02:23 21. Jaanuar 2018
Tallinn-2°C
Kuula otse
German Moskvitin.

Oma järv ja hülge dresseerimine: riialane "kadus" 5 aastaks Antarktikasse

© Фото: из личного архива
Ühiskond
lühendatud link
54 0 0

Elanud ja töötanud 5 aastat Antarktikas, ei kujuta riialane German Moskvitin enam elu ilma lõunapoolseima kontinendita ette. Tema sõnul on Antarktika kui uimasti.

TALLINN, 26. august — Sputnik. Mõnikord võib internetiavarustes surfamine tõepoolest kaugele viia. Nii juhtus riialase German Moskvitiniga, kes vaatas võrgus pilte ja kiikas siis juhuslikult Venemaa Arktika ja Antarktika teadusliku uurimise instituudi (ААНИИ) võrgulehele ja läks nii, et ta töötab juba viis aastat veokijuhina Antarktikas, kus pani isegi ühele sealsele järvele oma kodulinna järgi nime, kirjutab Sputik Latvia.

Pikk tee düünides — liustikeni välja

German arvab, et Antarktika tõmbas ise ta enda ligi. Esimene hea õnne peale võetud telefonikõne ААНИИ-sse ja toru võttis kohe legendaarne polaaruurija Valeri Lukin, instituudi direktori asetäitja ja Venemaa Antarktika ekspeditsiooni ülem. Sellest sai aga German teada juba pärast seda, kui oli temaga suhelnud ja leppinud kokku kohtumise Peterburis.

Антарктическая станция Мирный.
© Фото: из личного архива
Antarktika uurimisjaam "Mirnõi".

 

"Ma küsisin tookord: kas on võimalik pääseda mõnda uurimisjaama Antarktikas? Ja sain vastuseks: "Alati on." Valeri Vladimirovitš on mu niiöelda Antarktika ristiisa," räägib German (õigemini kirjutab, sest me suhtleme sotsiaalvõrgustikus ja silmast silma pole meil võimalik kohtuda enne kevadet, kui meie kangelane polaarvahetusest tagasi tuleb).

See jutuajamine Valeri Lukiniga toimus 2011. aasta talvel, pärast seda, aprillis oli veel üks kohtumine ja siis hakkas paberite ajamine: "passilauad": German on Läti elanik, kuid Venemaa kodanik, sõjakomissariaadid, maksu-, pensioni-, meditsiini- ja muud ametiasutused.

Lisaks rangete eksamite sooritamiseks vajalikud kursused: meditsiin, ellujäämiskursus, hingamisaparaatide kasutamine ja muu selline. Kuni German kõige sellega tegeles, elas ta kord Riias, kord Peterburis.

Вертолет на станции.
© Фото: из личного архива
Kopter uurimisjaamas.

Nii saigi Germanist 57. Arktika ekspeditsioonist osavõtja: esimene talvitumine oli polaarjaamas "Progress", mõni vahetus "Vostokis" — aastatel 2011 kuni 2013. Ühest jaamast teise läheb kord mitme kuu tagant roomiksaanide karavan, mis veab kütusemahuteid, et tagada polaaruurijate talvitumiseks vajalikku sooja ja energiat. Siis oli "Novolazarevskaja" baas ja lõpuks legendaarne "Mirnõi" uurimisjaam, mis asutati 1956. aastal.

Antarktika võib peast segi minna

German sündis Sebežis. Mingi aja elas ta seal koos emaga. Tema isa on sõjaväeinsener ja Germanil tuli koos perekonnaga mööda tervet Nõukogude liitu ringi kolistada, kuni isa määrati teenima Liepajasse, see oli 1979. aastal ja sinna nad jäidki.

Suurema osa elust töötas German transpordis: kaugesõidu autojuhist kuni mitmesuguste ametite pidamiseni erinevates tehastes. Siis tuli 2009. aasta ja Lätit tabas majanduskriis. Riigis oli võimatu tööd leida ja German läks Venemaale. Ta pani end proovile küll Moskvas, küll Velikije Lukis, kuni viimaks õnnestus pääseda Antarktikasse.

Колония пингвинов.
© Фото: из личного архива
Pingviinide koloonia.

"Alguses oli raske, eriti niinimetatud kuplivahetustes ajal — kõrgmägedes, kui vaade ei muutu mitu kuud järjest. Antarktika on territooriumilt suurem kui Austraalia ja mõnikord tundus, et olen seal ihuüksi. Alguses pidin suisa peast segi minema. Päästsid raamatud, filmid või arvutimängud vabal ajal," meenutab German.

Polaaruurijad lahutavad meelt, kuidas oskavad. Kord otsustas German dresseerida hüljest, kellele oli kombeks saanud jaamas provianti nuiamas käia. Ei saanud sellest asja, "Küllap oli niigi priske ninaesisega juba harjuda jõudnud," viskab riialane nalja. See-eest olid keiserpingviinid alati suhtlemisaldis, kuid nad eelistasid seda teha eemalt.

Тюлень.
© Фото: из личного архива
Hüljes.

Germanil tuleb töötada kõige erinevamatel sõidukitel: küll traktoritel, küll laevadel ja kopteritel. Lennuvahendid on kuuendal kontinendil peamine transpordiliik: nendega toimetatakse veoseid kohale, mõnikord ka tõstekraana. Kasutatakse koptereid Ка-32с ja vanu häid Ан-2-sid.


Kui suvel õhku tõused, on Riia järv hästi näha. German pani ise järvele sellise nime. Järv asub viie kilomeetri kaugusel "Progressi" jaamast. Antarktikas on palju ilma nimeta järvi. Riia on Lasermani kõrgendikel, mis asub Prudesi lahes printsess Elizabeth maal. Järv on liustikulise päritoluga umbes 1,5 hektari suurune, sügavus umbes 70 meetrit.

Sputnik tunneb huvi, kuidas polaaruurija elu jaamas välja näeb, kuude kaupa näed väid ühtesid ja samu nägusid. Tuleb välja, et konfliktsed inimesed sõelutakse välja juba laeval teel Antarktikasse. Muidugi uurivad enne ekspeditsiooni kõiki uustulnukaid põhjalikult ka instituudi psühholoogid.

Аэродром Ново ИЛ-76ТД.
© Фото: из личного архива
"Novo" lennuväli ИЛ-76ТД.

"On selge, et samad näod tüütavad ära, sellest pole pääsu," tunnistab German, "kuid polaaruurijad on enamuses selline rahvas, kellele sõprus ja vastastikune abi ei ole paljas sõnakõlks. Õlg õla kõrval töötamine lähendab, samuti pidevad ohud ja inimvaenulik väliskeskkond"

Lõuna, see on seal, kus on külm

Möödunud talvel mõõdeti "Vostoki" juures rekordmadal õhutemperatuur — miinus 90,5 kraadi Celsiuse järgi.

Kuid German märgib, et madalaid temperatuure on suhteliselt kerge taluda vaatamata ookeani lähedusele väga kuiva õhu tõttu.

Mandri keskosas, suurtel laiustel on miinus 89 normaalne ja 10% õhuniiskust on juba palju. Sellisel temperatuuril saab väljas olla vaid spetsiaalses hingamismaskis. Vastasel korral on heal juhul bronhide, halvemal juhul kopsude põletus paratamatu. Rannikul selliseid temperatuure pole: miinus 50 on juba palju.

Бульдозер на территории станции.
© Фото: из личного архива
Buldooser jaama territooriumil.

"Teiseks hädaks on tuuled," seletab German. "Tuul kiirusega 40 meetrit sekundis tekitab lumetormi mis viib nähtavuse nulli. See võib kesta päeva või isegi nädal aega järjest."

Germani sõnul, kui selline tuul tabab sind lagedal väljal, võib see surmaga lõppeda.

"Läksin kord jaama poole ja tuul mitte ainult ei tõuganud mind, vaid tõstis mu õhku, keeras mind paar korda üle pea ja heitis posti otsa. Hea, et sõbrad jaamast tulid mind otsima ja leidsid üles," meenutab ta.

"Veel üks Antakrkitika "võlu" on hapniku vähesus "kupli" kohal olevas õhus. "Vostok" on 3,5 kilomeetri kõrgusel, hapnikusisalduse poolest õhus vastab see 6000 tuhandele meetrile. Antarktikas on oma õhuvoolude liikumise spetsiifika. Need laskuvad suurtest kõrgustest, kus õhk on veelgi hõredam. Hingata on raske, kuid hiljem harjud ka sellega, " räägib German.

На станции Восток с флагом Риги.
© Фото: из личного архива
"Vostok" jaamas Riia lipuga.

Tema sõnul põleb sellises õhus lahtine tuli halvasti.

"Küpsetasime kord šašlõkki, kogu aeg muudkui puhusime sütele ehitusföönidega õhku juurde. Vee keemistemperatuur on madalam. Ja lillepottides kasvab kõik väga halvasti," loetleb talvituja raskusi.

Hiljuti hakkas talv Antarktises taanduma ja päeval on juba päikest näha. Detsembris tuleb polaarpäev, mil päike ei lahku silmapiirilt ööpäevaringselt. Kuid kõik see on äärmuslik.

"Öösel" tahaks pidevalt magada raske on ärgata. "Päeval" läheb organism omadega sassi ega saa aru, mida tal teha tuleb.

Suvel, detsembris võib särgi väel välja minna — kuid kindlasti ei maksa seda teha. Päikesepõletus on garanteeritud. Näomaski ja tumedate päikeseprillide kandmine on kohustuslik. Paljud, kes neid ei kasutanud, rikkusid oma nägemise lootusetult ära.

Polaaruimasti kogu eluks

Germanil on kaks last, tütar Vika ja poeg Aleksandr. Vika on 25-aastane ja elab Peterburgis, Saša on 18-aastane ja elab Londonis.

"Nemad on sellest, millega nende isa tegeleb, vaimustuses. Mind on palju kordi palutud erinevatesse koolidesse avatud geograafiatundi andma. Olen tähele pannud, et lapsi huvitab Antarktika ja polaaruuringute teema väga," märgib Moskovitin.

Lõpetuseks tunneb Sputnik huvi, kas koduigatsus ei kimbuta, sest talvitumise lõpuni jääb veel üle poole aasta.

"Mida lähemeale talvitumise lõpp jõuab, seda rohkem lähed leili, tahaks koju," vastab German. "Aga kui juba kodus oled, siis läheb sootsiumiga harjumiseks tükk aega. Möödub kolm-neli kuud "suurel maal" ja tekib kange tahtmine uuesti siia tulla. Jah, Antarktika on kui uimasti. Seal pole kerge, kuid ka ilma selleta ei saa enam kuidagi," tunnistab polaaruurija.

Полярник Герман Москвитин.
© Фото: из личного архива
Polaaruurija German Moskvitin.

 

 

Tagid:
Vostok, German Moskvitin, pingviin, antarktika

Peamised teemad

  • MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskuse hinnangul kahjustavad justiitsminister Urmas Reinsalu seisukohad vägivallaohvreid, illustratiivne foto

    MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskuse hinnangul kahjustavad justiitsminister Urmas Reinsalu seisukohad vägivallaohvreid ja seetõttu tuleks tal ametist taanduda

    22
  • Belgia riigisekretärile teevad muret migrantide kallaletungid politseinikele, illustratiivne foto

    Belgia migratsiooni- ja varjupaigapoliitika riigisekretär Theo Francken väljendas muret seoses illegaalide kallaletungiga Brüsseli äärelinna politseinikele

    39
  • Juhiseid sõja puhuks hakkab jagama ka Eesti, illustratiivne foto

    Lõppeval nädalal kirjutasid mitmed Euroopa lehed üllatusega sellest, et Rootsi hakkab esimest korda pärast külma sõja lõppu saatma rahvale infovoldikuid selle kohta, kuidas käituda sõja korral

    49