17:16 17. Detsember 2018
Kuula otse
  • USD1.1285
  • RUB75.2265
Illustreeriv foto

Rooda: kuidas USA Venemaa uutest rakettidest pääseda loodab

© Sputnik / Михаил Воскресенский
Poliitika
lühendatud link
Villem Rooda
10630

USA otsus taganeda ühepoolselt kesk- ja lühimaarakettide piiramise lepingust (INF), on kahtlemata osa tema Venemaa kui strateegilise vaenlase alistamise plaanist, arvab Nõukogude sõjaväeluure (GRU) kõrgem ohvitser erus, analüütik Villem Rooda.

Villem Rooda

Selleks ajaks, kui Mihhail Gorbatšov Ronald Reaganiga 1987. aastal INF-kokkuleppe allkirjastas, oli Nõukogude Liidul selle relvaliigi osas kahtlemata valdav ülekaal ning ta sellel oli tema kaitseprogrammis sellel oluline koht.

Kuigi Ameerika Ühendriike need raketid otseselt ei ohustanud, oleksid nad relvakonflikti korral kujutanud NATO Euroopa liitlastele suurt ohtu.

Euroopas paiknevad Ameerika Pershing-2 raketid ohustasid nende tegevusulatust ja võimsust arvestades NSV Liidu Euroopa-osa kesk- ja läänepiirkondi, kuid polnud võrreldavad tol ajal Nõukogude Liidu relvastuses olnud raketisüsteemidega.

Need võimaldasid kiiresti, täpselt ja takistamatult anda raketilööki Ameerika Ühendriikide ja tema Euroopa liitlaste mistahes sihtmärkide, sealhulgas Ameerika sõjaväebaaside nende samade Pershing-2 laskeseadeldiste pihta. Kuna NATO laienemise ja Venemaad piiravate sõjaväebaaside rajamise plaanid olid juba heaks kiidetud, oli nende elluviimiseks vaja vähendada Venemaa väikese ja keskmise tegevusraadiusega rakettide ohtu.

Lisaks Pershing-2 rakettidele ei olnud Ameerika Ühendriikidel ega tema liitlastel muid selle klassi relvi, NSV Liidul oli aga lisaks juba positsioonidel olevatele rakettidele seeriatootmises veel nelja tüüpi erineva tegevusraadiusega rakette. Põhirõhk oli maapealsetel raketisüsteemidel, õhu- ja mereväe raketisüsteemid olid NSV Liidul vähemarenenud ja mitte nii täiuslikud kui Ameerika analoogid.

Gorbatšovi kummaline strateegiline viga

Washington arendas tol ajal laevadele, allveelaevadele ja kaugpommitajatele B-52 mõeldud Tomahawk tiibrakette, samuti selle maapealset mobiilset versiooni. Vahendid olid juba eraldatud, tootmine käis ja seetõttu ei tahtnud Ameerika Ühendriigid kuidagi hõlmata lepinguga mere- ja õhuväes kasutatavaid rakette.

Ja nii kirjutaski Gorbatšov alla kokkuleppele, mis puudutas ainult maapealseid rakette, jättes Ameerika õhu- ja mereväeraketid puutumata. See tähendab, ta jättis oma riigi sellest relvaliigist ilma, lubades aga potentsiaalsetel vastastel need säilitada.

Seega oli leping USA-le ja tema liitlastele, alliansi ittalaienemist arvestades palju kasulikum. Moskvale oli see leping selgelt kahjulik ja isegi ohtlik, sest andis potentsiaalsele vastasele täiendavaid eeliseid.

Kuid antud olukorras, kus Venemaa oli kokkuvarisemise äärel, oli ellujäämine olulisem, kui pariteedi säilitamine.

Gorbatšovi korduvad õigustused, et NATO lubas mitte laieneda uute liikmetega Ida-Euroopas, ei vastanud tegelikkusele. Õigem oleks öelda, et NATO ega Ameerika Ühendriigid ei võtnud endale mingeid kirjalikke kohustusi ja tolleaegse Saksamaa välisministri Hans-Dietrich Genscheri suulistest lubadustest loobuti kiiresti ja ilma eriliste süümepiinadeta.

Tuleb märkida, et endise Varssavi Pakti riikide sõjaväeeksperdid teadsid Nõukogude kesk- ja lühimaarakettide lahinguomadusi hästi ning kui Moskva oleks need raketid Venemaa relvastusse alles jätnud, oleksid need eksperdid oma uusi tööandjad NATOga liitumisest loobuma veennud. Kes teab, võib-olla oleks laienemisprotsess läinud aeglasemalt ja üldse peatunud.

"Väikesed" raketid aitavad päästa "suuri"

Miks muutsid Ameerika Ühendriigid oma meelt ja otsustasid üldisele rahulolematusele vaatamata ja liitlaste kriitikast hoolimata nende jaoks soodsast kokkuleppest lahkuda?

Esiteks ei järginud Washington seda lepingut ka ise ja edasine viivitus denonsseerimisega oleks ameeriklasi ähvardanud skandaalsete paljastustega. Koos NATO liitlastega arendasid Ameerika Ühendriigid raketitõrjesüsteemi raames mobiilseid laskeseadeldisi, mida saab kergesti ja kiiresti kasutada tiibrakettide maismaapõhisteks laskeplatvormidena ja tuvastada, mis nende suletud raketikonteinerites tegelikult varjatud on, on üsna raske.

Võimalik, et sedasama tegi ka Venemaa, oma süsteeme arendades, kuigi keegi seda tõestama ei vaevunud. USA ei karda isegi niivõrd Venemaa kesk- ja lühimaarakette, millest enamik relvakonflikti puhkedes nende territooriumile ei jõuaks. Neid häirib hoopis Venemaa kasvav edu strateegiliste ründeraketisüsteemide valdkonnas. See tähendab see, millest Venemaa president Vladimir Putin nii ootamatult kogu maailmale rääkis.

Ракетный комплекс средней дальности РСД-10 ПИОНЕР (по терминологии НАТО - SS-20).
© Sputnik / Антон Денисов

Ameerika sõjalaevastiku raketitõrjesüsteemid osutusid uute Vene süsteemide ees abituteks, nad ei paku praegu isegi näilist kaitset. Kujunenud olukorra analüüsist lähtudes jõudsid Ameerika strateegid järeldusele, et Ameerika Ühendriigid võivad pääseda Venemaa uute ülipikamaarakettide eest ainult nende hävitamise korral ülitäpsete kesk- ja lühimaarakettidega Venemaad ümbritsetavate NATO riikide territooriumi kohal.

Asjaolu, et selline "probleemi lahendus" ohustab liitlasi, Washingtoni tõenäoliselt ei häiri, nad muretsevad eelkõige oma julgeoleku pärast.

Katse tabad ühe pauguga korraga kümme jänest

Hüpoteetilise ülemaailmse relvakonflikti korral loodavad ameeriklased ennetada uusimate Venemaa rakettide lööki ja relvastuse säilimisele oma kontinendil, et seejärel nende kasutamisega Venemaa täielikult hävitada.

Loomulikult ei püstita USA esimesel etapil nii apokalüptilisi, vaid hoopis praktilisemaid eesmärke — avaldada survet Venemaale, sundida talle peale uus, USA-le kasulik leping, mis kajastaks juba uut olukorda. Lisaks näeb nende kava ette Euroopa NATO liitlaste sundimise kuulekusele ja olukorra tekitamise, kus nad oleksid sunnitud oma sõjalisi kulutusi suurendama ning ostma USA-lt uusi relvi ja raketitõrjesüsteeme, ülal pidama Ameerika sõdureid, varustama neid nende relvadega ja paigutama nad Euroopasse.

Lisaks oleks hea sundida Venemaad suurendama oma kaitsekulutusi uut tüüpi relvadele ja õhukaitsele.

See on Venemaa majandusliku hävitamise plaani üks komponente. Tegelikult ei toodetagi uut relvastust mitte niivõrd vaenlase alistamiseks, kuivõrd lootuses, et ta toimib samamoodi, kulutab oma ressursse ja võimeid ning peab lõpuks alla andma ühtki raketti välja tulistamata.

Alati ei võida rikkam

Sunzi ütles, et "parimast parim on alistada kellegi armee ilma võitluseta". Muide, ameeriklasi ei häiri millegipärast üldse, et suur sõja strateeg ja teoreetik oli hiinlane. Vastavalt sellele plaanile võidab relvakonfliktis paratamatult majanduslikult võimsam ja jõukam osapool, see tähendab Ameerika Ühendriigid, isegi ilma otsesesse sõjategevusse laskumata.

Ajalugu õpetab (öeldakse, et ajaloo ainuke õppetund seisneb selles, et inimene ei õpi sellest midagi) esiteks, et isegi kõige paremini läbimõeldud sõjaplaanid ei vii tavaliselt loodetud tulemusteni.

Teiseks seda, et venelaste suhtes ei õnnestu sellised plaanid mitte kunagi. Lootus võita sõjaga tugevat kaasaegset riiki on mõttetu, kuid kavatsus teda majanduslikult maha suruda ei ole sugugi vähem ekslik.

Ainuke lahendus võiks olla vastastikune, järkjärguline desarmeerimine ja selle alternatiiv — parimal juhul märkimisväärsed rahalised ja poliitilised kaotused, halvimal juhul globaalne katastroof, mille tõenäosust suurendab ka piiratud tuumakonflikti teooria, mille sünnitas lühikese ja keskmaa raketisüsteemide uuesti kasutuselevõtmine.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
rakettid, INF, USA, Venemaa

Peamised teemad