09:43 24. August 2019
Kuula otse
  • USD1.1065
  • RUB72.9469
Euroopa parlament

Euroopa Liidus on võimu võtmas selle hävitajad

© Sputnik / Sergey Melkonov
Poliitika
lühendatud link
Vladimir Kornilov
Europarlamendi valimised - 2019 (45)
90 0 0

Seekord omandavad tavaliselt igavad ja etteennustatavad Euroopa poliitika "allatulistatud pilootide" valimised mingigi intriigi. Nende tulemuseks võib saada Euroopa Liidu südame muutumine tsentrifugaaljõudude keskuseks, mis selle lõhestab.

Vladimir Kornilov, RIA Novosti

2019. aasta poliitilises kalendris on üheks peamiseks ürituseks Euroopa Parlamendi valimised. Tavaliselt ei paista Euroopa valimiskampaaniad silma mingi konkreetse intriigiga - nad on igavad, nende tulemused on ette ennustatavad, kandidaadid on reeglina "allalastud piloodid", kes ühel või teisel põhjusel kodumaal parlamenti ei pääsenud. Seetõttu on neil enamasti äärmiselt madal valimisaktiivsus (mis aga ei tekita diskursust Euroopa seadusandliku võimu puuduliku representatiivsuse kohta - üks meie (Venemaa – toim.) opositsiooni lemmikteemasid pärast Venemaa kohalikke valimisi).

Valimiste-eelne protsess Euroopas on tavaliselt punktipealt paigas täpsete valimiskvootidena igale riigile. Seekord on aga kõik teisiti. Valimisteni on jäänud vähem kui viis kuud ja keegi ei tea veel, kui palju saadikuid tulevases Euroopa Parlamendis olema saab, millised kvoodid riikidele eraldatakse ja isegi seda, kui palju riike seal esindatud olema saab. Põhjuseks on määramatus Brexitiga.

Algselt oli kavas, et 2018. aasta sügisel jõuavad Euroopa Liit ja Suurbritannia abielulahutuse osas kokkuleppele ning käesoleva aasta maiks lahutatakse nad lõplikult. Sellest tulenevalt vabaneb Euroopa Parlamendis 73 kohta, mida siiani täidavad endiselt Albioni esindajad. Võinuks arvata, et pruukinuks vaid parlamenti selle arvu kohtade võrra vähendada ja poleks mingit peavalu, vähemalt mandaatide arvuga riigiti. Kuid nendest kohtadest ja neile eraldatud rahastusest ei suudetud loobuda - saadikute arvu vähendatakse vaid 46 võrra ja ülejäänud 27 kohta on EL riikide vahel juba tingimuslikult ümber jagatud. Mida aga teha siis, kui Suurbritannia ei lahkugi? Siis peaksid prantslased valima Euroopa Parlamenti mitte 79, vaid 74 saadikut, poolakad 51, mitte 52, ja seetõttu ongi Euroopa valimiseelne olukord üsna ebamäärane.

Kuid euroametnikke ei häiri mitte niivõrd see, kuivõrd euroskeptikute tugevnemise väljavaade EL seadusandlikus organis. Üks Euroopa Parlamendi valimistulemustesse sisseprogrammeeritud nähtus on alati olnud selle peavoolu peamiste poliitiliste fraktsioonide muutumatu positsioon. Ükskõik, millised hääletustulemused riikides ka poleks, on Euroopa Rahvapartei (European People´s Party ehk EPP) viimastel aastakümnetel esikohal ning Euroopa Sotsialistide Partei (Party of European Socialistse ehk PES) teisel. Näiteks 15 aastat (aastatel 1999–2014) järjest oli esimesel stabiilselt 37%, teisel - 27-28% kohtadest. Sedamööda, kuidas EL laienes, suurendasid need kaks elitaarset seltskonda lihtsalt oma kohtade arvu, saavutades 2009. aasta valimistel oma tipptaseme, vastavalt 288 ja 217 kohta. See oli kõikidele ette teada ja arusaadav.

Euroopa Liidu eelarve sai algse heakskiidu
© Sputnik / Алексей Витвицкий

Siis aga tekkisid Euroopa eliidil probleemid. Euroopa poliitiliste jõudude killustatus hakkas mõjutama ka tema ühtset õigusloomeorganit. Praeguses Euroopa Parlamendis on EPP osakaal vähenenud 217 ja PES-l 189 kohani, süsteemiväliste poliitiliste rühmituste positsioonid aga tugevnesid järk-järgult.

Esialgu ei võetud üksikute Euroopa-skeptikute ilmumist tõsiselt, kuid nende kohaloleku laienedes muutusid Euroopa ametnikud murelikuks ja püüdsid Euroopa-skeptiliste rühmituste moodustamist ja Euroopa Liidu vastaste rahastamist EL eelarvest takistada. Parlamendirühma "Identiteet, traditsioon, suveräänsus" (Identity, Tradition, Sovereignty) moodustamise järel 2007. aastal, millele liberaalne ajakirjandus nimetas ultra-parempoolseks, muudeti parlamendirühmade loomise korda Euroopa Parlamendis oluliselt keerulisemaks. Nüüd on selleks vaja 25 eurosaadikut vähemalt seitsmest EL riigist.

Kuid euroskeptikud hakkasid neid takistusi ületama. Euroopa Parlamendi praeguses koosseisus õnnestus neil kokku klopsida kaks fraktsiooni – "Vaba ja Demokraatlik Euroopa" (Europe of Freedom and Direct Democracy EFDD), mis põhines Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (UKIP) esindajatel ja "Rahvaste ja vabaduste Euroopa" (ENF), mille peamiseks mootoriks oli Marine Le Pen. Euroopa bürokraadid ei häbenenud midagi ja püüdsid neid kahte väikest (vastavalt 45 ja 37 saadikut) saadikuterühma hävitada. 2014. aastal õnnestuski esimene neist peaaegu purustada - pärast Lätist valitud Iveta Grigule lahkumist jäi Briti euroskeptikutel saadikuterühma moodustamiseks üks riik puudu. Nende juht Nigel Farage teatas isegi, et Euroopa Parlamendi juhtkond lihtsalt ostis lätlase ära, pakkudes talle vahetuskaubana Euroopa Parlamendi esinduse juhi kohta Kasahstanis.

Uues Euroopa Parlamendis ei saa tõenäoliselt olema ühtegi UKIPi esindajat, mis peaks olema Euroopa juhtkonnale märkimisväärseks kergenduseks. Euroskeptikud kaotavad oma kaks karismaatilist liidrit Euroopa Parlamendis - Farage ja Le Peni, kes möödunud aastal pääses Prantsusmaa parlamenti. Eliidi ärevus on aga endiselt üsna suur. See on tingitud euroskeptikute populaarsuse üldisest kasvust kogu Euroopas. Ärevust lisas veelgi partei Vox ("Hääl") edu hiljutistel Hispaania piirkondlikel valimistel.

Projekt Europe Elects leidis kõigi EL riikide reitinguid analüüsides, et euroskeptikud saaksid valimiste korral praegu 161 saadikukohta 705-st. Selle suuna toetajate ühendamise korral tulevase Euroopa Parlamendi valimistel (sellist kavatsust on väljendanud nii Alternatiiv Saksamaale kui ka Itaalia Liiga) võiks see potentsiaalne rühm saada Euroopa Parlamendis paremuselt teiste tulemuse. Esimeseks tulekuks jääks tal puudu vaid 17 häält.

​Esialgu on veel ebaselge, kas selline ühinemine on võimalik – selleks on riikide euroskeptikute erinevused liiga suured. Arvestades aga, kui paljud neist Euroopa seadusandlikusse organisse satuvad, pole kahtlust, et nüüd saab ametnikel olema palju raskem nende tegevust takistada ja seda arvestamata isegi Ühendkuningriigi jätkamise teoreetilise võimalusega ELs.

Euroopa Parlament keelab Lätit armastada
© Sputnik / Алексей Витвицкий

Veel üheks ilmseks valimiste tulemuseks saab olema Euroopa Parlamendi kahe peamise poliitilise jõu nõrgenemine. Järgides üldist Euroopa peamiste parteide populaarsuse langust kaotavad EPP ja PES kahepeale üle saja saadikukoha. See raskendab kahtlemata otsuste langetamise protsessi tulevikus.

Kokkuvõtteks võib öelda, et seekord omandavad tavaliselt igavad ja etteennustatavad Euroopa poliitika "allatulistatud pilootide" valimised mingigi intriigi. Nende tulemuseks võib saada Euroopa Liidu südame muutumine tsentrifugaaljõudude keskuseks, mis selle lõhestab.

Muidugi ei ole vaja Euroopa Parlamenti ka ületähtsustada - tema otsused on vaid soovituslikud. Euroopa Parlament loodi toetusgrupina, mis rituaalselt kiidab heaks kõik Euroopa bürokraatia tegevused ja kui selline toetus kaob, siis ei lisa see ilmselgelt Euroopa sisemist ühtsust.
Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Teema:
Europarlamendi valimised - 2019 (45)
Tagid:
võim, Euroopa Liit, valimised, Euroopa Parlament

Peamised teemad