01:38 13. November 2019
Kuula otse
  • USD1.1015
  • RUB70.4859
Vene Arktika.

Vene Arktika: armuda ja tagasi tulla

© Sputnik / Вера Костамо
Ühiskond
lühendatud link
Arktika (23)
6430

Kui Tihhaja lahelt lahkuti, ei mõelnud keegi konserveerimisele. Pandi lihtsalt uksed kinni ja sõideti minema. Aja jooksul kolkisid jääkarud aknad sisse, maja täitus lumega, mis ajapikku muutus jääks.

Meediaagentuuri Rossija Segodnja vaatleja Veera Kostamo, Franz Josephi maa, Hookeri saar, Tihhaja laht, Vene Arktika rahvuspark.

Järg olukirjeldusele Franz Josephi maal Tihhaja lahel töötavatest inimestest. Algus vt „Vene Arktika: ema, mind ei pistetudki nahka.

Tihhaja lahe peremees

Kui Tihhaja lahelt lahkuti, ei mõelnud keegi konserveerimisele. Pandi lihtsalt uksed kinni ja sõideti minema. Aja jooksul kolkisid jääkarud aknad sisse, maja täitus lumega, mis ajapikku muutus jääks. 2012. aastal suudeti jääst puhtaks rookida kõigest kaks maja.

Jäämägi Vaikses lahes, Franz Josephi maa, Vene Arktika rahvuspark.
© РИА Новости. Вера Костамо

„Meie ühisrühma juhtis Juri Karjakin. Kogu uurimisjaam jaotati keskkonnale potentsiaalselt ohtlikeks osadeks ja igale neist valiti oma puhastusstrateegia. Kõik nägi õudne välja: hooned ilma uste ja akendeta, jube palju äravisatud kütusetünne. Kui me koristamist alustasime, loendasime kokku 300 sellist tünni," jutustab Andrei.

Alates 2013. aastast kamandas juba Andrei ise inspektorite meeskonda.

Экспедиция Национального парка Русская Арктика
© Sputnik / Вера Костамо
Vene Arktika.

„Ma olin 25-aastane ja pidin ise ekspeditsiooni tegevust planeerima, alates toidukaupade, materjalide ja tööriistade ostmisest ja lõpetades personali väljavalimisega. Töötasime siis üliõpilaste ehitusmaleva rühmaga Gandvik," meenutab Andrei.

Kõige raskem töö — uurimisjaama puhastamine — oli juba tehtud. Tihhajalt oli kokku kogutud üle saja tonni sodi. Teiste puhastamist vajanud saartega võrreldes ei olnud seda palju.

Nüüd on plaanis luua Tihhajal vabaõhumuuseum. Tänavu avati suveniiripood, tegutseb Vene Posti osakond, valmis on ökoloogilised suusarajad.

„Kahjuks oleme kaotanud hoonete interjöörid, laborisisustuse, seadmed. Ligi kuutkümmet aastat alates jaama avamisest ei ole raisku lastud. Siia on sisse põiganud laevu, igaüks pidas oma kohuseks viia kaasa mõni „suveniir"," ütleb Vene Arktika rahvuspargi vanemteadur Jevgeni Jermolov. „On üsna tõsiseltvõetav protsent turiste, keda huvitab nimelt ajalugu. Kuid nagu ikka, teavad nad ainult välismaised nimesid: Nansenit, Jacksoni, Amundseni. Nõukogude perioodi ajaloolisest osast ei tea tegelikult keegi mitte midagi. Me tahame, et Arktikas kõlaksid taas Sedovi, Schmidti, Papanini nimed."

Reisikorraldajad, kes varem püüdsid Tihhaja maabumispaikade nimistust välja jätta, toovad nüüd soodsate ilmaolude korral tingimata külalisi sellesse lahte.

Arktiline kodu

„Pojukesed, kas kõik on kodus?"
„Kõik, Andrei Vassiljevitš."
„Tähendab — meile on külalisi."

Poisid jooksid akna juurde. Karu mängib millegi talle huvipakkuvaga naabermaja juures. Uusishimu on üldiselt üks selle eluka omadusi, mis aitab tal ellu jääda.

Kui lähed välja ilma relvata, siis piisab ühest eksimusest — teist võimalust Arktika ei anna.

Vee peal tuleb samuti olla ettevaatlikum, on olnud juhtumeid, kus morsad on oma territooriumi kaitstes paate rünnanud. Nüüd ujuvad morsad lahte iga päev. Nii ema poegadega kui ka terve rühmana. Jorisevad-jutustavad valjusti, lasevad ennast vaadelda.

Экспедиция Национального парка Русская Арктика
© Sputnik / Вера Костамо
Rahvuspark "Vene Arktika".

„Ei ole häbeneda. Selle pärast, mida teed, ei pea häbi tundma." Andrei kütab sauna oma poiste ja „teaduse" heaks, nagu pargi teadustöötajaid siin nimetatakse.

„Tihhaja — see on kodu, kus me püüame korda hoida.

Värsket vett, millega oleme suurel maal harjunud, siin ei ole, kasutatakse platoole voolanud sulavett. Tingimata tuleb tarvitada vitamiine. Elektrit ei ole, kaks generaatorit töötavad kordamööda, enamasti lülitatakse need sisse mõneks tunniks päevas, et leiba küpsetada. Kütmiseks on ahjuküte — selleks kasutatakse puitmajade taastamiseks sobimatut puitu.

Sidesüsteem — ainult erakorraliste teadaannete edastamiseks ja harvadeks telefonikõnedeks lähedastele. Varahommikust õhtuni — töö.

Kõigist nendest tingimustest hoolimata kipuvad inimesed, kes on siin kord juba olnud, uuesti tagasi tulema. Sel aastal on ainult Andrei siin esimest hooaega tööl, ülejäänud on Tihhajal juba teist-kolmandat korda.

„Ma üritan noormeeste elu mitmekesistada, et siinoldud aeg ei muutuks monotoonseks tööks. Nad on õppinud paati juhtima, supelnud merepääste tuukriülikondades, saanud teada, kuidas hooldada generaatorit, kuidas relva puhastada. Nende jaoks on see järjekordne elukogemus."

Mõnikord silmitsed noori mehi ega mõista, miks nad enda üle nii uhked on.

Ent tuleb ette, et inimene ja koht sobivad kokku.

Dima Põžik, kolmandat hooaega Arktikas

Ma armusin Arktikasse. See on ainuladne paik, täpselt sada aastat tagasi ohverdasid inimesed siin iseenda, et tuua kasu riigile. See ajalugu on väga selgesti adutav.

Kolme aastaga on Tihhaja kardinaalselt muutunud, pärast nõukogude aega oli siin jaamas prügimägi. Töö tulemusi on tunnustanud turistid ja need inimesed, kes on nänud lahte viis-kuus aastat tagasi. Nende hinnangul on kõik tublisti muutunud. Tore, et leidub inimesi, kellele Tihhaja saatus korda läheb. On kohutav, kui laht veel kord hüljatakse.

Aeg, mil oled eemal sidekanalitest ja inimestest, kellega siit suhelda õnnestub, sunnib paljutki ümber mõtestama. Kolme aasta jooksul on mul olnud selline aeg. Ma olen muutunud. Mulle on loodus lähedasemaks saanud.

Suurtes linnades elavad inimesed ei kujuta hästi ette, millist jõudu nõuab juba tekitatud kahju minimeerimine või likvideerimine.

Arktikas elavad inimesed usaldavad üksteist rohkem kui suurel maal. Kolme aastaga siin olen ma leidnud endale rohkem sõpru kui kogu elu jooksul.

Rõõmu on küllaga, Tihhajaga seotud lõbusaid juhtumeid jagub küllaga. Tihtilugu meenutan polaarrebaseid Seregat ja Jurat. Möödunud hooajal külastasid nad meid iga päev, väga uudishimulikud loomad. Nüüd aga pole neid miskipärast näha.

Iga aastaga muutub töö üha huvitavamaks, avame uusi maju. Kui olen siin kasu toonud, on see juba tore, see teeb mulle rõõmu kogu eluks.

Julia Beljakova, teist hooaega Arktikas

Mina olen Arktikas juba olnud, töötasin Alexandra maal. Lendasin ära ega teadnud täpselt, kas naasen veel kord Arktikasse. Kui mulle helistati ja pakuti siin tööd, ei kuulanud ma isegi lepingutingimusi lõpuni ära, olin kohe nõus. Esimestel päevadel oli emotsioone üle ääre. Kas positiivseid või negatiivseid — raske mõista.

Raske on mitte et öelda, vaid uskuda, kus sa asud. Vaatad kaarti ja saad aru, et oled siin — maailma kõige ülemises otsas. Mulle tundub, et sõidan koju ja räägin, räägin, muudkui jutustan kõigile Arktikast.

© РИА Новости
Vene Arktika.

Öelda, et Arktika on lihtsalt jääväljad — see ei ole tõsi. Öelda, et jäämäed — sedagi on liiga vähe. See on ülimalt suursugune. Globaalne. Omaette maailm oma seadustega, ainulaadse loodusega. Sõnul väljendamatu. Ta ei ole nii agressiivne ega kiuslik, nagu räägitakse. See on rahulikkus.

Siin on kõik omal kohal, iga kivike. Iga lind teab, kus on ta kodu.

Minu jaoks on see sõit olnud tõukeks. Mulle näib, et tulen tagasi ja mul on hoopis teine elu ja isegi teine maailmavaade.

Tihhaja inimesed, kes on siin töötanud, tahavad tagasi tulla. Naasta koju Antarktikasse.

 

Teema:
Arktika (23)
Tagid:
Arktika, Venemaa

Peamised teemad