19:56 08. Detsember 2019
Kuula otse
  • USD1.1094
  • RUB70.7441
Eesti asepeaminister Mart Helme

Eesti asepeaminister: "Ma ei usu, et Venemaa meid ründab"

© Riigikogu / Erik Peinar
Poliitika
lühendatud link
46261

Eesti siseminister, konservatiivide liider Mart Helme andis pika intervjuu, milles tunnistas ootamatult, et müüdil "Vene ohust" ei ole tänapäeval tegelikult mingit reaalset alust.

TALLINN, 12. juuli — Sputnik. Eksklusiivintervjuus Baltnewsile teatas asepeaminister, siseminister ja Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) esimees Mart Helme, et on valmis lähiajal kohtuma Venemaa siseministriga, et kohalikud venelased on samuti osa rahvuskonservatiivide valijaskonnast ja et EKRE on avatud kõigile meediaväljaannetele, sealhulgas Venemaa omadele.

Tööst valitsuses

Härra Helme, kuidas te hindaksite Eesti uue valitsuse esimeste kuude tööd?

Ma arvan, et valitsuse töö on alanud konstruktiivselt. Meil oli vaja läbida mõningane ajainerts, mis oli enne valimisi. Valimiseelne aeg on enamasti üsna terav ja kirglik aeg, millal erakonnad süüdistavad üksteist. Läbida need meeleolud nii, et pärast valimisi oleks võimalik seni omavahel konkureerinud erakondade töö üles ehitada sellisel alusel, mis võimaldaks konstruktiivselt edasi minna ja leida ühise vundamendi Eesti elu edendamiseks, ei ole nii lihtne nagu see võib tunduda.

© Sputnik / Deniss Grabussov

Sest kui vaadata praegust valitsust, näeme, et ühest küljest on meil liberaalid (ma ütleksin lausa vasakliberaalid) — Keskerakond. Teisest küljest on vanade eurokonservatiivide erakond (Isamaa — Baltnewsi märkus). Ja veel ühest küljest on selline uus konservatiivne erakond nagu meie oma — EKRE. Ja leida tasakaal vasak-, kesk- ja paremjõudude vahel ei ole niisama lihtne.

Kuid nende paari kuu jooksul oleme väga sageli kohtunud, ja mitte ainult valitsuse istungite ajal, vaid ka privaatsemates oludes. Me korraldame ühiseid õhtusööke, joome kohvi, arutame mitteametlikult mitmesuguseid probleeme, mis seisavad valitsuse ja Eesti ees, arutame rahvusvahelisi suhteid.

Nii et ma arvan, et meil õnnestus juba täna välja ehitada platvorm, kus me saame üksteist enam-vähem usaldada ja mõelda sellest, et me pole mingi ajutine valitsus, vaid valitsus, kes kavatseb töötada Eestis kõik neli aastat kuni järgmiste valimisteni.

Kas ma olen õigesti aru saanud, et avaliku poliitika käigus võitlevad parempoolsed vasakpoolsetega, kuid, nagu te ütlesite, seejuures on võimalik rahulikult kokku tulla ja ideoloogia tegelikult ei mängi Eestis mingit rolli?

Ei, ideoloogia mängib muidugi alati rolli. Kuid me oleme häälestatud ühiste huvide leidmisele.

Mis meid huvitab, kui heita pilt "vasakult" või "paremalt", millised võivad meil olla ühised eesmärgid: midagi ehitada, tegelda pensionide ja palkadega. Puutepunktid, kus me saame üheskoos edasi minna, aga mitte punktid, kus on raske minna kompromissidele.

Võib-olla pole see päris õige, kui me paneme ühe või teise terava probleemi kõrvale ja tegeleme küsimustega, kus on kergem leida ühist lahendust. Kuid selleks, et valitsus töötaks ja saavutaks teatud eesmärgid, on targem tegelda küsimustega, millega me saame minna edasi, mitte tammuda paigal ja rääkida, et selliste partneritega ei saa midagi teha.

Konservatismist ja liberalismist

Te olete konservatiivsete ideede kandja. Miks konservatiivne mõte on teie arvates parem kui liberaalne? Muide, hiljuti teatas Venemaa president Vladimir Putin ühes intervjuus, et liberaalne idee võib olla oma aja ära elanud. Kas teie kui konservatiiv oleksite sellega nõus?

Ma arvan, et liberaalid on teinud mõningaid vigu. Nad hakkasid survet avaldama igipõlistele hirmudele, inimsuhetele, mis on seotud perekonna, suguelu, kodumaa ja rahvusega. Nad hakkasid seletama, et see olevatki oluline, et see kõik on möödas, see on XIX sajand, et meie (konservatiivid — Baltnewsi märkus) kaitseme kodumaad nagu sõjaeelsel perioodil. Aga praegu on globaalne maailm, globaalsed huvid, majandus ja nii edasi.

Samamoodi on ka Venemaal. Ka venemaalased ei taha olla "globaalne küla". Ja ka meie ei taha, et Eesti oleks üks paljudest globaalsetest küladest. Nii et ma arvan, et liberaalid on oma ideid liigselt forsseerinud ja ummikusse jooksnud.

Ma arvan, et liberalism ei ole surnud, kuid liberaalid peavad korraks peatuma, mõtlema selle peale, mida nad on valesti teinud, ja minema edasi nii, nagu see on võimalik. Kui eksisteerivad sellised poliitilised suunad nagu liberalism, konservatism, vasakideoloogia, tähendab see, et nende järele on nõudlus, kuid ei tohi arvata, et üks neist on ainus suund, millel on eluõigus. Ma arvan, et meile on vaja nii liberalismi kui ka muid poliitilisi arusaamu, kuid peab eksisteerima mingi tasakaal.

Suhetest Venemaaga

Te mainisite Venemaad. Kuidas te hindaksite Eesti ja Venemaa suhteid praegusel etapil?

Praegusel etapil ei ole need suhted intensiivsed.

Mis on selle põhjus?

Ma arvan, et põhjus on selles, et tänini eksisteerib teatud Nõukogude aja šokk. Väga paljud Venemaa elanikud kahetsevad, et Nõukogude Liit lagunes, ja paljud tahaksid, et Nõukogude aeg tuleks tagasi, oleks rohkem sotsiaalseid tagatisi, ei oleks vaja nii palju mõelda ravikindlustusele ja nii edasi.

Eestis on samamoodi. Inimesed ei meenuta kuigi hea sõnaga Stalini aega, küüditamisi, Teist maailmasõda. On põhjusi, miks inimesed ei usalda Venemaad. Siin puutume kokku inertsiga.

Arvan, et see inerts lõpeb umbes 15–20 aasta pärast. See on seotud põlvkondadega, kes elasid siin tollel ajal, kannatasid stalinismi, küüditamiste ja KGB tõttu. Juba praegu ei suhtu uus põlvkond Venemaasse nii kirglikult nagu see oli, ütleme, 10 aastat tagasi. Inimesed juba unustavad niinimetatud Pronksiöid (massilisi proteste 2007. aastal seoses Tallinna fašistlikest röövvallutajatest vabastanud sõduri mälestusmärgi teisaldamisega — Baltnewsi märkus).

Kuid eksisteerib ka geopoliitika. Selle vaatevinklist on Venemaal alati vaja teada, mis toimub Baltimaades ja Läänemerel, millised on suhted naaberriikidega, kas Soome ja Rootsi jäävad neutraalseks või astuvad NATOsse. Nii et geopoliitika mõjutab mingil määral ka meie suhteid — Vene–Eesti ja Vene–Balti suhteid.

Ma ei arva, et siin saab olla mingeid murranguid. Arvan, et poliitika meie riikide vahel areneb edasi inertsist. Kuid mulle tundub, et kirgi on edaspidi vähem kui nendel aegadel, kui ma töötasin veel Venemaal.

Teie kolleeg ja koalitsioonipartner — majandus- ja taristuminister Taavi Aas Keskerakonnast — külastas Peterburit. Enne seda oli president Kersti Kaljulaid avanud "võimaluste akna" dialoogi uuendamiseks Venemaaga. Kas EKRE on valmis jätkama võimalikku uut "inertsi"?

Министр экономики и коммуникаций Эстонии Таави Аас и министр транспорта РФ Евгений Дитрих
Eesti majandus- ja kommunikatsiooniminister Taavi Aas ning Vene Föderatsiooni transpordiminister Yevgeny Dietrich

Ma olen töötanud siseministrina natuke üle kahe kuu. Ja ma olen palunud oma alluvatel koostada mulle materjal meie suhetest Venemaaga.

Meil eksisteerivad normaalsed suhted — näiteks koostöö piiril. Piirivalve esindajad kohtuvad regulaarselt, vahetavad teavet. Nad teavad väga hästi, millised probleemid meil piiril on. Puutepunkte on ka meie politseiametnike vahel.

Kuid ma tahan saada sellega seoses võimalikult laia pildi. Ja, kui võimalik, ei välistaks ma kuidagi võimalust kohtuda Venemaa siseministriga ja arutaksin, kuidas saaks laiendada ja süvendada meie kahepoolseid suhteid.

Aga kuidas te suhtute Venemaa ja Eesti vahelise piirileppe ratifitseerimise teemasse?

Meie partei on vastu, sest meie meelest eksisteerib "juriidiline lõks": kui me selle leppe ratifitseerime, loobume sellest, et meie riik on asutatud 1918. aastal. Kui me suudame alustada uuesti läbirääkimised ja saavutada selle, et leppes märgitaks, et Venemaa suhtub Eestisse kui 24. veebruaril 1918 asutatud riiki, arvan ma, et see muudab kogu olukorda täielikult.

Kuid see tekitab siis ju territoriaalseid pretensioone.

Ei, mitte kuidagi. Me kõik saame aru, et Eesti ei valluta neid maa-alasid tagasi. Siis saab juba vabamalt reguleerida kõiki väikesi piirijoone korrigeerimisi.

Helme või Reinsalu – kumb Venemaale suurema käki keerab, illustreeriv foto
© Sputnik / Виталий Аньков

Aga kas teile ei tundu, et see EKRE seisukoht mürgitab Vene–Eesti suhteid?

Ma arvan, et mitte. Kui vaadata Venemaad, siis ma arvab, et ka tema jaoks on see küsimus juriidiline. Kui me leiame juriidilised kompromisslahendused, saavad mõlemad pooled edasi liikuda.

Öelge ausalt, kas te usute "Vene ohtu", millest läänes kogu aeg räägitakse?

See oht on seotud geopoliitikaga. Ma arvan, et tänapäeval ei ole kuum punkt mitte siin — mitte Baltimaades. See on ikkagi lõunas — Lähis-Idas, Iraanis, Süürias. Siin on enam-vähem rahulik. Ja ma arvan, et mitte ükski asjaosaline — ei USA, EL ega Venemaa — ei taha siin konflikti, sest kõik saavad aru, et "kuumad punktid" on tänapäeval lõunas.

Kuid geopoliitika ja rahvusvahelised suhted muutuvad alati. Kas te mäletate,mis oli enne Teist maailmasõda? Sõlmiti "Molotovi–Ribbentropi" pakt. Kaks aastat hiljem osutusid kõik riigid sõjas olevaks. Nii et kunagi ei tohi öelda, et see olukord kestab igavesti. Sellist asja rahvusvahelistes suhetes ei ole.

Kasuks tuleb see, et ükski pool ei ole praegu liiga tugev. Erandiks on USA, kellel on üleilmsed huvid. Kui üks pooltest oleks väga tugev, oleks halb. Kui mõlemad pooled ei ole liiga tugevad ega liiga nõrgad, konflikti minu meelest ei tule.

Nii et te pooldate Vene–Eesti suhete arendamist?

Muidugi.

Ja te teatasite, et olete valmis kohtuma Venemaa siseministriga. Aga millal?

Seda on raske öelda. Ei saa niisama lihtsalt helistada ja öelda, et ma sõidan järgmisel nädalal. Ministeeriumid ja ametnikud peavad ette valmistama [materjali], millest me hakkame rääkima, millest on mõtet rääkida, millest rääkida ei tohi, sest mõlemapoolset huvi selle või teise küsimuse vastu ei ole olemas. See tähendab, et selle teema kallal tuleb hakata tõsiselt töötama. 

Eesti venelastest

Nüüd tahaks rääkida venekeelse vähemuse probleemidest. OSCE kutsus hiljuti Eestit üles kiirendama meetmeid selle probleemi lahendamiseks. Kuidas te sellesse suhtute? Kas sellist probleemi üldse on?

On küll. Ma näen seda selles, et Eestis on liiga palju vene või nõukogude päritolu inimesi, kes ikka veel ei oska eesti keelt. See piirab nende võimalusi tööturul, sealhulgas tasakaalustatud teabe saamiseks Eestis toimuva kohta. Ma arvan, et üks väljapääs olukorrast seisneb selles, et kõik Eestis elavad inimesed [peavad] oskama eesti keelt.

Kas teile ei tundu, et see saavutatakse üsna karmide meetoditega?

Ei. Kui palju on juba möödunud aega Eesti iseseisvumisest?

Muide, uus põlvkond juba oskab eesti keelt. Kuid tänapäeval eksisteerib üsna tõsine sisseränne, eriti Ukrainast. Ja need inimesed kasutavad võimalust rääkida siin, Eestis, vene keeles. Kui nad töötavad siin ajutiselt, ei ole neil muidugi aega, huvi ega vahendeid, et hakata tõsiselt eesti keelt õppima. See piirab eest keele kasutusala Eestis.

Aga kas teile ei tundu, et jutt käib sisuliselt assimilatsioonist?

Ei, miks nii?

Noh, sisuliselt te ju võitlete vene keele vastu.

Vene keel ei kao kuhugi. Kujutage ette arve. Eestis on eestlasi 900 tuhande ringis. Juba alla miljoni. Sest paljud on juba Eestist lahkunud, eriti Põhjamaadesse.

[Loeme kokku] inimesed, kes räägivad vene keeles: Venemaal on neid ligikaudu 140 miljonit, Ukrainas umbes 45 miljonit, Valgevenes peaaegu 10 miljonit. Pluss need inimesed, kes elavad Lätis, Eestis, Leedus. See tähendab, et vene keelt räägib iga päev peaaegu 200 miljonit inimest. Mis ohtu saab siin olla vene keelele? Mitte mingisugust.

Miks siis käib sisuliselt võitlus vene keele ja venekeelse hariduse vastu?

Aga me ei ole seni midagi likvideerinud. Me räägime sellest, et kõik, kes lõpetavad venekeelse kooli, [peavad] vabalt valdama ka eesti keelt. Arvan, et seda ei ole liiga palju.

Kas võib öelda, et riik peab kohalikke venelasi ohuks rahvuslikule julgeolekule? Teiegi olete ju öelnud, et "venelased on vähkkasvaja". Kas te ei pea neid "teise sordi" inimesteks?

Kui vaadata praktikat, siis muidugi, mõned vene päritolu inimesed, kes on töötanud mitmesugustes Eesti jõuametkondades, on osutunud GRU või muude Venemaa eriteenistuste spioonideks. Neid on olnud rohkem kui üks-kaks.

Siin räägime jälle sellest, et kindlasti on olemas mingi inerts Nõukogude ajast, sest enamik nendest inimestest olid omal ajal KGB kaastöölised. Nad on seda varjanud, aga kuna nad olid kogenud ja tundsid oma tööd, võeti neid tööle mitmesugustesse Eesti jõustruktuuridesse. Aga pärast selgus, et nad olid juba Nõukogude ajal olnud agendid või teinud agentidega koostööd.

Aga kas selliseid inimesi oli ka eestlaste hulgas?

Muidugi. Ka mõned eestlased on vahele jäänud. Nii et siin räägime jälle Nõukogude ajast ja nendest retsidiividest, mida me oleme neilt saanud.

Kas te peate kohalikke venelasi oma valijaskonnaks?

Jah. Me näeme, et päris paljud venelased toetavad meid. Ja nad näevad, et me oleme ainus erakond, kes räägib avameelselt liberaalsetest probleemidest: homoseksuaalidest, immigrantidest (eelkõige Lähis-Idast ja Aafrikast), kes on saabunud meile erinevatest Euroopa Liidu riikidest ja keda on siin juba piisavalt palju. Ka nemad tekitavad palju probleeme, sest nemadki ei räägi eesti keelt ega huvitu selle õppimisest. Eestist oleks nagu saamas riik, kus eesti keelt räägivad ainult eestlased. Teistele pole seda vaja.

Johan Bäckman
© Фото : из личного архива Йохана Бекмана

Meile see muidugi ei meeldi, kuid ka venelastele ei meeldi, et tulevad inimesed, kes ei ole omad. Inimesed, kes on siia jäänud pärast Nõukogude Liidu lagunemist, on veerand sajandiga hakanud end identifitseerima eelkõige Eestiga. Sellistest asjadest nagu kaklustest eestlaste ja venelaste vahel, mida tuli ette minu poisipõlves, ei ole praegu midagi kuulda.

Nii et me oleme kuidagi välja kujunenud, leidnud ühised huvid ja väärtused, mistõttu ma arvan, et nad (venelased — Baltnews) vaatavad uute migrantide poole altkulmu. Nii et on küll puutepunkte eestlaste ja venelaste vahel, meie erakonna ja venekeelsete inimeste vahel.

"Vene ohust"

Kuid seejuures meeldib poliitikutele enne valimisi lauda lüüa "Vene kaart". Miks seda tehakse?

Need on erinevad asjad. Üks asi on kohalikud venelased. Aga teine asi on Venemaa ja tema võimalikud "imperialistlikud ambitsioonid". Need on täiesti erinevad asjad.

Võimalikud, aga mitte tegelikud?

Kes teab?

Mis mõttes? Teie ju ei usu, et Venemaa ründab.

Praegu ei usu. Kuid ma ei tea, mis saab 10–15 aasta pärast. Kas te teate, milles seisneb väikeriikide ja suurriikide erinevus? Suurriikidel on aega ja ressursse — nii demograafilisi, majanduslikke, poliitilisi kui ka diplomaatilisi. Aga väikeriikidel neid ei ole. Ja sellepärast pole neil aega pidevalt oodata.

Ma mäletan, kuidas [endine Venemaa välisminister] Jevgeni Primakov pidas kord kõnet Moskva Riiklikus Rahvusvaheliste Suhete Instituudis. Ta teatas, et Venemaa tõuseb alati jalule. Võib olla küll "segane aeg", aga Venemaal on alati ressursse ning ajapikku tõuseb ta jalule ja saab üheks jõukeskustest.

Me nägime, et segased ajad olid [Boriss] Jeltsini ajal, aga kõik saavad aru, et tänapäeval on Venemaa rahvusvahelistes suhetes tegija, keda ei saa eirata.

Meediast

Kuidas te suhtute meediaväljaannetesse, kes teid alatasa halastamatult kritiseerivad?

Ma ütleksin avameelselt, et nad tegelavad poliitika ja propagandaga. Nad toetavad neidsamu liberaalseid ideid, mis minu arvates ei ole enam aktuaalsed. Ma arvan, et nad ei taha aru saada, millest me räägime ja mis on meie eesmärgid.

Kes teie arvates seisab Postimehe taga?

Postimees on alati olnud seotud Reformierakonnaga.

Teie "verivaenlasega"?

Jah, nad on meie konkurendid.

Ja partei esimees Kaja Kallas ise?

Kaja Kallas ajab oma poliitilist joont. Muidugi on poliitikas hea, kui sul on tugev vastane, et talle vastu seista ja seeläbi oma tõekspidamisi väljendada. (…) Kui on vastane ehk võimalusi vaielda, tuleb see alati kasuks, ja Kaja Kallas kasutab seda.

Aga kuidas te suhtute Venemaa meediasse, eriti Sputnikusse?

Ausalt öeldes ei ole mul viimasel ajal olnud aega Vene telekanaleid vaadata.

Aga üks EKRE liige teatas juba enne Riigikogu valimisi Sputniku võimalikust sulgemisest. Ta ähvardas, et EKRE võib aidata seda teha.

Me rääkisime sellest, et see oli laiem diskussioon Eesti ühiskonnas, mida teha Venemaa propagandakanalitega. Ja me ütlesime, et teeme nii nagu leedulased — paneme nad kinni.

Kas te arvate, et see on õige? Ja miks te peate seda propagandameediaks?

Me ju näeme, et seal tehakse "Vene propagandat". Me arvame, et Venemaa "propaganda" ei too kasu, [ja tahame], et Eesti venekeelsed elanikud tarbiksid rohkem Eesti meediat, mõtleksid rohkem sellest, millest räägitakse meie ajakirjanduses. Tuleb mõelda sellest, milliseid alternatiive on olemas.

Mille poolest on Postimees parem kui Sputnik?

Teda me sulgeda lihtsalt ei saa.

Aga kas te sulgeksite?

Ei, ei sulgeks. Ma arvan, et on hea, kui eksisteerivad erinevad telekanalid ja erinevat tüüpi meediaväljaanded, kuid esialgu ei hakka me Eestis sulgema mingeid Vene telekanaleid.

Aga kuidas te sellesse Baltnewsi? Kas ma saan õigesti aru, et te olete avatud mis tahes meediale?

Ma ei ole endale koostanud ühtegi "musta nimekirja". Ma olen ju siin.

Võimalik, et teie kolleegid teistest erakondadest lausa kardavad meiega suhelda.

Kardavad, sest see võib tulla intervjuu andnule kahjuks. Teda võidakse süüdistada "püssirohu" andmises Eesti-vastasele propagandale. Muidugi võtsin ma mingi riski.

Miks teie ei karda?

Aga sellepärast, et ma ei karda midagi.

Samal teemal

Eesti saluudifoobia
Politoloog leiab, et Mart Helme võib Eesti ja Euroopa Liidu tülli ajada
President rääkis Helme isikust ja sobivusest ministriametisse
Tagid:
Eesti, Venemaa, poliitika, intervjuu, Mart Helme

Peamised teemad