territoriaalseid ambitsioone läbi suruda." Milline lihtsustatud lähenemine väga tõsisele ja ohtlikule olukorrale. Küllap pole Ameerika ja Ühendkuningriigi tuumarelvad kellegi šantažeerimiseks ja on loodud vaid esteetilise naudingu saamiseks? Loogiliselt võttes on mistahes relv, seda enam massihävitusrelvad, väljapressimise vahendiks, isegi kui seda pidevalt „heidutusvahendiks" nimetada."Putin on 90% veendunud, et Lääs hakkab tuumaeskaleerimist kartma ja lülitab sisse tagurpidikäigu. Isegi kui ta ei tagane kohe, teeb ta seda 99% tõenäosusega pärast esimest tuumarünnakut ega reageeri sellele vastulöögiga.

"Ekspert" tsiteerib siinkohal sisuliselt oma Briti noort kolleegi Justin Bronki, kelle analüütilisest ettekandest Briti parlamendiliikmetele on portaal Sputnik Eesti käesoleva aata aprillis kirjutanudl. Vaatamata oma seisukohtade korrutamisele ega protsentidega žongleerimisele ei ole need väited muutunud veenvamaks. Ta tugineb pehmelt öeldes mõttetule eeldusele, et „kuri ja hullumeelne Kreml" unistab tuumasõja vallapäästmisest ja tahab tappa nii palju inimesi kui võimalik.

Tahaksin meelde tuletada, et ainsaks hulluks, kes on tuumarelva kasutanud ja koguni tihedalt asustatud linnade suhtus, olid Ameerika Ühendriigid. Muide, see ei takista "ekspertidel" pidamast seda riiki demokraatia ja rahuarmastuse eeskujuks, samuti rahu ja stabiilsuse garandiks. Venemaa on šantažeerija, Lääs on vooruslikkuse alustala.

Edasi kirjeldab Juškin erinevaid arengustsenaariume, mille kohaselt Venemaa, kes tavasõjas NATO-le vastu ei saaks, kasutab väikese võimsusega tuumalaenguid. Sellega sunnitakse Lääs taganema ja ähvardatakse võimsamate laengutega juhuks, kui neid Moskva tingimusi ei täideta. Veelgi süngema pildi loomiseks kirjutab Juškin: "Kreml teab hästi, et praegu on ta veel võimeline moderniseerima Nõukogude ajastu relvi. Uut relvastust, mis oleks võrreldav Ameerika omaga, venelased loomulikult luua ei suuda. Selleks pole Venemaal ei tehnoloogiat, teadlasi ega kvalifitseeritud tööjõudu. Seepärast saab ta Läänemaailma šantažeerida ainult tuumarelvadega". "Eksperdi" tsitaadi lõpp.

Venemaal, nagu igal teisel riigilgi, on õigus enesekaitsele. Nagu iga teinegi riik, valib Venemaa selleks kõige kättesaadavamad ja tõhusamad vahendid. Tuumarelvi ei ole Venemaale vaja väljapressimiseks (kuigi, nagu öeldud, toimib juba nende olemasolu riigis hoiatusena tema potentsiaalsetele vaenlastele), see on tema kaitse alus. Sõna "kaitse" tähendust ja selle tegelikku sisu mõistavad kõik, isegi Põhja-Koreas ei ole "agressiooniministeeriumi", kuid ühtki relva ei saa pidada täielikult kaitseotstarbeliseks — iga relv sobib nii kaitseks kui ka rünnakuks. See kehtib täielikult ka tuumarelvade kohta.

Ametikohast tulenevalt peaks Vladimir Juškin Venemaad hästi tundma ja mõistma tema eripärasid. Seetõttu peaks ta teadma, et Venemaal on nii tehnoloogiaid kui ka teadlasi ja kvalifitseeritud spetsialiste, kes suudavad luua mitte ainult Ameerika omadega võrdväärseid, vaid ka nendest paremaid relvi. Isegi avalikud teabeallikad on täis infot Venemaa relvaarenduste kohta, mis ületavad kaugelt kõike, mis on tehtud teistes riikides. Ameerika Ühendriike ei saa pidada kvaliteetsemate relvade tootjateks, kuid kõige suurema hulga relvade valmistaja on ta küll.

Ameerika relvade paremuse müüt

"Venemaal, Ühendkuningriigil, Prantsusmaal, Lõuna-Koreal ja Hiinal on relvi, mis Ameerika analooge ületavad. Mis puutub venelaste võimekust uuendada oma relvi, millest "ekspert" Juškin räägib, siis Venemaa praeguses strateegiliste rakettide arsenalis pole enam ühtki nõukogudeaegset mudelit.

Allveelaevastik on uuendatud 75% ulatuses, kaugmaa õhukaitsesüsteemid ja kerged lähimaa õhukaitsesüsteemid on uuendatud täielikult. Moderniseeritud Nõukogude-aegsed mudelid moodustavad kaks kolmandikku lennuväest, kolm neljandikku tankidest ja soomukitest. Venemaal on pikka aega olnud probleeme rahaga, kuid mitte kunagi — tehnoloogiaga, teadlaste või kvalifitseeritud tööjõuga.

Tõepoolest, USA 720 miljardiline sõjaline eelarve ületab kümme korda Venemaa oma, rääkimata teiste NATO liikmesriikide eelarvetest. Tõsi, Venemaal ei ole ega saagi olla NATOga võrdseid rahalisi ja tootmisvõimalusi ega võrreldavat võimekust pikaajalise tavasõja pidamiseks. Seepärast on Moskva sunnitud tuginema kõige tõhusamatele relvaliikidele, mis tagaksid sõjaliste jõudude võimsuse tasakaalu ja tuumarelvad on selleks paratamatult esmatähtsad. Venemaa tuumatehnoloogia on tasemelt USA omast palju kõrgem. Samuti on Venemaal väga kõrgelt arenenud tuumalaengute kohaletoimetamise vahendid, muuhulgas raketid. Venemaal toodetud raketimootorite tarnimise fakt USAle on laialt tuntud, ameeriklased ei varja, et venelaste teaduslik-tehniline areng selles valdkonnas nende oma ületab.

Vanade tankide moderniseerimine on kasulikum

Enamik Venemaa sõjalisest eelarvest läheb riigi "tuumakilbi" ja õhukaitsesüsteemide täiustamiseks. Seepärast ei jätku vahendeid uutele tankidele, soomukitele ja lennukitele piisavalt. Samal ajal annab olemasolevate täiustamine ja ajakohastamine vägagi käegakatsutavaid tulemusi, mis konkurente sageli üllatab. Venemaal on reservis märkimisväärne hulk vanu tanke T-55, T-64, T-72 ja T-80. On selge, et 1955. aastal välja töötatud vanemat T-55 ei saa võrrelda uute NATO tankide või Ameerika Abrams M-1-ga, kuid pärast „vanakese" torni asendamist ja uue siledaraudse kahuri paigaldamist ei paista ta enam sugugi ei nii abitu. Tank on kerge, väike, madal, suurepärase läbimisvõimega ning 9 korda odavam kaasaegsetest masinatest. Samal ajal on uus avastamis- ja sihtimissüsteem koos sileraudsest kahurist väljatulistatud raketiga surmavalt ohtlik mistahes läänes toodetud tankile.

Kallil Ameerika tankitõrjeraketil Javelin, mille soetas ka Eesti kaitsevägi, on Venemaal palju kõrge kvaliteediga konkurente. Uued mudelid ületavad Ameerika analooge ja nende masstootmist piirab vaid asjaolu, et olemasolevate relvade moderniseerimine on palju mõistlikum ja ökonoomsem ja tagab võrreldava tulemuse hoopis väiksemate kulutustega. Vene lennukitele pole lennuomadustelt siiamaani võrdseid ning mahajäämus mootorite, rakettide, tulejuhtimis- ja avastamissüsteemides on moderniseerimisega hõlpsalt ületatav. Loomulikult on välja arendatud ka uued ja täiuslikumad mudelid, millest iga Venemaa „ekspert" teadma peaks, kuna nendest on palju kirjutatud nii Vene kui Lääne väljaannetes, kuid olemasolevate mudelite paranemine on hinna ja kvaliteedi suhet silmas pidades hoopis efektiivsem.

Relvad, mis muutsid sõja mõttetuks

Hüpoteetilises sõjalises kokkupõrkes NATOga kasutataks peamiselt kaasaegseid tuumarelvi. Venemaast palju võimsamaid relvajõude omava NATO (sellega oleks rumal vaielda) rünnaku tõrjumiseks pole lihtsalt muud võimalust. Alliansi vaieldamatu sõjaline ülekaal Venemaast tavarelvastuses muudab venelaste rünnaku võimatuks ja mõttetuks, kuid Lääne „politoloogidest eksperdid" jätkavad kadestamisväärse järjekindlusega Venemaa agressiivsete plaanide kuulutamist.

Vene president Vladimir Putin
© Sputnik / Михаил Климентьев

Seda isegi arvestamata asjaolu, et Moskva on korduvalt kinnitanud, et tal ei ole rünnaku plaane, sest tal pole selleks mingit põhjust ja kasu. Tema sõnades ei ole mingit põhjust kahelda. Sõda võib puhkeda ainult siis, kui NATO ilmutab Venemaa suhtes agressiivsust.

Vladimir Juškini "mõttelised katsed" väikese võimsusega tuumarelvade kasutamisest ei ole loogilised. Tuumarelvad ei sobi poliitilisteks mängudeks ega katsetusteks. Isegi kõige väiksema võimsuse korral on see midagi enamat kui hirmutamise vahend. Jaapani linnades 1945. aastal toimunud Ameerika aatomipommide plahvatused muutsid sõjaajaloo ja olemuse, teatus määral kaotas sõda mõtte. Isegi kõige väiksema võimsusega tuumarelva kasutamine praegustes tingimustes, pealegi Euroopas, oleks katastroof, mis muudaks ajalugu pöördumatult. Selleks, et pidada venelasi võimeliseks seda tegema lihtsalt „hirmutamiseks" ja „demonstreerimiseks" peab neid ikka väga vihkama ja põlgama. Isiklikud emotsioonid ja pahameel on „ekspert" Juškini eraasi, millel pole faktide ja loogikaga mingit pistmist.
Tuumarelv on uusimast tankist odavam

Sõjalise kokkupõrke korral tuumariigi või tuumarelva mitteomava NATO liikmesriigiga, kelle territooriumil on tuumarelva omavate riikide sõjaväebaasid, osutub tuumarelva kasutamine peaaegu vältimatuks. Seda kasutatakse tõenäoliselt, et hävitada sõjaväebaasid. Mistahes erakorraline pingeolukord, seda enam sõjaline kokkupõrge, vallandaks automaatselt sündmuste ja tegevuste ahela, millega viiakse kõik tuumatriaadi jõud ja vahendid kohe kõrgeimasse lahinguvalmidusse. Selliste võimsate jõudude vastasseis ähvardab muuta kogu maailma radioaktiivseks tuhahunnikuks, mis katab ka USA — kaasaegsed relvad ei võimalda neil vältida tuumalööke ei suure kauguse ega ookeani tõttu, mis talle Teise maailmasõja ajal kasuks tuli.

Mis veel rääkida "piiriäärsest" Eestist, kus elab Vladimir Juškin, kes räägib sellise enesestmõistetavusega tuumarelvade kasutamisest oma riigi vastu. Kuigi mõlemal pool piiri valitseb veel terve mõistus, on kahjuks palju kindraleid ja poliitikuid, kes ei läbe oodata, et tõsimeeli proovida midagi sellist, mis sarnaneb "Juškini katsetega".

See on ka arusaadav — mida teoreetikud ja analüütikud ka ei räägiks, valmistuvad kindralid alati eelmiseks sõjaks. Ameerika kindralid ja NATO aduvad oma tohutut arvulist ja tehnilist üleolekut, kuid neil on sõjakogemus vaid nõrga vastasega, kelle peamine relv oli kulunud rauaga Kalašnikovi automaat. Sõjapidamist vaenlasega, kellel on kaasaegsed lennukid, tankid ja raketid, samuti mõni koletuslik üllatus, pole nad kogenud. Venemaad ei tunne keegi ja temaga sõjaks valmistumine on võimatu.

Ma ei ole pädev hindama kaasaegseid tuumarelvi ega nende miniatuursete liikide rakendusvõimalusi. Kuid ma mäletan isiklikust 30 aasta tagusest kogemusest GRU relvastuses olnud kahe võitleja teisaldatavat 18-kilogrammi kaaluvat „erikonteinerit", mis paigutati 150-200 meetri kaugusele võimsast betoonsillast. Pärast plahvatust oli sild ja 200 meetri ulatuses selleni viiv maantee lihtsalt kadunud. Milleks sellised konteinerid praegu võimelised on ja millised nad välja näevad, on mulle teadmata.

Tean vaid, et Ameerika Ühendriikide väikseim olemasolev tuumalaeng mahub 155-millimeetrise kaliibriga suurtükimürsku. Sellised laengud on ka Venemaa relvastuses. Ja ma tean, et 15-kilotonnine tuumalaeng maksab palju vähem kui üks T-14 Armata tank. Praeguse jõudude tasakaalu tingimustes, arvestades rahalist võimekust, jääb Venemaal ainult üks viis tasakaalu ja oma julgeoleku tagamiseks — arendada ja täiustada oma tuumajõude, kasutades selleks oma kõrgetasemelist tuumatehnoloogiat. Teisisõnu, tema potentsiaalsete vastaste relvajõudude arendamine ja väeüksuste paigutamine Venemaa piiridele ei vähenda katastroofilise sõjalise kokkupõrke riski, vaid mitmekordistab seda.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
tank, relvastus, Villem Rooda, Vladimir Juškin, USA, Venemaa

Peamised teemad