14:35 15. Detsember 2019
Kuula otse
  • USD1.1174
  • RUB69.9930
Tšernobõli AEJ eraldustsoon.

Reis Tšernobõli ja tagasi

© Sputnik / Евгений Котенко
Ühiskond
lühendatud link
Tšernobõli tuumakatastroof (13)
206060

26. aprillil 2016. aastal möödub 30 aastat päevast, mil Tšernobõli aatomielektrijaamas (AEJ) toimus aatomienergeetika ajaloo suurim avarii, millel on kolossaalsed tagajärjed mitte ainult Ukraina, vaid kogu maailma jaoks. Mis toimub kõikide jaoks suletud jaamas praegu?

25. aprilli ööl vastu 26. aprilli Tšernobõli AEJ-s toimunud plahvatuses purunes täielikult neljanda energiabloki reaktor. Saastati 200 600 ruutkilomeetri suurune territoorium, päästetöödel osales 600 tuhat likvidaatorit, 130 tuhat elanikku olid sunnitud oma kodud maha jätma. Ühel või teisel viisil said katastroofi läbi kannatada viis miljonit inimest. Mis toimub suletud elektrijaamas praegu ja kuidas on lood jaama eraldusterritooriumil, sellest on juttu RIA Novosti Ukraina korrespondent Anna Laba reportaažis.

Surnud külad ja töötav Tšernobõl

Teekonnale Kiievist 30-kilomeetrilise eraldustsooni piirini kulub pisut vähem kui tund. Sedamööda, kuidas me sihtkohale läheneme, muutuvad teeäärsed külad üha vaesemeteks ja inimtühjemateks, vaatamata pealinna lähedusele tahavad neis paigus vaid vähesed elada. Esimene passikontroll on "Ditjatki" kontroll-läbilaskepunktis. Edasipääsu piiravad tõkkepuud, teelt kummalegi poole metsa suundub okastraadiga ühendatud postiderida. Teivaste külge on naelutatud sildid kirjaga "Seis! Keelutsoon! Radiatsioon!" Läbilaskepunkti ja seal teenistust pidavate politseinike pildistamine ja filmimine on rangelt keelatud. Autod ja bussid peetakse kinni, reisijad peavad välja tulema ning oma passid ja sissepääsuload esitama.

— Hiirgi ei pääse läbi? küsime saatjalt.

— Siit küll mitte, kuid territoorium on tohutu, 2,6 tuhat ruutkilomeetrit, põhiliselt metsaalad. Nii et, saate isegi aru,… vastab Vladimir.

Mets kasvab kohe päris teeservas. Ootamatult ilmub teepervele silt "Zalesje küla". Enne avariid elas siin 2849 inimest. Küla ennast ei ole võimsate püütüvede vahelt praktiliselt näha, siin-seal vilksavad vaid mahajäetud majade valgeks võõbatud seinad, lääbakile vajunud kuurid, täis kasvanud kaevud. Korraga tajud selgesti, et suvel ei ole vohava roheluse tagant näha sedagi. Mahajäetud küla piirneb vahetult Tšernobõliga — siit on linna kõigest 15 minutit jalgsi minna.

Переселенцам из деревни в зоне отчуждения Чернобыльской АЭС разрешили посетить свои дома
© Sputnik / Андрей Александров
Küladest ümberasunutel lubati Tšernobõli AEJ eraldustsoonis oma kunagisi kodusid külastada.

Esimesed, keda Tšernobõlis kohtasime, olid hobused, kes väikeses karjas veniva sammuga üle tee läksid. Meie lootus, et nägime metsikuid Prževalski hobuseid purustati ruttu. Tuli välja, et hobused ei ole ei metsikud ega peremeheta. Nad on kohaliku tuletõrjekomando bilansis. Tšernobõl ise on "vahetustega töötamise baasiks" 4,5 tuhandele eraldustsooni töötajale ja seda kasutatakse tootmistsoonina. Inimesed elevad vaid linna keskosas, linnaservas olev erasektor on maha jäetud. Linn ise näeb väga hoolitsetud välja ja suisa jahmatab tänavate puhtusega. Silma riivavad vaid maapinnale paigaldatud soojatorud, mis sõiduteed ületades kummalisi kaari moodustavad.

Tšernobõlis on väike vabaõhumuuseum, kuhu on koondatud robottehnika, mida kohe pärast plahvatust rakendada püüti. Kõige huvitavam eksponaat on kuukulguri veermikule ehitatud robot CTP-1. See on legendaarne ja avarii kroonikakaadritest tuttav aparaat, mida kasutati Tšernobõli AEJ katuse puhastamisel plahvatuses purunenud reaktori kõrge radioaktiivsusega elementide jääkidest. Enamik robotitest osutus karmides radiatsioonitingimustes töötamiseks sobimatuks. Näiteks raadio teel juhitav amfiibbuldooser "KOMATSU", mis töötas isegi merepõhjas, ei pidanud radiatsioonikoormusele vastu ja läks ruttu rivist välja. Sellistes karmides radiatsioonitingimustes töötamiseks ei sobinud ka Saksamaal valmistatud robotid MF-2 ja MF-3.

Lisaks eraldustsooni töötajatele elab Tšernobõlis veel 80 niinimetatud omavolilist elanikku. Kuigi alaline elamine eraldustsoonis on keelatud, on igast reeglist ka oma erandid. Pärast avariid otsustasid ümberkaudsete külade elanikud pärast evakueerimist illegaalselt oma kodudesse naasta. Valdavalt olid need vanurid, kellel oli uues kohas raske koduneda. Esialgu püüdsid kohalikud võimud nendega selgitustööd teha, hirmutati sellega, et siin, radioaktiivsel maal on ohtlik elada, kuid jõuvõtteid nende eemaldamiseks siiski ei rakendatud. 1988. aastal elas eraldustsoonis alaliselt umbes 1,5 tuhat omavolilist elanikku, kuid tänaseks on neid kokku vaid 157. Nad kõik on pideva arstliku jälgimise all, saavad pensioni ja neid varustatakse puhaste toiduainetega.

Переселенцам из деревни в зоне отчуждения Чернобыльской АЭС разрешили посетить свои дома
© Sputnik / Андрей Александров
Täna on eraldustsooni jäänud vaid 157 inimest.

Pärast "Leljovi" kontroll-läbilaskepunktis toimunud uut kohustuslikku passikontrolli jõuame nõndanimetatud "esimesse", Tšernobõli AEJ 10 kilomeetri raadiuses ümbritsevasse tsooni. Kõikidele külastajatele antakse allkirja vastu tutvumiseks radioloogilise ohutuse reeglid. Need on üsna lihtsad: mitte eemalduda saatjast, mitte istuda maapinnal, mitte süüa ega juua lahtise taeva all, jalatsid peavad olema kinnised, lühikese püksid ja miniseelikud on välistatud.

Tšernobõli AEJ-le kõige lähemast külast on järel vaid tema nimega silt — "Kopatši". Puude tagant paistavad vaid kollased radiatsiooniohust teavitavad sildid. Enne avariid elas siin 1114 inimest, kes evakueeriti alles 3. mail 1986. aastal, seega terve nädal pärast avariid. Küla oli väga tugevasti saastatud, hooned otsustati lammutada ja katta pinnasega. Kalmuküngaste vahele jäeti püsti vaid lasteaia telliskivihoone, desaktiveerimise käigus ei puudutatud ka tundmatu sõduri ausammast. Ja see ongi kõik, mis viitab, et kunagi elasid siin inimesed.

Tšernobõli AEJ ehitusplatsid

Õuduse ja sürreaalsuse tunne taandub alles Tšernobõli AEJ territooriumil. Erinevalt mahajäetud küladest ja põlismetsast jätkub siin elu ja kihab töö. Korraga mõistad, et mida kaugemal oled sa Tšernobõli AEJ-st seda hirmsamana see tundub.

Чернобыльская зона отчуждения
© Sputnik / Алексей Вовк
Tšernobõli aatomielektrijaama neljandat energiablokki kattev sarkofaag.

Tsernobõli AEJ ehitusplatsil on praegu, nagu kolmkümmend aastat tagasi peamine ohutus. Ohutus personalile, elanikkonnale, ümbritsevale keskkonnale. Ja sellele eesmärgile, riskide vähendamisele, on allutatud kõik tööd, mida praegu Tšernobõli AEJ territooriumil tehakse.

Ühel ehitusplatsil on valmimas tuumakütuse jäätmete kuivhoidla (ХОЯТ-2). Tšernobõli AEJ ekspluateerimise jooksul on sellele alale kogunenud 21 tuhat ära töötanud soojusrakist. Praegu hoitakse AEJ tuumakütuse jääke ajutises märgtüüpi hoidlas, mis on ehitatud veel nõukogude ajal. Selle projektvõimsus ei luba seal enam kõiki Tšernobõli AEJ-s olevaid rakiseid ladustada, lisaks lõpeb ka hoidla enda kasutusaeg juba sel aastal.

ХОЯТ-2 ülema asetäitja Vladimir Duda kinnitas, et uue hoidla ehitus ei ole graafikust maas.

— Alates 2013. aastast käivad siin aktiivsed ehitustööd…. Praegu toodetakse Ameerikas ja Euroopas sisseseadet, mida objektil kasutama hakatakse, praegu toimuvad selle tehasekatsetused ja tarne. Ehitustööd on põhiliselt juba lõpetatud. Graafiku järgi peaksime me need lõpetama aasta lõpuks ja siis alustama "külmkatsetustega". Arvestades objekti keerukust hakatakse katsetusi läbi viima kahes etapis, kõigepealt katsetatakse imitaatoritega ja sel aastal peame need lõpule viima, rääkis Duda.

Kui kõik läheb ladusalt, alustatakse niinimetatud "kuumade katsetustega", päriskütusega. Arvatakse, et soodsate katsetulemuse korral algab ХОЯТ-2 ekspluatatsioon juba järgmisel aastal.

Kütusejäätmed tuuakse spetsiaalses vagun-konteineris ettevalmistusseadmesse. Siin sooritatakse sellega kõik vajalikud operatsioonid: lõigatakse mõõtu, paigaldatakse spetsiaalsetesse kaitsekonteineritesse, kuivatatakse, keevitatakse. Ja edasi saadetakse jäätmed spetsiaalsetes konteinerites ladustamisalale. Ladustamisala kujutab endast spetsiaalseid avadega betoonblokke, kuhu paigutatakse horisontaalselt kütusejäätmete konteinerid ja kaetakse need siis spetsiaalsete betoonkaantega. Seal säilitatakse neid 100 aastat, räägib Duda.

Kütusejäätmete säilitamiseks ette nähtud betoonist kärjed paiknevad kahes reas, moodustades pika halli koridori. Et need kõik ära täita, kulub vähemalt 10 aastat. Mis kütusejäätmetega sajandiga juhtub ei ole täpselt teada. Sisuliselt on see edasilükkav lahendus. Eeldatakse, et selleks ajaks areneb tehnoloogia niipalju edasi, et meie järeltulijad selleks ajaks juba teavad, kuidas edasi toimida.

Uus ohutu varjend (UOV)

Sarkofaagi kiire püstitamine Tšernobõli AEJ neljanda bloki katmiseks oli samuti edasilükkav lahendus — toona tuli kiiresti lahendada radiatsiooni leviku probleem. Purunenud reaktor kujutab endast surmaohtu siiamaani.

Sarkofaagi all, mis ehitati kohe pärast avariid rekordiliselt lühikese aja, kõigest poole aastaga, on siiamaani 1,3 tuhat tonni tuumakütust sisaldavat materjali ja umbes 4 tonni radioaktiivset tolmu.

Objekt "Varjend" ise pole hermeetiline ja sellepärast otsustati see katta uue, ohutu varjendiga.

Чернобыльская зона отчуждения
© Sputnik / Алексей Вовк
Tšernobõli aatomielektrijaama neljandat energiablokki kattev sarkofaag ja objekt "Varjend" .

Uue kaitserajatise hiigelsuure kaare kontuurid on vihmasagara tagant vaid aimatavad, kesta hall värvus sulab kokku halli taevaga. Ehituse kogu grandioossust saab hinnata vaid siis, kui tulla selle kolossaalse metallkonstruktsiooni juurde. Selle kõrgus on 110 meetrit ja ta kaalub 29 tonni. Montaažiplatsil on pealtvaatajatele eraldatud väike ala, mis on punaste lintidega piiratud. Nendest piiridest väljumine on rangelt keelatud — kõikjal ümberringi töötab tehnika.

Ehituse projektijuhtimise grupi koordineerimisspetsialisti Pjotr Britani sõnul töötab UOV ehitusplatsil umbes 1,5 tuhat inimest ja vaid kolmandik nendest on välismaa spetsialistid. Planeeritakse, et purustatud neljas energiablokk kaetakse uue kestaga 2017. aastaks. Ühe kaare püstitamine võtab aega 10 päeva.

Первый этап строительства нового саркофага на ЧАЭС
© Sputnik / Григорий Василенко
Tšernobõli AEJ uue sarkofaagi ehituse esimene etapp.

Montaažiplats on spetsialistide kinnitusel täiesti radiatsioonohutu, inimesed töötavad siin ilma erikaitsevahenditeta. Kuid 10-minutise platsil viibimise järel tunned, kuidas jalalabad kangeks muutuvad. Tundub, et jalgade suremist põhjustab kaare vahelt terendav purustatud energiabloki kohal olev sarkofaag. Ja ainult see, sest inimesed ümberringi töötavad täiesti rahulikult. Ainuke, mis eristab neid kusagil mujal "puhtal maal" toimetavatest monteerijatest, on individuaalsed dosimeetrid. Radiatsioonikontrolliga on Tšernobõli AEJ-s kord väga range.

Elu läheb edasi

Et hajutada ajakirjanike kartusi ehitusplatsi ohutuses, viiakse meid Tšernbõli AEJ administratiivhoonesse lõunale. Sissepääsemiseks tuleb läbida kontroll, mis sarnaneb rahvusvahelisele lennule pääsemiseks vajalikuga. Ei tohi kaasa võtta terariistu, isegi aerosooldeodoranti peetakse relvaks.

Kuid metallidetektori läbimine ei ole veel viimane kontrollietapp. Et sööklasse pääseda, tuleb läbida ka dosimeeterkontroll: lähed spetsiaalse raami juurde, paned peopesad mõõtepaneelidele ja väravad avanevad vaid siis, kui süttib roheline kiri "Puhas!"

Jaama töötajaid toidetakse külluslikult ja maitsvalt. Komplektlõuna maksab vaid 25 grivnat kopikatega ja koosneb värsketest juurviljadest, boršist, seapraest riisiga, pannkookidest kohupiimaga ja kompotist. Lõunat ei sööda vaikuses, AEJ raadiovõrgu kaudu edastatakse tervitusi töötajatele, kellel on sünnipäev ja mängitakse nende lemmiklugusid. Võiks arvata, et see on pisiasi, kuid see annab tunnistust kollektiivis valitsevast sisekliimast. Noored ajakirjanikud, kes nõukogude aegu ei mäleta, on sellistest raadioõnnitlustest pisarateni liigutatud:

— See on veel suurejoonelisem, kui varjend!

Positiivsete emotsioonide tormi kutsub esile tohutusuurte sägade toitmine raudteesillalt, vaid mõne meetri kaugusel jaama väljapääsust. Tegelikult ei ole need sägad üldsegi mitte mutandid. Säga on iseenesest suur kala ja siin ei sega miski tal segamatult aukartustäratavate mõõtmeteni kasvamast. Sööta tulevad noolima lisaks pirakatele sägadele ka priskete säinaste parved. Tšernobõli AEJ jahutusvee tiigis on palju kala, sest arusaadavatel põhjustel neid püüda ei tohi.

Ega keegi õnge kaasa ei võtnud?— viskavad ajakirjanikud nalja.

Pripjat. Surnud linn

Suundume Pripjatisse, linna, mis ehitati spetsiaalselt Tšernobõli AEJ töötajatele. Jaam kestis kõigest 16 aastat. Linn sai Tšernobõli AEJ tragöödia kõige muljetavaldavamaks sümboliks. Enne avariid elas ja tööta siin peaaegu 50 tuhat inimest, kes kõik pidid ühel päeval äkki oma kodud maha jätma.

Pripjati linnala lähenedes hakkab Geigeri loendur ärevalt piiksuma ja seejärel läbilõikavalt trillerdama.

— Lülitan selle hüsteerika välja, ei anna asu, räägib meie saatja ja vajutab nuppu.

— Pole ka midagi imestada, möödume paigast, kus varem oli "ruuge mets". Siin, tee peal on radiatsioonitase 500-600 milliröntgenit tunnis, teepeenral võib see olla veel kõrgem.

Зона отчуждения Чернобыльской АЭС
© Sputnik / Евгений Котенко
Mälestustahvli "Pripjat 1970" juures lubatakse pildistada vaid paar minutit.

Seepärast lubataksegi mälestustahvli "Pripjat 1970" juures pildistada vaid paar minutit. Teelt kõrvale astuda on kategooriliselt keelatud.

Varem avanes mälestustahvli juurest energeetikute linnale suurepärane vaade, praegu jääb silmade ette vaid metsamüür. Mahajäetud linn on ümbritsetud okastraadiga ja tõkkepuuga väljasõidul.

Autobuss suisa ukerdab teele kukkunud puuokste vahel surnud linna keskuse suunas.

Esimene asi, mis linna keskväljakul rabab, on hämmastav vaikus. Üheski maailma linnas ei saa olla sellist vaikust, et oleks kuulda, kuidas kõrvus veri tuikab. Mõttest, et siin pole hingelistki, hakkab pisut kõhe, tundub, nagu jälgiks sind puude vahelt keegi.

Eemalt ei paista elumajad üldsegi mitte purustatud olevat, kuid päris nende kõrval seistes kriuksuvad jalge all purukspekstud aknaklaaside killud ja tellisepuru. Korteritesse meid ei lasta: asi polegi niivõrd radiatsioonis, kuivõrd varisemisohus. Väljaku nurgas, pika korrusmaja juures on kaks kollast telefoniputkat, kuid taksofonidest endist pole ammu enam jälgegi.

Keskväljak on pisitasa positsioone loovutamas pealetungivale metsale. Katteplaatide vahel kasvavad noored männid, plaate katab punakas sammal. Kultuurimaja "Energeetik" juurde viivate trepiastmete vahelt turritavad kibuvitsapõõsad, mille praegu veel raagus okstel on veripunased marjad. Korraga on kuulda valju suminat. Kõik hakkavad ärevalt ringi vaatama otsides heli allikat. Esimene, mis pähe tuleb, me häirisime metsmesilaste sülemit. Mõistatus laheneb kiiresti — linna kohal taevas tiirutab droon.

Зона отчуждения Чернобыльской АЭС
© Sputnik / Евгений Котенко
Keskväljaku taga, lõbustuspargis seisab ikka veel vaateratas

Keskväljaku taga, lõbustuspargis seisab ikka veel vaateratas, mille roostes talade küljes ripuvad rõõmsavärvilised kollased gondlid. See kuradiratas pole kunagi töötanud. Plaanis oli ta avada 1. mail 1986. aastal, kuid avarii tõmbas sellele kriipsu peale. Autodroomil kõdunevad sinna igaveseks seisma jäänud lasteautod, katusekupli metallkonstruktsioonid püsivad veel püsti ja siin-seal on nende küljes säilinud ka laternakuplid.

Autodroomi piirdeaia roostetanud ümaral tahvlil võib aimata sinna kunagi maalitud lõbusat siilikest. Mis oli joonistatud kõrvalolevatele tahvlitele, ei ole enam arusaadav. Rippkarusell on veel püsti, kuid pole ei kette ega istmeid. Paatkiige konstruktsioonide kõrval kasvab võimas kask, kiigepaadid on ammu lahti tulnud ja kõdunevad maapinnal. Väikeses palktarekeses on aknaklaasid terved ja näivad isegi puhtakspestuna.

Laguneva lasketiiru seinale on keegi maalinud graffity, mis kujutab lõbusat seebimullidega põngerjat. See kehatu laps on justkui surnud linna viirastus ja küllap tragöödia kõige hirmsam meeldetuletus. Me lahkume Pripjatist rusutud meeleolus. Metsast longib teele täiesti kartmatu vana rebane ja saadab lahkuvaid inimesi pika pilguga.

Tšernobõli alalt välja sõites teeme kahel korral läbi individuaalse dosimeetrilise kontrolli. Ka meie autobuss käiakse mõlemas kontrollpunktis dosimeetriga üle nii väljast kui seest. Meil ega meie sõidukil ei ületa radiatsioonitase lubatud läve ja meid lastakse takistusteta tsoonist välja.

Ja siin jõuab teadvusesse jaamas kuuldu, et see ala ei saa mitte kunagi enam roheliseks aastaks, kus lapsed mängida võiksid. Mitte kunagi.

Nii suure territooriumi puhastamine radiatsioonist on võimatu. Ja nii jääbki see maa kümneteks, võibolla sadadeks tuhandeteks aastateks roostekarva plekiks Ukraina kehal.

Teema:
Tšernobõli tuumakatastroof (13)

Peamised teemad