13:54 10. Detsember 2018
Kuula otse
  • USD1.1371
  • RUB75.8850
Ukraina president Petro Porošenko

Operatsioon "Piirideta vabadus": Porošenko võitis kõiki

Пресс-служба президента Украины
Poliitika
lühendatud link
Viktor Marahhovski
Provokatsioonid Mustal merel (35)
9920

Kertši väina ründeoperatsioon, mille Ukraina sõjalaevastiku alused nädalavahetusel suurepäraselt läbi viisid, tekitas lühikese aja jooksul kaasa mitmeid teooriaid teemal "milleks seda vaja oli".

Viktor Marahhovski, RIA Novosti

Väideti, et toimunu oli välisjõudude tellimustöö. Näiteks Trumpilt, kes tahtis suunata tähelepanu "Venemaa uurimiselt" kõrvale, või Ühendkuningriigilt, et juhtida tähelepanu kõrvale läbimurdelistelt edusammudelt läbirääkimistel EL-ga.

Või isegi Venemaalt, et "suunata rahva tähelepanu kõrvale majandusprobleemidelt" (ärge küsige, kuidas õnnestus Venemaal korraldada naaberriigi sõjalaevade ebaseaduslik sissetungi oma territoriaalvetesse).

Ukrainas hakkas kehtima sõjaseisukord >>

Kuid kõigi nende teooriate eluiga polnud pikk. Esmaspäeval allkirjastas Petro Porošenko sõjaseisukorda kehtestava dekreedi.

Üldiselt peavad analüütikud nüüd hämmastavat reaalsust tunnistama. Riigi juht saatis umbes kolmandiku oma sõjalaevastikust kindlasse häbisse ja vangipõlve, ainult selleks, et lüüa sassi valimiskampaania rütm oma konkurendil – oligarhi toetataval koomikul, et ise valimiste teise vooru jõuda. Täpsustagem — versioon "provokatsioon Lääne abi saamiseks" tuleks kõrvale heita.

Ukriana julgeolekutalituse SBU eriüksuslased
© Sputnik / Григорий Василенко

Loomulikult väljendas NATO peasekretär Kiievile õigeaegselt toetust, muidugi kutsus EL Venemaad üles austama Ukraina suveräänsust ja tagama laevade vaba läbipääsu Kertši väinast, tõenäoliselt kuuleme ka Washingtoni resoluutseid avaldusi — aga see on ka kõik. ÜRO mistahes istungid, nagu varasemast teada, lõpevad tulemusteta.

Asi pole mitte ainult selles, et Ukraina on muutunud toksiliseks partneriks, kellega ei sobi enam läbi käia, asi on ka selles, et tegelikult on kõik repressiivseid meetmed Venemaa suhtes, mida Lääs võiks talutava kahju eest kohaldada, juba rakendatud. Varem agressiivsete režiimide karistamise stsenaariumi järgi toimu ei saa täna enam toimuda mitte ainult Venemaa, vaid isegi tema kõige nõrgemate liitlaste suhtes.

Provokatsioonid Mustal merel >>

Niisiis, kõigi võimalike selgituste hulgast tuleb tahes-tahtmata kõige tõenäolisemaks lugeda kõige rumalam, väiklasem ja vastutustundetum. Nali on selles, et meil (Venemaal – toim.) ollakse harjutud suhtuma Ukraina juhtkonna poliitikagasse mõningase põlgusega. Ei saa ju tõsiselt võtta riiklikku korraldust, mis entusiastlikult loobub oma suveräänsusest.

Kusjuures isegi mitte vastutasuks mingi hüve eest, vaid "oma välismaale tööle siirduvatele kodanikele soodsa režiimi" ja õlalepatsutuste eest. Ja nende õlalepatsutuste eest tuleb tegelikult ka maksta – piisab, kui nimetada dramaatilist tariifide tõusu Ukraina elanikkonnale IMFi järjekordse "viimase lootuse" finantsabi eest.

Vaatamata Kiievi iseseisvusest loobumisele näeme, kuidas kogu selle kaadervärgi president on üksnes oma tühiste eesmärkide saavutamiseks võimeline millekski, mida ei Putin, Xi, Modi ega isegi Trump endale lubada ei saa.

Tuumariigile kallale minna ja sõjaseisukord välja kuulutada – see pole naljategemine. Kas siin pole vastuolu? Tegelikult on vastupidi.

Lõppude lõpuks pole sõjaseisukorra väljakuulutamine naljaasi tõelistele riikidele, kellel on tõeline merevägi. Ukraina poliitikale rajatud maailmakeses polegi midagi muud peale naljategemise.

Kui riiklusest on alles ainult tsirkus, siis muutuvad naljategemiseks ka kõik riikluse tunnused, kaasa arvatud riigipiir, armee, merevägi ja kirik. Nende tegelikku tähendust ignoreeritakse ja pisendatakse miinimumini. Nende väärtuse määrab ilus jutt, mille saab muuta kõlavaks mainekujunduseks.

Just riikliku iseseisvuse puudumine tagab piiramatu vabaduse tolategemiseks poliitikas. President, kes on tegelikust vastutusest vabastatud (nagunii ei võta keegi teda tõsiselt), võib endale lubada palju rohkem kui president, kes vastutab iga dekreedi ja iga relvajõudude liikumise eest.

Kiievi "vägiteod" Kertši väina kandis: aja ja koha valik >>

Vastutusest vabastatud president võib välja kuulutada nii palju sõjaseisukordi, kui soovib — sellistest kuulutamistest ei tulene nagunii midagi. Ta võib välja kuulutada autokefaali, lõpmatuseni "hüvasti jätta" ja korraldada rünnakuid Krimmi sillale. Jah, ta suudab seda kõike teha, et jääda oma lemmikametikohale veel neljaks aastaks.

Just sellepärast tuleb Ukraina rahvale kaasa tunda. Inimestena on nad muutunud mitte isegi riigi strateegiliste huvide, vaid kellegi väiklaste isiklike huvide tööriistaks.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
Provokatsioonid Mustal merel (35)
Tagid:
sõjaseisukord, analüütika, riigipiir, poliitika, laevad, rikkumine, Petro Porošenko, Suurbritannia, USA, Ukraina, Venemaa

Peamised teemad