01:24 24. Oktoober 2017
Tallinn-2°C
Kuula otse
Ilona Kaldre.

Ilona Kaldre: vett ei ole ma energiaga laadinud ega veretuid operatsioone ette võtnud

© Фото: из личного архива Илоны Калдре
Ühiskond
lühendatud link
92 0 0

Inimestel on raske uskuda sellesse, mis on neile loomu poolest võõras, kauge ja tundub seletamatu. Mis inimesed need on, kellel on iseäralikud võimed, kust nad tulevad ja kuidas oma kummalise andega elavad, sellest jutustas Sputnikule tuntud selgeltnägija.

TALLINN, 6. mai — Sputnik. Ilona Kaldre on Baltimaade „Selgeltnägijate tuleproovi" võitja, rahvusvahelise „Selgeltnägijate tuleproovi" hõbemedali omanik, rahvusvahelisest „Titaanide heitlusest" osavõtnu, eksperdina osalenud telesaadetes „Juurdlust viivad läbi sensitiivid" (Ukraina), „Juurdlust toimetavad selgeltnägijad" (Venemaa), „Sensitiivid — detektiivid" (Ukraina) ja "Аppi tuleb selgeltnägija" (Eesti).

— Kuni hiljutise ajani oli Eestiski vähe neid, kes teadsid, et siinsamas,meie kõrval elab Ilona Kaldre, kellel on mingi seletamatu võime näha seda, mis jääb teiste pilkude eest varjatuks. Kas tundsite ennast erilise lapsena?

— Ei, tundsin ennast samasugusena nagu kõik teisedki. Laps ei mõtle ju kunagi sellele, kas ta on eriline või mitte. Võin vaid öelda, et paistsin alati silma. Koduhoovis mängides olin alati eestvedaja, kippusin alati liidriks, püüdsin tõestada, et mina olen parim — ei tahtnud ega osanud kaotada. Tihtilugu tundus mulle, et olen oma eakaaslastest terake targem ja mul oli tõesti huvitavam suhelda endast vanemate inimestega. Ka praegu on mu lähimas suhtlusringkonnas inimesi, kes on minust 20, 30 aastat vanemad. Nendega tunnen end mugavalt, ma mõistan neid, ei pea seletama asju, mis paistavad niigi arusaadavad ja endastmõistetavad

Илона Калдре в детстве.
© Фото: из личного архива Илоны Калдре
Kaldre: lapsepõlves peeti mind fantasööriks.

— Ütlesite, et olete alati silma paistnud. Milles see väljendus?

— Näiteks — olen alati tahtnud ilusasti riides käia. Nõukogude aja totaalse defitsiidi tingimustes oli raske rõhutada oma isikupära, liiatigi ei peetud seda heaks tooniks. Kuid mul see õnnestus ka siis — mingile asjale sai midagi ilusat juurde õmmelda-sättida, puust kõrvarõngad said punase küünelakiga üle värvitud ja nii edasi. Kuidagi õnnestus mul alati endale tähelepanu tõmmata.

— Ja kuidas teised, teie lähedased sellesse suhtusid? Neid, kes teistest erinevad, sageli ei armastata.

— Muidugi, paljusid teeb see tigedaks ja ajab närvi. Kahjuks juhtub harva, et keegi tugevaid, edukaid, enesekindlaid inimesi kangesti armastaks. Laisa loomuga inimestele on teise edukus pinnuks silmas. Lapsepõlves peeti mind fantasööriks ja koolis eriti ei armastatud. Sellegipoolest olin, nagu mulle näib, üsna sümpaatne nöbinina. Õppisin ainult viitele, olin malevanõukogu esimees, olin aktiivne ja tänu sellele sõitsin seitsmendas klassis pioneerilaagrisse „Artek", kuhu nõukogude ajal saadeti ainult parimaid. Ka seal valiti mind Kristalli-nimelise maleva nõukogu esimeheks, ma võitsin kõik konkursid, mis seal korraldati. Sain esimese koha snaiprite võistlusel, esikoha ballitantsudes (kusjuures enne seda ei olnud ma kunagi ballitantsuga tegelenud). Loomulikult mind ei armastatud, kadestati, räägiti taga.

— Selgeltnägijate teema kerkis esile kümme aastat tagasi. Mäletan, kuidas Tallinna tänavad jäid siis inimtühjaks, kui televiisoris näidati kas seriaali „Emmanuelle" või „Professor Kašpirovski pead" — kuidas tema seansse rahva seas jumaldati. Leidus neid, kes üleloomulike võimete olemasolu ei uskunud, kuid paljud istusid telerite ette uudishimust. Kas te siis tundsite mingit osadust esoteerikaga?

— Minu lapsepõlv möödus 70. aastatel — see oli parajasti Vanga, Juna, Tšumaki, Kašpirovski aeg. Siis olid tulnukate ja sensitiivide teemad kõige moodsam ja tulisem seltskondlik kõneaine. Neist inimestest räägiti kui taevalikest olenditest. Ma lugesin palju ja mõtlesin, et mida nad siis nii erilist ära on teinud. Võib-olla suudan mina sedasama? Vett energiaga laadida ma küll kunagi ei proovinud, sellesse ma eriti ei uskunud. Kuigi mõistsin, et sõnadel on vägi ja et on palju inimesi, kes sellesse väesse usuvad ja saavad sellest tõesti abi. Kuid ma ei osanud siis ettegi kujutada, et ma ise olen samasugune. Aga võib-olla professionaalselt isegi kraad kõrgemal tasemel kui mõnedki neist, ja korralikum, nagu ma nüüd juba arvan, mõistes, et osaliselt oli nende tegevus pettus — näiteks veretud operatsioonid jms.

— Aga millal te tundsite ära oma jõu, oma erilised võimed?

 

— Esiteks, ma ennustasin oma sõbrataridele tulevikku. Teadmata kaartide tähendust, sellest üldse midagi mõistmata kirjeldasin intuitiivselt pilte sündmustest: mis juhtub homme, ülehomme, kas eksam saab tehtud või mitte, armastusest ja nii edasi. Lihtsalt tõmbasin ühe kaardi ja teadsin, et pean ütlema nii ja mitte naa. Mind usuti, sest väga palju läks täppi. Ma teadsin alati täpselt, millise eksamipileti pean selgeks õppima. Tegin kõik eksamid viitele. Ma õppisin kogu aeg viitele, kusjuures koduseid ülesandeid tegin haruharva. Äratundmine sellest, et mul on erilised võimed, saabus 2009. aastal, kui mulle „kargas pähe", et ma pean sõitma Baltimaade selgeltnägijate võistlusele. Selleks hetkeks olid paljud minu ennustused täitunud. Näiteks mängisime mehega „sündmuste ettearvamise mängu" — tuli ära arvata, milline auto meist, oletame, 10 minuti pärast mööda sõidab, mis number sellel autol on, või kuidas hakkab kulgema hiljuti abiellunud naabri pereelu. Mul läksid need ennustused täkkesse.

— Selgeltnägijate tuleproovi, nagu juba teada, te võitsite ja sellest hetkest peale osalete hiilgavalt teistes projektides. Veedate palju aega inimestega, kes on teile sotsiaalse staatuse ja professionaalsete edusammude poolest lähedased. Kas teid ei häiri hirmuäratavad riitused, mida mõned neist korraldavad, nõiakostüümid ja igasugused musta maagia atribuudid?

— Olen veendunud, et kui inimesel on tõepoolest erilised võimed, ei mõjuta teda see, mida ta seljas kannab või mis loom tal kõrval on. Avaldusi nagu „mind aitab pealuu või võluseelik" ei suuda ma tõsiselt võtta. Sellest, kuidas sensitiiv riietub, kas ta on alasti või tõmmanud selga narmendava kartulikoti, tema professionaalsed võimed küll ei sõltu.

Sensitiivi võimekus — see on peaaju võimekus, ajutegevus ja ainult see.
Kõik muu on butafooria, mida telesaadete formaat võib-olla nõuab. Aga kui ma, näiteks, näen, kuidas torgitakse sõrmi, et saada tilgake verd, siis jooksevad mul kui meedikul sipelgad üle selja. Nii võib ju nakkust edasi kanda. Minu pilgu läbi on nii, et kui sa teisiti töötada ei oska, siis loobu sellest ametist. Ei tohi inimesi sandistada ega nende tervisega riskida. Las „näevad" need, kes „näevad" kellelegi kahju tekitamata.
Tulemuse saavutamine ükskõik mis viisil on lubamatu. Mina võtaksin üldse ette tõsise puhastuse meie ridades, sest mul on mõnede sisuliselt üle igasuguse piiri läinud „spetsialistide" pärast häbi. Just selliste pärast sünnivadki müüdid sensitiividest kui šarlatanidest ja inimeste ekslikud hinnangud üleloomulike võimetega inimestele.

— Niisuguseid on ju tuleproovis päris palju. Kas te ei karda siin endale ka vaenlasi soetada, kui ei ole neid juba soetanud?

На одном из испытаний в Битве экстрасенсов.
© Фото: из личного архива Илоны Калдре
„Selgeltnägijate tuleproov".

— Jah, kahjuks on neid ka tuleproovis palju. „Nõid" on minu meelest inimene, kes tajub asju, haldab elu. Kas võib inimene, kes abistab, teeb teistele head, niimoodi välja näha — mustas rõivas ja sooviga kedagi hävitada? Sensitiivil peab olema heatahtlik pilk, säravad silmad, lahkust kiirgav nägu, tal peab jätkuma intelligentsust ja tal tuleb järgida sotsiaalseid norme, kanda vastutust selle eest, mida ta teeb. Mind võib lugeda ebaharilikuks selgeltnägijaks, kui ma ei vasta üldisele ettekujutusele selliste võimetega inimesest. Tean, et selle tõttu ei armasta mind isegi mõned mu kolleegid, kuid see on minu seisukoht — antud juhul mitte soov silma paista, vaid olen lihtsalt selline, nagu ma olen.

— Ilona, olen kuulnud, et teie ema on soomlanna ja isa — sakslane. Teil on suurepärane vene keel, kuid eesti perekonnanimi. Kelleks te ennast rahvuse poolest loete?

— Nõukogude ajal oli passis kohustuslik rida „rahvus". Ma leian, et rahvus ei pea olema inimesel passis, vaid peas. Olenevalt sellest, millise kultuuriga ta ennast seob, millised on tema juured, milline veri ta soontes voolab. Teate, ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad lahti oma rahvuslikust kuuluvusest näiteks poliitilise olukorra või võimu vahetumise tõttu.

Маленькая Илона с семьей.
фото из личного архива.
Väike Ilona ema ja isaga.

Minu lapsepõlves suhtuti sakslastesse äärmiselt halvasti, kuid mina rääkisin uhkusega, et olen sakslannna. Olen sakslanna, mul oli neiupõlves saksa perekonnanimi, saksa juured, kuulasin saksakeelset kõnet oma lähedaste sugulastega suheldes. Sest minu isa on saksa rahvuse otsene esindaja. Tema ema Ella Christiani tütar ja tema isa Gottfried rääkisid omavahel saksa keeles, kandsid endaga saksa kultuuri. Kui nad meile külla tulid, valmistati nende rahvustoite. Ma olen selles keskkonnas elanud, üles kasvanud. Ajaga on selle pinnale võrsunud ka teised rahvused, ja ma olen selle üle uhke. Ma kõnelen vene keelt ja teen seda enda arvates haritud viisil. Armastan väga oma ema kultuuri — tema uskumisi, ravimtaimetarkusi — kõik see on mulle väga kallis. Rahvusliku kuuluvuse taju kasvatatakse perekonnas. See on täpselt see, mida meie vanemad on meis idandanud.

— Mida aga ütleksite oma tänase perekonna kohta? Te käite sageli reisidel, olete hõivatud võõraste inimeste probleemide lahendamisega. Kas teie mees ja lapsed toetavad teid, nurisema ei kipu?

— Perekonnale võiks pühendada omaette raamatu. Kui piirduda paari sõnaga, siis — kui sul on kindel tagala, sind aidatakse ja toetatakse, kui sa oled absoluutselt kindel, et sind alt ei veeta, ei reedeta, siis võid julgesti lubada endale oma asjaga tegeleda. Ma tean, et loominguline impulss saabub siis, kui sind toetatakse. Mis puutub perekonda, siis — sellega on mul vedanud.

— Kas ei ole raske sellise andega elada? Kogu aeg nähtaval, võõras valu, mure pisarad, lõputud katsumused.

— Ma ei ütleks, et mul on raske. Mul on lihtne. Esiteks, omad piirid seab vanus. Mõnedki olukorrad on seotud organismi nõrgenemisega — ei ole lihtne ronida mööda prügilaid, koguda kõrgust, kogeda teiste inimeste tragöödiaid. Ent medalil on ka teine külg — on inimesi, keda ma segan, ja see on väga ohtlik. Oletame, et ma oskan inimest kuriteos kahtlustada, võin talle osutada, aga pole mingit garantiid, et politsei teda karistab, ja siis tuleb ta minu juurde.

Илона Калдре и участница 1 сезона Битвы экстрасенсов Алёна Орлова за работой.
© Фото: из личного архива Илоны Калдре
Ilona Kaldre kolleeg Aljona Orlovaga.

Oli kord juhus, kui uurisin noore naise mõrva, kus tapjaks oli tema oma mees, kes töötas politseis ja korraldas kogu asja väga kavalasti, ma osutasin temale tuhandete inimeste juuresolekul, kes olid tulnud uurimist pealt vaatama. Enne kui teda selles mõrvas süüdistada, tegin ma ära hullumeelse töö, mul oli tarvis veenda mite ainult ennast ja tuhandeid kohalviibijaid, vaid ma pidin selles veenma ka politseid, et ma ei peaks hiljem samas tiigis„lõpetama". Tarvis oli selliseid argumente, selliseid asitõendeid, et nad süüdlase sealsamas kinni võtaks ja raudu paneks. Seda lugu lahendades suutsin ma leida naise käekoti, see oli tal kodus, naine tapeti ta oma kodus, lämmatati, hiljem aga tassiti laip välja ja uputati järve. Teiseks, koos paarilisega leidsime me üles juhtme, millega mees sidus kinni naise käed ja jalad ning köitis keha külge kivi ja uputas järve.

— Sellest hoolimata võtate ikkagi selliseid lugusid käsile. Kas alati või siiski mitte?

— On selliste võngetega lugusid, millega ma tegelema ei hakka. Eriti kui näen, et politsei ei võta minult saadud informatsiooni tõsiselt, aga kedagi süüdistada — see tähendab endale häda kaelatõmbamist. Mul lasub vastutus oma elu ja oma lähedaste elude eest.

Ma ei saa kahetseda või jätta kahetsemata seda, et mul on need võimed, sest need on mulle antud. Need on osa minust.

Järgneb

 

 

Samal teemal

Ilona Kaldre saabus tagasi saatesarja „Juurdlust viivad läbi sensitiivid“ uue hooaja võtetelt
Ilona Kaldre avameelselt intuitsioonist ja tegelikult toimunud tragöödiatest

Peamised teemad