12:38 26. Oktoober 2020
Kuula otse
  • USD1.1856
  • RUB90.6421
Poliitika
lühendatud link
8820

Vene sotsiaalvõrgustike kasutajate iroonilised ennustused on täide läinud: "Pariisi Maidanis" on juba avastatud "vene jälg".

Ivan Danilov, blogi Crimson Alter autor agentuurile RIA Novosti

Ei saa välistada, et väide, nagu oleksid rahutused Pariisis "vene propaganda" poolt üles õhutatud, saab tulevikus mitte ainult Euroopa ja USA meediahaide seas äärmiselt menukaks, vaid ka ettekäändeks järjekordsete Venemaa-vastaste sanktsioonide voorule.

See oletus osutub eriti aktuaalseks seoses Prantsusmaa välisministri Jean-Yves Le Driani avaldustega, kes teatas ajakirjanikele, et Prantsusmaa riigikaitse ja riikliku julgeoleku peasekretariaat uurib informatsiooni Venemaa seotusest "kollaste vestide" meeleavaldustega:

"Ma olen nende kuuldustega kursis… Vaatame uurimistulemuste pealt. Ma ei hakka mingit hinnangut andma, seni kuni pole fakte tuvastatud," teatas Le Drian.

Teisest küljest aga, kui järjekordse venevastase meediahüsteeria põhjal üldistada, siis võib õelda, et Pariisis toimub praegu täiesti ainulaadne sotisaalpoliitiline eksperiment: kas võib võidule pääseda "värviline revolutsioon", mida Euroopa poliitiline ladvik ei toeta?

Esialgu on tõenäolisemaks vastuseks, et ei, ei või, aga nagu öeldakse – päev on veel ees ja Prantsusmaal käimasolev mängupartii on lõpulejõudmisest veel väga kaugel.

Prantsusmaa võimud andsid "kollastele vestidele" järele >>

Neid kommentaatoreid ja eksperte, kes Prantsusmaa sündmustes ja nende tõenäolise geopoliitilise tagamaa osas "Trumpi jäljele" osutavad, on võetud vandenõuteoreetilise mõtlemise pärast välja naerda.

Muidugi võib siiralt uskuda järgmisesse juhuslike kokkulangevuste ahelasse: Macron teatab Europaarmee loomise vajalikkusest, vajadusest saavutada Euroopa täielik sõltumatus USA-st, näitab valmidust kaubandussõjas USA-ga lõpuni vastu pidada, püüab luua mehhanismi USA Iraani-vastastest sanktsioonidest möödahiilimiseks ja toetab USA dollari rolli kahandamist Euroopa ja maailma rahanduses.

Ja siis on ta järsku silmitsi lausa eikusagilt tõelise "värvilise revolutsiooniga" – äratuntava värvisümboolikaga, detsentraliseeritult sotsiaalvõrgustike kaudu koordineeritusega, "ringikarglevate koolipoistega", hingeminevate kaadritega tänavamuusikutest, kes "kohutavate politseinike" taustal meeleavaldajatele muusikat pakuvad, ja isegi ülesvõtetega politsei jõuvõtetest ja meeleavaldajate alandamisest, kuna "nad on ju lapsed".

Kokkusattumused jätkuvad: USA president asub lahtise tekstiga, oma isikliku Twitteri-konto kaudu Macronile nõudmisi esitama: nõustuda maksma kaks protsenti SKP-st USA armee ülalpidamiseks, loobuda Pariisi kliimakokkuleppest, ja toonitab koguni, et Pariisi meeleavaldajad skandeerivad "Me tahame Trumpi!"

Ikkagi võimalik, et see kõik on vaid kokkusattumus. Võib-olla on kokkusattumus seegi, et Trumpi valimiskampaania peamine poliittehnoloog ja koordinaator, spetsialist poliitiliste "partisaniühenduste" asjus – Steve Bannon – viibib nüüd Euroopas avalikult väljakuulutatud eesmärgiga luua Trumpi-järgne poliitiline liikumine, kusjuures Brüsselis kõnet pidades väitis Bannon, et meeleavaldajad Prantsusmaal "on needsamad valijad, kes valisid Trumpi."

Prantsusmaa tegi ettepaneku luua üleeuroopaline armee >>

Kordan, et võib-olla tõesti on see kõik kokkusattumus, aga küllap tohib suhtuda teatud umbusuga tollesse versiooni, et Macronil ei vedanud ja rahutused ilma vähimagi välise sekkumiseta "lihtsalt juhtusid".

Kõik ülalöeldu ei tähenda, et protest on tervenisti kunstlikult esile kutsutud. Suisa vastupidi: iga riigipöördeõpik alates vähemasti ameerika politoloogi Edward Luttwaki üldtuntud põhjapanevast tööst "Riigipööre. Praktiline juhend" soovitab riigipöörde korraldajatel ja tellijatel ära kasutada riigis esinevaid muresid ja vastuolusid.

Macroni tõesti ei armastata, Prantsusmaa majandusel on tõsiseid probleeme, maksud on tõepoolest kõrged, diiselkütuse hind on isegi pärast "Macroni maksu" tühistamist umbes 1,42 eurot liitri eest (GlobalPetrol' i andmed), ja Prantsusmaal on paljud tõesti äärmiselt nördinud presidendi ülbe suhtumise üle lihtkodanikest prantslastesse ja pahased tema varjamatult antisotsiaalse poliitika peale.

Neis tingimustes saab mõistetavaks, miks tõmbavad meeleavaldused ligi osalejaid kõige erinevamatest ühiskonnakihtidest, kõige erinevamate (vahel ka risti vastandlike) nõudmistega, ja ühtlasi saab selgeks, et meeleavaldajatel on tõesti väga laialdane ühiskondlik toetus (hiljutiste küsitluste kohaselt ulatub "kollaste vestide" liikumise toetusreiting tublisti üle 70 protsendi).

Aga see toetus põhineb miinusmärgiga päevateemadel, mis tähendab, et suur osa prantslasi tahaks viia Élysée paleeni mõtte, et Macroni poliitika ja Macron ise tekitab tohutut rahulolematust, kuid samas ei ole mitte ühtegi poliitilist kuju, keda saaks selle liikumise juhiks pidada.

Muuseas, see, millise meisterlikkuse ja meelekindlusega igasugused katsed isegi kõige marginaalsemaid ja radikaalsemaid prantsuse poliitikuid selle liikumisega liitumast "ära lõigatakse", võib olla tunnistuseks sellest, et algusest peale kasutatakse seda lihtsalt rammimisriistana, millega keegi Prantsusmaad, tema majandust ja poliitilist süsteemi tümitab.

Täiesti võimalik, et selle "värvilise revolutsiooni" tellijale pole vaja mingisuguseid reforme ja seda enam ei paku talle huvi lihtsate prantslaste püüdlused – nende raevu ja lootusi muutustele paremuse poole kasutatakse lihtsalt nende oma riigi hävitamiseks.

Nii tahakski küsida: kas see teile midagi ei meenuta?

Lähtudes sellest, et "kollaste vestide" meeleavaldusi on juba täheldatud ka Belgias ja Hollandis, võib järeldada, et mitte ainult Prantsusmaa, vaid Euroopa tervikuna, kaasa arvatud tema kõige jõukamad osad, on praegu süsteemses ühiskondlikus kriisis, mis muudab tema riigid sääraste sotsiaalsete vapustuste suhtes äärmiselt haavatavateks.

Revolutsioonid, Maidani sündmused ja kodusõjad on Euroopast senimaani mööda läinud, kuid nüüd on rahuajastu lõppenud, sotsiaalsed vastuolud kuhjunud ning poliitiline süsteem ei suuda enam ilmselgelt ühiskonna väljakutsetele adekvaatselt vastata, mis tähendab, et varem või hiljem hakkavad paljud Euroopa pealinnad samaviisi lõõmama, nagu täna lõõmab Pariis.

Autori arvamus ei pruugi toimetuse seisukohaga kattuda.

Tagid:
proteesid, meeleavaldus, poliitika, ühiskond, majandus, Kreml, Emmanuel Macron, Donald Trump, Pariis, Prantsusmaa, USA, Venemaa

Peamised teemad