07:17 19. November 2018
Kuula otse
  • USD1.1346
  • RUB74.9036
Nato õppused Trident Juncture Norras

NATO sai tinglikust vaenlasest jagu, kuid hakkas Venemaad kartma

© AP Photo / Daniel Tejedor
Poliitika
lühendatud link
Mihhail Šeinkman
5502

Põhja-Atlandi blokis saadakse sõjaväeõppuste mõttest täiesti valest aru. Ja oma ning Venemaa laskeharjutustest samuti. Meie (Venemaa – toim.) laskeharjutused ei kujuta endast kellelegi mingit ohtu. Vastupidi, see on viis, kuidas mõista paremini rahuaegse elu väärtust.

Mihhail Šeinkman, raadio Sputnik

Kõik. Naljad on lõppenud. Ka naljad kuuest tuhandest Ameerika sõjaväelasest, kes Norrale appi tõtates vabastasid Islandi tema õlletagavaradest, jättes oma "kangelaslikkusest" pika ja püsiva mälestuse. Samuti Norra kaitseministrist, kes kandis siinmaal pretsedenditute NATO õppuste infotunnis just nagu õllekõrvane, kaladega kampsunit ja Kanada fregatist, mis "põles läbi" veel enne algust. Kusjuures sõna otseses mõttes – tuli lahvatas laeva masinaruumis. Ja nendest USA merejalaväelastest, kelle paadid põrkusid kaljudele, sundides neid oodanud "agressoreid" "agressiooni" teisele ajale üle viima.

See oli vaid sissejuhatus. Ja alles siis läks lahti. Nagu öeldakse "õppuste aktiivne faas". Kuus maapealset plahvatust ja neli merel kuulutasid maailmale külma sõja tagasitulekut ja ajasid liikvele 50-tuhandelise Põhja-Atlandi rahvusvahelise seltskonna, kelle ülesanne oli tõrjuda äärmiselt kurja tingliku vastase rünnak ja minna vasturünnakule. Sellest kohast peale paluks veidi täpsemalt.

Bundeswehr on võitluseta puruks löödud. Millele Balti liitlased loodavad?>>

No näiteks, kas vasturünnak eeldab ka vasturünnatava piiride ületamist? Ja et keegi aru ei saaks, salastasid nad isegi vaenlase nime — ametlikult on see neil justkui väljamõeldud, kuigi kaardi järgi on seda lihtne välja arvutada. Kuna kõik selle piirkonna riigid on ühel pool barrikaadi, on selge, kelle hinge järele oma "Kolmhargiga" ("Trident Juncture") tuldi.

Hästikasvatatud inimestena saatsime piirkonda viisakusvisiidile kaks strateegilist pommitajat Tu-160. No et nad teaksid — kui midagi on, siis meie oleme kodus, nagu peab. Ja kuidas on meil kombeks vastu võtta neid, kes tulevad meile "kolmharkide" ja teiste torke-lõikeriistadega, näitavad Vene raketiväelased 1.-3. novembrini siinsamas Norra merel.

Laskeharjutused ei ole üldse see, mida nemad mõtlesid. Need ei ole mõeldud kellegi hirmutamiseks. Jumal hoidku. Suisa vastupidi, et aidata NATO kuttidel hirmust üle ja elu mõttest aru saada. Ja mis kõige tähtsam, selle väärtusest. See on nagu Žvanetskil. Sõita tankiga poodi, sihtida ja küsida: "Kui palju?" 50 tuhat? 30 riiki? Ei maksa torkida. Ka nende peasekretär Stoltenberg, kuigi on ka nende süngete viikingite seast, põhjamaise loomuga ja nii edasi, sai naljast aru. "Loodan," ütles ta, "et Venemaa tegutseb professionaalselt."

Tubli. Tal on Trondheimis näidislahing käimas Skandinaavia lõplikuks päästmiseks Venemaa käest, tema aga loodab Venemaa professionaalsusele. Eks ta õige ole, sest ujumisoskust tuleb lihvida, kuid poide taha ei maksa ujuda. Muudkui tulid aga ise meie piiride äärde ja nüüd kardavad meie sõjalist "avantürismi". Nagu daam, kes rõdult all mööduvale mehele järele karjub, et too talle ligi ei tikuks ja kui too ütleb, et vaadake, kus olen mina ja kus olete teie, on valmis ka rõdult alla tulema. Vahe on selles, et NATO ongi juba rõdult alla tulnud.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
laskeharjutus, õppus, Põhja-Atlandi blokk, NATO, Venemaa

Peamised teemad