16:29 21. Juuli 2019
Kuula otse
  • USD1.1226
  • RUB70.7370
Brüssel

Ainuüksi Brüsselis on 250 Hiina spiooni

© Sputnik / Григорий Сысоев
Poliitika
lühendatud link
Dmitri Kossõrev
13430

Kas tahate teada, kui palju Hiina spioone kõnnib ringi Brüsselis – Euroopa pealinnas, kus asub nii NATO kui ka Euroopa Liidu peakorter? Lihtne öelda: neid on seal 250. Ja seda ainult ühes linnas ning "aktiivselt tegutsevaid", mis tähendab, et on ka uinuv agentuur, nii igaks juhuks, kui need 250 järsku läbi põruvad.

Dmitri Kossõrev, RIA Novosti

Nüüd aga kujutage ette, kui palju spioone töötab Pekingi heaks kogu Euroopas...

Need on õigupoolest vaid Belgia meediakanalite "uurimistöö viljad", kuid viitavad nad teadagi kellele. Ja see kindlasuunaline "leke" on enam kui iseloomulik lääneriikide kasvavale paranoiale Hiina ja kõige hiinapärase suhtes.

Sealsamas on ju ka tüüpiline lugu USA-st, kus Kapitooliumi künkal andis ameeriklaste luureteenistuste juhtkond aru sel teemal, kustkohast lähtub oht Ameerika Ühendriikidele. Tuleb välja (kahanevas järjestuses ohu tõsiduse osas), et Hiinast, Venemaalt, Põhja-Koreast ja Iraanist. Ja tegemist ei ole üksnes luurajate hulkadega, vaid kõigega ühtekokku. Kordame: jutt ei käi mingitest sensatsioonidest, vaid üksnes nädala "teabesaagist" ning tervikuna on sedalaadi teated saanud nüüd juba igapäevaseks ja lausa igavaks reaalsuseks.

Ameerika miljardär ja mõjukas poliitiline niiditõmbaja George Soros
© Sputnik / Илья Матусихис

Mida sel puhul Hiina seltsimeestele öelda tahaks, on see, et harjuge ära, poisid. Kui juba 2012. aastast, kui mitte varem, Venemaad kõikvõimalikes pattudes süüdistama hakati, oli Peking ilma vähimagi kahtluseta meie (Venemaa – toim.) poolel, aga... Aga oli ju asjatundjaid, kes eraviisiliselt süüdistasid venelasi ja meie diplomaatiat ülemäärases kalduvuses kõik välja öelda, mida me arvame. Te olete ülbe rahvas, öeldi meile. Teie jaoks on kõval sõnal omaette väärtus. Teile ära anna mitte leiba, vaid andke ainult midagi säärast välja ütelda. Aga meie, hiinlased, istume vaikselt ja meid ei süüdista küll keegi mitte milleski, kuid Venemaaga ei anna meid ses osas siiski võrrelda.

Ent kuidas sa ka ei istu, olgu tasakesi või valjusti, tagajärg on ikka sama. Kui te lihtsalt oletegi teiseks üliriigiks, siis kuidas ka sõnu tagasi ei hoiaks, jõutakse varem või hiljem teienigi ja kuulutatakse ohuks number üks. Ning meie, ülbikud, oleme läinud aasta jooksul taandunud teisele kohale.

Ja selles, armsad sõbrad, on teid alles hakatud süüdistama, et te igal pool valimistesse sekkute. Ning ime veel, et te seniajani reisilennukeid alla ei tulista ega kedagi oma 250 spioonist otse Brüsseli südames ära ei mürgita, ehkki teile juba teatatakse, et teie infotehnoloogia katab kogu maailma jälitamisvõrguga. Ent mis põhiline – te olete veel seniajani siralt üllatunud, et kuidas nii võib olla, et pealtnäha viisakad inimesed on asunud teid, Hiinat, avalikult metsikutes tegudes süüdistama, püüdmatagi mingisuguseid tõendeid esitada.

Hiina transiidi uus tee - kellele ja mida Eestis kukub, illustreeriv foto
© Sputnik / Вадим Анцупов

Ja ikkagi veel püüate te üha kasvavatele avalikele mõttetustele vastata viisakate diplomaatiliste passaažidega: "vastutustundetud etteheited, mis on seadnud sihiks Hiinat diskrediteerida, avalikkust petta, komplitseerida ja lõhkuda Hiina suhteid Belgia ja Euroopaga, ei päädi kunagi eduga" ja nii edasi. Varem või hiljem te mõistate, et ainus vastus nende süüdistuste lõputule jadale kätkeb vaat et koomiliste vaatemängude žanris.

Nüüd aga sellest, milliste tagajärgedeni viib süvenev Hiina-vastane hüsteeria neid, kes ise seda alustasid. Tagajärgi on hulgi ning vägagi erinevaid. Kõige kõnekamaks artikliks sellest, mis toimub hiinlastest tudengitega USA-s, kus täheldati, et kuni 30 protsenti kõigist Ameerika Ühendriikides õppivatest välismaalastest, seega 360 000 on tulnud nimelt Hiinast. Täheldati – ja otsustati, et "tuleb midagi ette võtta".

Kusjuures kõik algas tõsimeeli asepresident Mike Pence'i oktoobris peetud tuntud kõnest, kui ta otsesõnu – kõige muu hulgas – lausus üht-teist Hiina ohu kohta üliõpilaslinnakutes. Need üliõpilased loovad seal eeskätt oma ühinguid, ajavad oma haarmeid üle kogu Ameerika, ja nii edasi.

Ja nii saatiski üks Põhja-Carolina osariigi Duke'i ülikooli professor oma üliõpilastele kirja, kus palus neid omavahel mitte hiina keeles kõnelda. Hiljem palus vabandust. Ja tekkisidki raskused viisadega. Ning veel teatud hulk Hiina kodanikke (kes pärast ülikooli lõpetamist USA-sse on jäänud ja töötavad lennunduse, tehisintellekti ja muudes valdkondades) on vahi alla võetud, aga see pole enam naljaasi, ent mitte keegi pole vabandust palunud.

Meenutan, et olen korduvalt kirjutanud sellest, kuidas juba sajandi algul vallandus trend, mille kohaselt hiinlased USA-sse õppima sõitsid, et sinna jäädagi, nagu tihtilugu ka läinud sajandi 80–90-ndatel aastatel. Mingil hetkel märgati, et Hiinasse naasevad isegi need, kes on juba aastaid USA-s töötanud: kodus pakutakse rohkem raha ja võimalusi. Keegi aga jäi siiski Ameerikasse pidama ja vaat nüüd...

Nüüd on 42 protsenti ühes teises USA ülikoolis, Indiana osariigis küsitletud hiina üliõpilastest sellest riigist üsna halval arvamusel (seevastu kaks aastat tagasi oli neid 29 protsenti). Nende tudengite sissevool USA-sse on aga just möödunud aastast peale hakanud kahanema.

Hiina ja lääneriikide vahelised suhted on tõepoolest lõhenemas, saades kütet süvenevast spioonimaaniast. Kuhu see protsess välja võib viia, sellest hakkab maailm alles tasapisi aru saama.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
spioon, USA, Hiina, Brüssel

Peamised teemad