20:30 23. August 2017
Tallinn+ 16°C
Kuula otse
Käsi haarab telepuldil „lülita välja“ nupu järele.

Milles on televisiooni jutusaadete mõte

© FreeImages / ronen ijansempoi
Ühiskond
lühendatud link
35 0 0

Mihhail Demurin otsib selgust, miks Venemaa telekanalites on nii palju välispoliitikale pühendatud jutusaateid, kes ja mis tagamõttega neis osalevad ja kuidas neid saateid vaadates teleri ees rahulikuks jääda.

Mihhail Demurin meediagentuurile Rossija Segodnja

Vaadates, kui palju ja kui sageli on kesksetes vene telekanalites kõikvõimalikke jutusaateid, võib järeldada, et seda saateformaati peetakse meie mõtteviisi mõjutamisel ilmselt tõhusaks publiku poolt oodatuks. Võimalik, et nii ongi, kuid küsida tasub, millist konkreetset mõju need saated tegelikult avaldavad.

Ekraanil on meie ees arvukas arutlejate ring, kus on esindatud erinevad poliitilised ja ideoloogilised vaatenurgad. Kõik see, nagu võib arvata, on kokku seatud eesmärgiga demonstreerida tänasel Venemaal esinevate arvamuste paljusust ja mitmekesisust, sealjuures ootuspäraste arvamuste küllust.

Tegelikult osutume suurelt osalt lihtsalt mokalaada ehk laadalike nägeluste tunnistajaks. Sellisel kujul kemplemine hävitab vaatajas usalduse isegi juhul, kui väljaöeldu sisu poolest usaldust vääriks.

Kuid peamine ei ole isegi arutluste toon. Palju hullem on üldmulje tänase Venemaa ühiskonna seisundist, mis selliste teleshow´de vaatajates kujuneb. Meenutagem neid vihasööstudeni ärritunud nägusid, kisendamiseks muutuvaid hääletõstmisi, „positsiooniga" inimeste tahtmatust mitte ainult mõista, vaid ka elementaarselki austada kaasvestlejat, püüdes teda katkestades, temast üle kajudes, teda solvates… Vaataja veendub oma silmaga, et erinevate poliitiliste voolude esindajad seisavad väga kaugel vähimastki püüdest ja võimalusest üldse ühist keelt leida.

Ühed on valmis valitsuse välispoliitilise samme publikule selgitama, sisemaised „läänlased" teevad halva mängu juures head nägu, kriitiliseltki meelestatud patrioodid üritavad võimuladvikut toetada. Ühiseks nimetajaks on saatest saatesse korduvad näod. Kes on neile selle „ühtse sõidupileti" kõikvõimalikes telesaadetes sõna võtmiseks välja kirjutanud?

Silmitsed kogu seda kokkutoodud seltskonda, kus keegi ei suvatse üksteist ära kuulata, ja tahes-tahtmata hakkad igatsema kindlakäelise juhi järele: et isegi kui tal ei õnnestu ühendada väljaöeldud mõtteid enam või vähem ühtseks tervikpildiks, suudaks ainult tema need iseteadlikud arutelejad paika panna ja arutelu taas mõistlikele rööbastele suunata. Või minna reklaamipausile…

Kõik see kokku viib eriti nukrate tõdemusteni, eeldades, et veel ei ole lootusetult kadunud meie suutlikkus mitte lihtsalt klišeedena kopeerida läänemaailma telemaastikul kasutatavaid võtteid, vaid teha oma, korraldada sisukaid poliitilisi vestlusi sellises laadis, nagu neid näeme telekanalil Kultura. Aga need on erandid. Igal juhul on tõenäosus, et vaataja satub nägema midagi samalaadset, proportsionaalses gradatsioonis kaugusega kesksetest kanalitest.

Kriitilist pilku väärib minu arvates nii vaatajaskonna enamuse fokuseeritus jutusaadetele kui ka välispoliitilisi teemasid käsitlevate analüütiliste teavitussaadete roll vaatajate jaoks.

Loomulikult on see, mida meie riik praegusel ajal rahvusvahelisel areenil teeb, oluline mitte üksnes asjana iseeneses. See on rahvusliku enesetaeadvuse kujundamise vahend, mille abil taastatakse vanema põlvkonna austust oma riigi vastu ja kasvatatakse noori. See on meie identiteedi väljendamise viis kaasaegses maailmas. Identiteedi, millest meil jäi vajaka 1990datel ja mida ikka veel napib.

Kuid me tahame oma riigi üle uhkust tunda — ja seda mitte ainult tänu tema autoriteedile maailmas ja välispoliitilistes suhetes saavutatud edusammude eest, vaid ka tema enda piirides toimiva poliitika ja tegeliku elu kvaliteedi tõttu. Riigi välispoliitika õige kursi ja — mis peamine — tema järjepidevuse saab tagada üksnes tema rahvastiku vaimne, intellektuaalne, kultuuriline ja, mis samuti tähtis — füüsiline tervis.

Samal ajal näeme selliseid uudiste- ja jutusaateid, kus käsitletakse hariduse, tervishoiu, sotsiaalse kihistumise, kultuurilise allakäigu, tööstuse ja põllimajanduse arenguga seotud probleeme — haruharva. Igatahes ei lähe need saated eetrisse suurima vaadatavuse ajal, kindlasti mitte prime-time ajal.

On arusaadav, et praegustel päevadel elame me läbi kriisiperioodi oma suhetes Läänega, kuid meie tänane tõsine vastane, nagu me kõik piisavalt mäletame, oli enam kui kahe aastakümne vältel meie silmis juhtiv ja — mis peamine — perspektiivikas partner, kellest olenes Venemaa heaolu. Tema käitumine Ukrainas toimunud võimuvahetuse hetkel ja sellele järgnenud ajal osutus Venemaa valitsevale ladvikule vaat´et suuremaks ootamatuseks kui omal ajal Saksamaa kallaletung NSV Liidule. Kuid vastastikuste suhete katkemise kutsusid esile mitte ainult tõsised finantsmajanduslikud probleemid, vaid ka õigustatud küsimused teemal, miks nii juhtus ja miks riik ei olnud selliseks pöördeks paljuski valmis.

Sellest kõigest olnuks vaja, oleks olnud väga vaja rääkida. Sealhulgas sellest, kelle süü läbi sündisid vead. See oleks lubanud inimestel tõesti uskuda võimuesindajate patriootliku meele murdmatust. Kui aga uue poliitika punktitabeli pidamine usaldatakse neile, kes varem sama agaralt propageerisid „Venemaa naasmist tsiviliseeritud maailma", mis tähendas purjetamist Lääne kiiluves, siis osutub efekt oodatule vastupidiseks.

Siis haarab käsi telepuldil „lülita välja" nupu järele — ja järgnevalt tõsise poliitika-analüütiku või lihtsalt hea raamatu järele. Võib-olla selles seisnebki välispoliitikale pühendatud jutusaadete mõte?

 

 

 

Peamised teemad