22:27 20. September 2020
Kuula otse
  • USD1.1833
  • RUB89.1439
Poliitika
lühendatud link
6020

Lähima kahe aasta vältel on Ameerika määratud kuulda saama, millisel hetkel nimelt lakkas Michael Cohen venelastega arutamast oma ülemuse plaane rajada Moskvas Trumpi Torn. Selles saatanlikult tõsises maailmas on USA muutunud tühiasjadega tegelevaks naeruväärseks riigiks, leiab ajakirja American Conservative kirjutise autor.

Patrick Joseph Buchanan, American Conservative portaal Inosmi vahendusel

Kui Donald Trump tõepoolest käskis Michael Cohenil oma seiklusliku üheöösuhte asjus vaikimise eest Stormy Danielsile vaikimisraha maksta, on see piisav tema tagandamiseks, leiab tulevane Kongressi justiitskomisjoni esimees Jerome Nadler.

On päevselge, millega sotsiaalvõrgustikud, kaabeltelevisioon ja tohutu kari "rääkivaid päid" lähima kahe aasta vältel lakkamatult tegelema hakkavad – Trumpi luukeresid kolistama ja arutama tema patukeste üle, mis toime pandud ammuilma enne seda, kui temast USA president sai.

"Kus iganes ka president Trump ei viibiks, olgu New Yorgis, Washingtonis või Marylandis," kirjutab Rowan Scarborough Washington Timesist, "igal pool peavad demokraadid, saadikud, prokurörid, opositsiooniliselt meelestatud uurijad, bürokraadid ja juristid-aktivistid talle jahti."

"Nad nuusivad ringi kokkumängu asjus Venemaaga, "Trumpi organisatsiooni", "Trumpi fondi", Trumpi hotellivõrgustiku, Trumpi maksulaekumiste, Trumpi valimiskampaania rahastamise ja võimaliku rahapesu asjus," kirjutab Scarborough.

Survestamine on saavutanud oma haripunkti. Iga päev peetakse debatte eluliselt põletavas küsimuses: kas eliidil, kes Trumpi välja kannatada ei suuda, õnnestub tema võim kukutada, ta Valgest Majast välja ajada või ta vangi panna?

Nagu väitis tulevane Kongressi luurekomisjoni esimees Adam Schiff: "Donald Trump riskib saada üle pika aja esimeseks presidendiks, kellele terendab reaalne vanglakaristus."

Ent mida arvab kogu ümberkaudne maailm vaadates, kuidas kunagine võimas vabariik on kimpus sellega, et veel üks president häbiposti pista?

Võib-olla mõeldakse seal nii: kui juba Ameerika tohib, siis vahest tasub meilgi samas vaimus tegutseda? Ja kas vähemalt keegi veel kadestab meie vaba ajakirjandust, mis väsimatult pillub pori juhtivate poliitikute pihta, et neid seejärel halastamatult sõimata ja hukka mõista?

Üks põhjustest, miks demokraatia on kogu maailmas langusjärgus, on see, et tema etalon ja näidiseksemplar USA meenutab üha enam sõjaeelset Kolmanda vabariigi aegset Prantsusmaad.

Pealekauba on demokraatia kaotanud monopoli vägeva riigi ja õitsval järjel rahva poolest.

Juba uuel sajandil tõestas Hiina tulevastele valitsejatele, et üliriigiks võib saada ka üheparteilise riigikorraga ja et demokraatia ei ole üldsegi majandusedu vältimatuks tingimuseks.

Autoritaarne rahvuslane Vladimir Putin on näidanud, kuidas põrmupaisatud üliriik suudab tuhast tõusta ning enda suhtes õigustatud austuse ka imetluse välja nõutada.

Demokraatia on nagu autobuss ja oma peatuses lähed sa maha, ütleb Türgi riigipea Recep Tayyip Erdoğan. Pärast 2017. aasta suvel toimunud riigipöördekatset võttis Erdoğan ette ulatusliku valitsuse ja armee puhastuse, kõrvaldades kümneid tuhandeid vaenlasi ja pahatahtlikke ning heites trellide taha rohkem ajakirjanikke kui kes iganes tema kaasaegsetest.

Kõigele vaatamata võetakse teda maailma pealinnades endiselt soojasti vastu.

Millega aga võib tänapäevane ameeriklaste demokraatia maailma ära võluda, milles on tema võiduratsu, tema visiitkaart?

"Mitmekesisuses on meie jõud," kinnitab praegune põlvkond.

Meist on saanud ainulaadne rahvus, mis koosneb kõikide riikide ja mandrite rahvastest, kõigist rassidest, rahvustest, kultuuridest ja uskumustest. Aga kas just sellesama mitmekesisuse eest Euroopa ülepeakaela ei põgenegi?

Kas leidub Vanas Maailmas üksainuski riik, kellele anna aga rohkem sisserändajaid Magribist, mustast Aafrikast ja Lähis-Idast?

Laiemas mõttes osutub märksa tõepärasemaks kinnitus, et maailm liigub rahvusülesuselt hõimluse suunas, mitmekesisuselt tagasi etnilise rahvusluse poole, millest rahvused ongi sündinud.

Nõudlus mitmekesisuse järele, mida meie demokraatia nii väga müüma kipub, ei ole suur. Etnilised, rassilised ja usulised vähemused – olgu uiguurid või tiibetlased Hiinas, rohingjad Myanmaris, mustad aafriklaste hõimud Saharast lõuna pool või valged põlluharijad Lõuna-Aafrikas – ütlevad teile kõnekamalt kui iganes: põhimõte vähemuse allumisest enamusele toon enesega kaasa möödapääsmatud piirangud õiguste osas, kui mitte ülepea nende tühistamise.

Vabad valimised Lähis-Idas tõid Egiptuses võimule Moslemi Vennaskonna*, Palestiinas Ḩamāsi ja Liibanonis Hezbollah". Seepeale lõi USA 43. presidendi George Bush noorema administratsioon käega ja kutsus oma demokraatliku ristiretke tagasi.

Canterbury peapiiskop Justin Welby tunnistab moslemimaailma muutumist üheks vähemustest: "Kristlased seisavad päevast päeva silmitsi vägivallaohuga, tapmistega, hirmutamisega, eelarvamuste ja vaesusega."

"Viimastel aastatel on kristlasi avalikult tapnud niinimetatud Islamiriik," jätkab Welby. "Sajad tuhanded on olnud sunnitud oma kodud hülgama. Paljud on tapetud, orjastatud, taga kiusatud või sunnitud vastu võtma islami. Need vähesed, kes on otsustanud paigale jääda, küsivad: mille nimel?"

"Kristlikke kogudusi, kes kunagi olid Üleilmse Kiriku alusmüüriks, ähvardab täielik ja vältimatu hävitamine."

Ja kõigi nende õuduste taustal riskime me ilma jääda Ronald Reagani lepingust, mis keelas USA-l ja NSV Liidul omada tuumarakette laskeulatusega 550 kuni 5500 kilomeetrit. President Trumpi algatus Põhja-Korea tuumadesarmeerimiseks on samuti löögi all.

Kuid lähima kahe aasta vältel oleme me määratud kuulda saama, kas pistis vaikimise eest on piisavaks aluseks ametist tagandamisele ja millisel hetkel nimelt lakkas Michael Cohen venelastega arutamast oma ülemuse plaane rajada Moskvas Trumpi Torn.

Saatanlikult tõsises maailmas oleme me muutunud naeruväärseks riigiks, kes raiskab end pisiasjade peale.

*Venemaal ja paljudes teistes riikides keelustatud terroriorganisatsioon

Patrick Buchanan on olnud Richard Nixoni, Gerald Fordi ja Ronald Reagani vanemnõunik ja kõnekirjutaja, Vabariikliku Partei parempoolse fraktsiooni ideoloog, raamatu "Nixoni Valge Maja sõjad: lahingud, mis tõid võimule ja murdsid presidendi ja Ameerika igaveseks lõhestasid" (Nixon's White House Wars: The Battles That Made and Broke a President and Divided America Forever).

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
demokraatia, Donald Trump, Ameerika, USA

Peamised teemad