08:30 13. August 2020
Kuula otse
  • USD1.1771
  • RUB86.3013
Ühiskond
lühendatud link
12220

Mandri ja Hiiumaa vahel lesiv Vormsi saar oli ajalooliselt rootslastest asunike järeltulijate elupaik. Saare visiitkaardiks on paljude aastakümnete jooksul olnud lumivalge Saxby tuletorn. Kuid vähesed teavad, et siinne majakavaht on vene noormees Artemi Smirnov.

TALLINN, 21. august — Sputnik. Hoolimata majakate rohkusest riigis kaotati Eestis kümmekond aasta tagasi majakavahi ametikohad. Traditsioonid aga jäid sellegipoolest alles. Möödunud aastal külastamiseks avatud Saxby tuletorn Vormsi saare läänekaldal on selle ere näide. Siin, tänapäevasest linnakärast kaugel, unikaalses ehitises valvab oma vanaisa — ühe viimastest Eesti majakavahtidest — jälgedes astunud Artemi Smirnov.

Artemi ise on sündinud Tallinnas, kuid oma päriskoduks peab ta Vormsit. Esmakordselt külastas ta seda paika lapsena — tuli talvel külla oma vanaisale, kes vanaduspõlves kolis saarele majakavahiks. Vaatamata tookord paukunud kolmekümnekraadisele pakasele tärkas poisis otsekohe soov kogu eluks siia jääda. Sellest ajast peale veetis Artemi kõik suvised ja talvised koolivaheajad vanaisa juures külas.

„Mis tahes vabal päeval oli üks ja ainus soov — sõita Vormsile," meenutab Artemi.

Tema sõnul tundus see paik talle tol ajal Eestimaa kõige kaugema kolkana. Just siin valitsev rahulikkus, rahu ja ühtsustunne loodusega leidsid kõlapinna nooruki hinges, kes suureks sirgudes tegi otsuse minna oma vanaisa jälgedes.

Saare külalislahkus vaatega merele

Saxby majakas on aastakümneid olnud saare visiitkaart. See rajati 1864. aastal ja sai esimeseks majakaks Eestis, mis ehitati niinimetatud Gordoni süsteemis, see tähendab, et pandi valmis detailidest kohapeal kokku. Enamik Saxby majaka ehitusdetaile on pärit Suurbritanniast.

Kuid hoolimata ilmselgest potentsiaalist turismiobjektina oli lumivalge majakas pikkade aastate vältel külastajatele suletud. Aasta tagasi olukord muutus: valitsuse otsusega anti unikaalne rajatis kasutamiseks üle mittetulundusühingule Vormsi Tuletorni Linnak, mille juhiks on selle artikli peategelane. Artemi saavutas selle, et läinud aasta juunist on see vanade aegade mälestis kõigile huvilistele külastamiseks avatud. Tuletorni vaateplatvormilt on näha suur osa Vormsist, kui aga vaadata merele, siis võib näha ka Hiiumaa piirjooni.

„Mul oli soov selle koha võlu inimestega jagada," ütleb majakavalvur.

Nüüd seisab tema lähimates plaanides — tasapisi taastada majakalinnak, kus möödus tema lapsepõlv. Enamik siinseid hooneid ehitati samuti XIX sajandi lõpul ja need ei kujuta endast sugugi mitte vähemat kultuuriväärtust kui tuletorn ise. Aja jooksul on mõned hooned oma kasutusotstarbe kaotanud. Näiteks seal, kus varem oli masinaruum diiselgeneraatoriga, on nüüd sisse seatud väikene muuseum.

Tubli majakavaht — meister iga töö peale

Saxby majakas, nagu kõik teisedki tuletornid Eestis, töötab automaatjuhtimisel. See ei vaja inimese abi ka elektritoite osas: tuletorn on varustatud täiesti iseseisva toitesüsteemiga, majaka katust ehivad moodsad päikesepatareid. Nii ongi seoses uue tehnoloogia käibeletulekuga vajadus majakavahi ameti järele lihtsalt ära langenud.

Olemata küll kutseline majakavaht, teab Artemi Saxby majakast tegelikult kõike. Siinse valguse plinkimise intervall on kolm minutit. Signaal antakse edasi kolme värviga analoogselt valgusfooriga. Laias laastus tähendab punane seda, et merel varitseb tormioht, kollane — et laeva kaptenil tuleb olla äärmiselt tähelepanelik, roheline — et tee on vaba.

„Kolmkümmend aastat elu majaka kõrval on oma vilja kandnud," muigab Artemi.

Osa teadmistest kogus ta enda kinnitusel Tallinna Tehnikaülikoolis õppides. Ülejäänud osa on tulnud töö käigus. Artemi toonitab, et majakavahiks olla ei ole sugugi nii lihtne, nagu seda mõnedes raamatutes romantiseeritakse. Hea majakavaht peab olema mitmekülgselt haritud, tuleb olla ühtaegu nii tehnik kui elektrik, on ta veendunud.

Saarel ei ole aega igavust tunda

Vaatamata selle paiga kaugusele tänapäevasest tsivilisatsioonist ei tunne Artemi üksindust. Püsivalt elab saarel mõnisada inimest, see-eest turistide hulk ulatub suvisel ajal tuhandeteni. Talvel on neid muidugi kordades vähem, kuid ka külmad ilmad ei kohuta rändureid saare puutumata loodust imetlema tulemast. Seega ei ole Artemi sõnul siin aega igavust tunda.

Seda enam, et majakalinnaku taastamine ja selle eest hoolekandmine ei ole tema ainus tegevus. Ta on ka veel mesinik, tema valdustes on juba kümme taru ning paari aasta pärast plaanib Artemi saada kogu valla suurimaks mesilastepidajaks.

Vormsilt ära minna ta ei kavatse. Elu on siin, tõsi küll, keerulisem kui mandril, kuid selles on omad plussid. Artemi tunnistab, et tema esimene saabumine sellele saarele oli tema elu üks kõige meeldejäävamaid sündmusi. Majakavaht on kindel, et kes iganes siia ei tuleks, see tahab tingimata taas tagasi tulla.

„Eestis on alles jäänud vähe niivõrd vaikseid, rahulikke ja kauneid kohti," lausub Artemi.

 

Peamised teemad