00:52 27. Märts 2019
Kuula otse
  • USD1.1291
  • RUB72.5964
New York

Ameerika teadlased: vaba maailm jääb "autoritaarsetest režiimidest" maha

© Sputnik / Алексей Филиппов
Poliitika
lühendatud link
Irina Alksnis
8720

Lääne demokraatia seisab silmitsi väga tõsise ohuga. Ta on kaotamas autoritaarsetele režiimidele.

Irina Alksnis, RIA Novosti kolumnist

Neil päevil avaldati The Wall Street Journalis kolumn "Kui demokraatia pole enam ainus tee jõukusele" ("When Democracy Is No Longer the Only Path to Prosperity" – toim.). Artiklis konstateerivad kaks ülikooli politoloogi sõrmedel arvutades ja ärevusega hääles, et Lääne demokraatia - nagu mudel ja ülejäänud maailma kadeduse objekt - seisab silmitsi väga tõsise ohuga. Ta on kaotamas autoritaarsetele režiimidele. Ja mitte mingit abstraktset poliitilist, vaid vägagi konkreetset - majanduslikku võidujooksu.

Loomulikult võiks peatuda küsimusel siltidest ja sellest, kas need ka tegelikkusele vastavad. Kui teemasse süüvida, tekivad muidugi küsimused riikide sildistamisest "sügavalt mittevabadeks" või vastupidi, "vabaks maailmaks". Arvestades, et siltide kleepimise eelisõigus kuulub Läänele, on küsimusi eriti palju, kuid jätame selle teema mõneks teiseks korraks ja võtame vastu pakutud loogika: Lääne demokraatia versus autoritaarsed režiimid.

Artikli autorid tunnistavad ausalt, et 20. sajandil muutusid Lääs ja tema poliitiline süsteem teistele riikidele atraktiivseks mitte oma väärtuste, vaid kõige laiemate elanikkonnakihtide majandusliku jõukuse pärast. Demokraatia oli siis – õigemini tundus -, kuid sellest hiljem, palju tõhusam süsteem, mis loob enamikule soodsad sotsiaal-majanduslikud tingimused. Samal ajal said autoritaarsed režiimid anda oma kodanikele pakkuda ainult "vaesust, viletsat elu, piiratud tarbimist ja defitsiiti". See vastas suures osas tegelikkusele ja kajastus otseselt majandusnäitajates.

1957. aastal moodustasid Ameerika Ühendriigid, Euroopa demokraatiad ja Jaapan maailma majandusest kaks kolmandikku. Veel 1995. aastal elas 96% inimestest, kelle SKT inimese kohta oli üle 20 tuhande dollari (ümberarvutatuna praegustesse hindadesse) liberaalse demokraatiaga riikides.

Kuid kõik see on minevik.

2019. aastal moodustasid Lääne demokraatiad vaid kolmandiku maailmamajandusest. Autorid on analüüsi tulemusena leidnud, et järgmise viie aasta jooksul ületab Freedom House'i poolt "mittevabadeks" nimetatud riikide SKT Lääne demokraatlike riikide SKT. Juba praegu elab 376 miljonit inimest "sügavalt mittevabades" (Venemaal, Kasahstanis ja Pärsia lahe) riikides, kus SKT elaniku kohta ületab ostujõult 20 tuhat dollarit. Järgmisel aastal jõuab Rahvusvaheline Valuutafondi arvutuste kohaselt sellele tasemele ka Hiina, mis tähendab, et 1,8 miljardit inimest planeedil elab "autoritaarsetes heaoluriikides".

Kuid kõige huvitavam selles kirjutises on katse mõista praegusi protsesse ja seletada, mis toimub. Kõigepealt on huvitav märkida neid silmaklappe, mida autorid kannavad ja mis sisuliselt näitavad Lääne mõtteviisi kui sellist.

Ühelt poolt märgivad nad õigesti, et autoritaarsete režiimide tänapäeva riigikapitalism paistab silma oma paindlikkuse ja tõhususe poolest. Käsumajandus on säilinud vaid mõnes riigis, nagu Põhja-Korea, samas kui peaaegu kõik teised riigid õppisid ära, kuidas edukalt ühitada "autokraatlikku juhtimist turumajandusega".

Teisest küljest ei suuda autorid ilmselgelt ületada tavapäraseid stereotüüpe. Näiteks märgivad nad "tugevaid juhte, nagu Vladimir Putin Venemaal ja Recep Tayyip Erdogan Türgis", kes võtsid juhtpositsiooni suurte majandustega riikides ja viisid riigi juhtimise demokraatiast üle autoritaarsusele. Ilmselt usuvad need poliitikud tõsimeeli, et 1999. aastal võimule tulnud Vladimir Putin sai endale valitseda võimsa ja õitsva majandusega demokraatliku Venemaa ning tal piisas see vaid autoritaarseks muuta.

Olulisem on aga see, et autorid (ja see näib olevat Lääne poliitilise mõtte ühine joon) isegi ei püüa nende riikide eelmise perioodi majandusliku juhtpositsiooni olemust ümber mõtestada. Mantra, et Lääne väärtused, põhimõtted ja ideaalid loovad parimad tingimused majanduse arenguks, on muutunud niivõrd tõestamist mittevajavaks aksioomiks, et selles ei kahelda isegi praegu, kui see reaalse maailmaga kokku puutudes silmnähtavalt puruneb. Mõte, et antud juhul on põhjus ja tagajärg segamini läinud, on niivõrd tabu, et seda ei väljendata isegi ilmselgetes olukordades.

Reaalsus on aga vastupidine.

Mitte demokraatia ei loo aluse majanduslikule õitsengule, vaid vastupidi, arenenud majandus võimaldab demokraatlikul süsteemil Läänes edukalt tegutseda. Lihtsalt sellepärast, et majanduslik heaolu, mis on enamikul elanikkonnast, tagab selle üldise konsensuse, tänu millele jäävad riigile ohtlikud poliitilised ideed ja jõud kaugele poliitika äärealadele ja on kergesti kõrvaldatavad. Üha selgemaks on saamas tõsiasi, et Lääne demokraatlike riikide jõukus pärineb Lääne-Euroopa sajanditepikkusest, peaaegu kogu maailma kolooniaröövist ja ka sellest, et Ameerika Ühendriigid riisusid majandusliku koore kahest eelmisel sajandil toimunud maailmasõjast ise nendes kannatamata.

Viimase kahe aastakümne jooksul on kokku langenud kaks protsessi. Ühest küljest on Lääs kokkuröövitu, st eelmisel perioodil kogunenud ressursid peaaegu täielikult ära kulutanud. Teisest küljest on paljud "ebademokraatliku" leeri riigid peaaegu ületanud sajanditepikkuse mahajäämuse ja 20. sajandi katastroofidest tingitud rasked tagajärjed. Ja nüüd on selgunud, et "autoritaarsetes" riikides loodud puhtmajanduslikud süsteemid näitavad hoopis suuremat tõhusust. Veelgi enam, Lääne majandusliku olukorra halvenemine on kaasa toonud sealse keskklassi vaesumise ja nõrkemise, mis aastakümneid oli Lääne demokraatiate peamiseks alustalaks. Lääne eliit ei tea, mida teha valimiste ja rahvahääletuste "valede" tulemustega, mis on muutumas üha populaarsemaks, ja räägib, et referendumid on "diktaatorite vahendid".

Ka uudised kruvide kinnikeeramise kohta USA ja Lääne-Euroopa poliitilises ja avalikus elus tulevad sellise regulaarsusega, et mistahes "sügavalt mittevabadele riikidele" esitatavate süüdistuste peale hakkavad nende riikide statistiliselt keskmised elanikud peagi suure häälega naerma. Kõik need üsna ilmsed kaalutlused jäid The Wall Street Journal'i autoritel välja ütlemata. Kas on põhjus selles, et autorid ei soovinud tabuteemasid käsitleda või toimetuspoliitikas, ei olegi nii oluline.

Peamine on muus - kuidas saab Lääs midagi vastandada "mittevabale maailmale", kui ta ei suuda isegi oma probleemidest vabalt rääkida?

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Tagid:
poliitika, majandus, Lääs, autoritarism, demokraatia

Peamised teemad